Valge hobuse fenomen

Hobune on inimese silmis alati äratanud austust, aukartust, isegi hirmu. See suursugune loom ei jäta kedagi külmaks. Võimsate liikumistega, tugev, ent samas tundlik olend, kes on rahvaluulele juba ammust aega ainest andnud.

Millest mõtleb moodne inimene, kui talle meenub see loom? Kas ta üldse peatub pikemalt, et selle üle arutleda? Ma arvan, et peamiselt seostub sõna „hobune“ talle millegi arhailisega, möödanikuga. Eesti inimene küll veel õnneks selline ei ole. Eestlase jaoks pole veel unustatud aeg, mil hobune oli töövahend. Ustav setukas, kes iga ilmaga kohale viis, kes kündis põllu, vedas heinad. Vedas meie inimese läbi paksu ja vedela, läbi tule, vee ja vasktorude, nagu öeldakse. Nüüd on meil hobujõud, mis asendavad kunagist usaldusväärset kaeramootorit. Ent miks ometi vahetasime välja millegi, mis toitis ja kattis meid aastasadu millegi vastu, mis aina kipub meid alt vedama- tehnika ja tehnoloogia vastu? Kus oleksime praegu, kui kõike seda poleks olnud, võime vaid spekuleerida.

Nagu öeldud, tekitab hobune paljudes eestlastes veel mingit emotsiooni. Kellel on tore mälestus lapsepõlvest, kuidas sai hobusega tööd tehtud, kelle noorusaeg möödus neid suursuguseid loomi vaid kaugelt imetledes. Vähe on meie maal neid, keda see teema üldse ei kõneta, kuid leidub neidki. Viimase aja popkultuur ja meediagi on sellele loomale oma auväärse koha andnud, kuid mitte see pole selle essee teema.

Meie esivanemate jaoks oli hobune tähtis, et mitte öelda lausa püha loom. Eestlaste kombest hobuse abil ennustada on kirjutanud Läti Henrik oma Liivimaa Kroonikas. Nagu mujalgi, peeti ka siin just valget hobust teistest erilisemaks. Valge on puhtuse, veatuse värv. Valge ei varjavat midagi, mistõttu peetakse seda pühaduse ja vaimuderiigi värviks. Nii on arvatud ka, et valge hobune on saadikuks meie maailma ja teispoolsuse vahel. Näkk tõuseb jõest valge hobusena ja meelitab näitsikuid enda turjale ronima, et nad koos endaga veesügavusse viia- motiiv, mis suuresti võib pärineda Europe ja Zeusi loost, kus viimane valge härjana neiu enda turjale meelitas, ning ta ära röövis. Andrus Kivirähk kirjeldab katku oma raamatus „Rehepapp“ valge seana, samas kui põhjarahvaste mütoloogias on katku toojana kirjeldatud ka hobust.

Valget värvi loom, kui selline on tegelikult üsna erandlik. Põhjamaa kliimas on valge küll talvekarvastikuna paljude liikide kamuflaaž, kuid aastaringselt mitte kuigi otstarbekas värv- olelusvõitluses on raske ellu jääda. Ehk seetõttu on puhasvalget hobustki peetud pühaks? Kui peatuda korraks praegu kõige kuumemal teemal, maailmalõpul, on paslik mainida, et hinduismis saabub oodatav messias, lõpuaja valitseja ja maailma säilitaja, jumal Višnu kehastus just valgel hobusel, enne kui Šiva põletab tantsides hukkuva maailma. Siin kontekstis on valgel hobusel kanda hea roll- uuestisünd, uue alguse saadik, kuid tõmmates paralleele Johannese ilmutusraamatuga, saabub seal maailmalõpusaadik samuti kaamet karva hobusel, tuues kaasa hävitavad, kurjad jõud.

Kui tuua mängu ka mütoloogia, võib sealt nimetada hobuse tiivulisi ja sarvilisi „ametivendi“- Pegasust ja ükssarvikuid, keda samuti kujutletakse valgetena. Neile on küll lisaks antud ka palju muidki imepäraseid omadusi. Nii annab üks suleseppade loomingule tiivad, samas kui teise kehaosad on väärt nõiarohud. Kummaline on tõdeda, et mõlema puhul, on kabjaline pool andjaks, inimsugu aga saajaks pooleks. Eriti kui arvestada, et ükssarviku vere saamiseks, mis on kõige võimsamaid omadusi kandev osis, tuleb see graatsiline olevus tappa. See võib olla üks inimsoo verejanulisuse oluline ilming. Tappa, hävitada kõik, millest me ei saa aru, kõik, mis on meist erinev- üks esimesi sõdade põhjuseid. Teine on saamahimu.

Valge hobune on sõjapealike ratsu. Mina näen siin pealiku võimsuse näitamist. See peab vastast veenma, et tegemist on nii kõikvõimsa inimesega, kes suudab ohjeldada kogu väe, mis peitub sellest võimsas loomas, selles saadikus kahe maailma vahel. See peab tekitama hirmu vastasleeris, aukartust omade seas. Valge täkk, loom, kes oleks võimeline selle haleda inimussi oma turjal hetkega tapma, on pandud „nööri mööda käima“, murtud suitsete ja kannuste abiga.

Valge värv hobuse jaoks, võib seega olla nii õnnistus, kui õnnetus. Kuid üks oluline tähelepanek värvi juures on veel see, et maailma kõige kuulsamad valge hobuse tõud- andaluusia lipizza hobune, sünnivad tumedatena. Jätame hetkel kõrvale fakti, et eesti keeles pole hobusel sellist värvuse nimetust, nagu valge, mõningate eranditega (cremello, ehk „roosa hobune“ ehk albiino) on kõik rahvasuus „valgeks“ nimetatud, ametlikult hallid hobused.

Kuid ilmselt ei olegi olulist vahet, kas valge või hall hobune- hall hobune võib vananedes minna täiesti valgeks, just niisamuti nagu inimesed või teised loomadki. Kas võib siis oletada, et eesti lastelauludes, kus õrritatakse „hiie halli“ hiiest välja murdma, võib tegemist olla ka valge hobusega? Tegelikult ei ole see oluline. Palju tähtsam on, et ka eesti rahvaluules on säilinud otseseid viiteid valgele või halli karva hobusele kui müstilisele loomale. Skandinaavia mütoloogiast võib tuua paralleeli Sleipniri, Odini kaheksajalgse hobusega, kes pärimuse kohaselt on samuti hall. See värv aga on indikaatoriks usaldusväärsusele, intelligentsile, küspusele ning soliidsusele, samas viitab ka üksindusele, kurbusele ja alandlikkusele sümboliseerides kasinaid aegu.

Lähenedes asjale värvipsühholoogia vaatenurgast ning liites siia juurde ka loogilise mõtlemise tulemid, et hall hobune läheb aja jooksul üha heledamaks, kuni valgeks ning ka enamik valgeid hobuseid sünnib vahel lausa süsimustana, kerkivad siit üha uued ja uued küsimused, mis kõik ajendavad üha edasi uurima valge hobuse kui müstilise ja mütoloogilise olendi fenomeni.

Kuid ei tohi unustada ning kõrvale heita ka asja teist poolt- lisaks värvile on meil ju ka loom- hobune. Nagu eelnevalt öeldud, oli hobune peamiselt tööloom. Oli ta ju kiirem ja mitmekülgsem kui härg, ehkki jõu poolest jäi alla. Samuti oli hobune ka enda taastootmise koha pealt edukam härjast, kes teadupärast järglasi ei saa, ning tööiga oli samuti pikem. Hobusest, kui liikumisvahend ning kui toitja oli seega jõukuse tunnus. Hobust oli ja on kallis pidada, erinevalt mäletsejast veisest on ta söödaraiskaja ning toiduga üleüldse pirtsakam kui veis. Ka tänapäeva kontekstis võiks võrrelda uhket sõiduhobust kalli autoga- palju hobujõude, aga ei midagi praktilist. Sööta/kütust tarbib ka mehiselt.

Niisiis pannes kokku need kaks aspekti- värvi ja looma- julgen üldsõnaliselt paika panna, mis paelub inimesi just valget karva hobuse juures rohkem, kui ehk isegi punase auto juures. Ma usun, et osalt on tegemist usuga valge värvi puhtusesse ja siirusesse, samas kui hobune kui loom, kes on meie rahva kõrval aastasadu seda maad harinud, annab kindlustunde. Nagu öeldud- valge pole looduses tavaline värv- see eristab, tõstab teistest kõrgemale ning lisab asjale psühholoogilise aspekti- see loom on ellu jäänud, järelikult on ta eriline, järelikult on ta püha.

Koolihariduse ja pärandoskuse kahevõitlus moodsas maailmas

Sissejuhatus

Meie maailmatunnetus on eranditult mõjutatud meie minevikust. Teades seda, kust tuleme, oleme võimelised liikuma edasi. Taust, mille annab meile kaasa kodu, varieerub, mistõttu oleme indiviididena kõik erinevad. Siin tuleb oma üldharidusega appi kool, mis kindlalt sisseseatud programmi alusel tekitab meis ühtsema maailmatunnetuse, kui see oleks võimalik puhtalt pärandile toetudes.

Pärand, nagu seda defineerivad TÜ VKA rahvusliku käsitöö osakonna õppejõud, on poliitiline valik minevikust, kuna kõiki minevikust pärinevaid teadmisi, kombeid ja suhtumisi ei väärtustata piisavalt, et neid säilitada (Parts jt 2006). See, mis on säilinud meie ajani, on vaid jäämäe tipp, ehk tegelik pärand on märksa laiahaardelisem. Võib järeldada, et säilitatakse vaid parimaid või muutuvas keskkonnas elujõulisemaid vaateid. Need peavad üheaegselt saama hakkama nii mineviku alalhoidmisega kui olevikus ja ka tulevikus edasi kestmisega, samal ajal olles piisavalt paindlikud, et ajas muutudes edasi kanda algset mõtet.

Tõsi, tavakoolid annavad meile eluteele kaasa üldtunnustatud baasi, millele hakkame enese arenedes seadma oma tuleviku perspektiive. Sealt edasi on juba igaühe vaba valik, kas jätkata õppimist-omandamist akadeemilistel alustel või pöörduda arhailisemate võtete juurde, usaldades end pärandoskaja hoolde, ehk minnes kogemusliku õppimise teed. Võime ju naljatledes arvata viimaste hulka ka elukooli, kuid erinevus seisneb siin õpetaja olemasolus või pigem puudumises. Elukoolis ei ütle meile keegi, kuidas edasi, on küll hoiatavaid eeskujusid, kuid neid ei võta keegi piisavalt tõsiselt. Lõpuks õpitakse ikka oma kogemusest, mitte teiste omast.

Nii võiks küsida, kust alates tekib siis erisus meie vaadetes elule, kui baas, millele kõik rajaneb, on üks. Nagu juba ennist nimetatud, võib selleks saada kodune kasvatus või ka isiklik huvi. Kuid ei tohi unustada üht olulist tegurit teadmiste omandamisel - nimelt õpetajat. Kõigil on kindlasti olemas omad kogemused õpetajatega, kes ei suutnud neid „omal ajal” õppima innustada. Palju sõltub just õpetajast, kui hoolikas on õpilane teadmiste omandamisel ja nende kasutamisel. Ka õpilase enda huvi teada saada on oluline. Pole võimalik sundida õppima, kui puudub huvi. Sel puhul räägime me mittereflektiivsest õppimisest, mille puhul ei teki õpilasel seoseid taustinfoga. Sellise õppimise kõige lihtsam näide on pähetuupimine. Sellisel meetodil omandatud teadmised tõenäoliselt ei kinnistu õpilase mällu kuigi pikaks ajaks. Siin töös tegelen esmajärjekorras reflektiivsete õppimismeetoditega, arutledes peamiselt enda näitel ka pärandoskuse edasiandmise vajadusest sellisel moel.

Lapsest saati vanadusse

Tulles tagasi meie lapseea juurde, millest algab meie kogu teadlik teekond siin maailmas, on paslik meenutada, et alateadlikult mõjutab see periood meid terve järgneva elu. Laskumata Freudi teooriatesse lapse arengust, julgen omast kogemusest väita, et mõni indikaator olevikust võib viia meid tagasi sügavasse ja unustatud hetke, millel muidu ei ole mitte vähimatki tähendust, mida laps suudaks teadlikult tähele panna. Samas võib mingis kontekstis just see hetk tunduda täiesti deja vu tunnet tekitav. Selleks võib olla mingi lõhn, mõni värv, peegeldus või isegi lausejupp.

Kui selline olukord tekib õpingute käigus, on see kindel indikaator, et tekkinud on reflektiivne reaktsioon- meil tekib seos omandatavaga. Lapsed on osavad looma seoseid, seda eelkõige kogemusliku õppimise teel. Lihtsate seoste kaudu õpime tunnetama meid ümbritsevat maailma ja seda tulebki teha. Me võime lapsele korduvalt selgitada, miks ei tohiks puutuda kuuma triikrauda, kuid ometi ei seosta ta sõna „kuum“ õige tundega, enne kui on omal nahal tunda saanud, mida see tähendab.

Filosoof Michael Polanyi on seda valdkonda käsitledes kõnelnud varjatud teadmisest. Polanyi väidab, et teadmine hõlmab kahte aspekti: asjad, mida teatakse, ja tegevust, mis nõuab oskust, oskusteadmist, s.o väljendamatut, varjatud teadmist. Kuuma triikraua katsumist lapse poolt võib pidada oskusteadmiseks. Me ei tea, kuidas kirjeldada tunnet, mida tekitab meis põletadasaamine, tegemist on varjatud teadmisega.

Võime küll rääkida pärandoskuse kogemuslikul teel edasi andmisest kui arhailisest tavast, kuid meie õnneks, kes me oleme igapäevaselt selle maailma sees, on ka kooliharidus hakanud liikuma tagasi seda teed, et õppetöö toimub kogemuse kaudu. Kutseõppeasutustest alguse saanud ning nüüdseks ka ülikoolide programmi sulandunud rakenduslik õpe annab tänapäeval inimestele tööturul olulisi eeliseid. Selle põhjuseks võib küll tuua puhtratsionaalselt mõeldes töökogemuse, ilma milleta on keeruline tööd saada, kuid kas see on ka tegelikult nii? Kui mõelda tagasi Polanyi väitele, et teadmises on olemas ka oskuslik pool, siis kas üldse saab anda teadmist edasi ilma oskuseta? Teisalt võib küsida, kas meis ei tekita oskustega inimene hoopis mingit turvatunnet?

Kas õpetaja on võimeline meile midagi õpetama, kui ta läheneb asjadele puht-teoreetiliselt. Kui järgida õpimehhanismide toimet, võiks puhtalt teooriale toetudes väita, et ei. Kuid siiski- õppetöö toimub ju klassis vahetult õpetajalt õpilasele, nii nagu see peaks toimuma ka kogemuslikul õppimisel, seega ei saa öelda, et akadeemilise õppimise puhul on tegemist puhtalt teoreetilise õppega. Aga vahe tuleb sisse õpitavas. Teame ju, et koolis õpetatakse meile raamatutarkusi, mis on justkui ühine plaan kõigile, sealjuures on puhtalt õpetaja enda asi, kas ta lisab näideteks enda kogemusi või ei.

Kuid kas tegu on siis teatava turvatundega, mida tekitab meis inimene, kel endal on õpetataval alal olemas mingi kogemus? Seda on näha õpilase- õpetaja suhetes, kus lektor, kel endal on olemas mingi pagas, tekitab meis märgatavat austust ning huvi aine vastu. Sellele appelleerib ju suuresti ka kogu meie koolisüsteem - õpetaja on autoriteet, kuna tal on rohkem teadmisi. Kahjuks tuleb tõdeda, et see taust lastel, millest rääkisin kodu puhul, ei toeta enam sedasorti haridust. Paljudel juhtudel pole vanem isegi enam lapse jaoks autoriteet, kuid õpetajatelt oodatakse ometi imesid oma järeltulijate harimise ja kasvatamise osas. Õpetaja peab ära tegema topelttöö, kuna vanem pole vaevunud võsukesele selgeks tegema ka kõige primaarsemaid elutõdesid, nagu seda on austus endast vanemate suhtes. Võiks öelda, et selle ignorantsuse ja „head lapsed kasvavad vitsata“- poliitika tõttu hakkab traditsiooniline koolisüsteem vaikselt kokku kukkuma.

Pöördumine tagasi algusse

Kuid mis olulist osist kannab endas siis kogu meie õppimise protsess? Meie enese arenemise läbi areneb ühiskond ja selle muutumine jälle üha traditsioonilisemaks, on kindel märk, et me peame taaskord oluliseks püsivaid väärtusi. Meie suurim vara on oskusinimesed, kes annavad edasi oma teadmisi ja kogemusi. Õppida kelleltki, kes on omakorda õppinud seda kelleltki, on justkui mingi müstiline või maagiline tegevus, mille läbi inimene ise ka vaimselt areneb.

Enda näitel räägin sepatööst (ja ka metallitööst laiemalt), mida juba teist aastat TÜ VKA-s õpin. Olles ainuke oma kursuselt, kes tuli otse keskkoolist, tajusin ehk teistest erinevalt üleminekut ühelt õppimissüsteemilt teisele. Keskkoolist pärit akadeemilise õppimise harjumus, kus piiritletakse üsna täpselt ära, mida tohid ja mida ei ning mida üldse pead tegema, oli alguses visa kaduma. Oma pea rakendamine õppetööks oli harjumatu ja isegi veidi tüütu. Märksa mugavam on toimida kellegi käskude kohaselt. Muidugi toimib ju ka kogemusliku õppimise puhul käsuliin ja otsustajaks on ikkagi meister, kuid võimalusi end loominguliselt rakendada on märksa rohkem.

Rakenduskõrgharidusõppe puhul on aga siiski olemas ka õppe teoreetiline pool. Kuna meie kursuse olukord töökodade koha pealt on kesine, võiks arvata, suurenes meie teoreetilise materjali hulk, kuid tegelikult seda ei toimunud. Kui mõelda miks, siis tegelikult on loogiline põhjus olemas - teoreetiliselt ei saa õpetada praktilist ainet. Sel juhul jääksime ka pärast kooli lõpetamist ikkagi teoreetikuteks. Ent kui siiski seda tehtaks, millise tähenduse võiks siis sellisele ürgsele ametile tänapäeva kontekstis omistada? Kas saame endistviisi rääkida sepast ja tema sellist, kui koolist tulevad kohe meistrid?

Võiks öelda, et kool kasvatab kaudses mõttes hobusevargaid. Kellegi pikaajalise töö tulem saab meie omaks ainult mõningate aastatega ja arvame juba, et oleme midagi saavutanud. Tegelikkuses ei pruugi me aru saadagi, kui palju on meil veel õppida. Arvan, et sellest saab aimu just nimelt siis, kui seisad inimese kõrval, kes sind juhendab. Mina enda jaoks saan just siis kinnitust, et tiigis on suuremaidki kalu. Siin on ka see koht, kus ka need, kel kodust on jäänud saamata vajalikud õpetussõnad, võiksid enda jaoks tähelepanekuid teha. Just selline õhkkond on soodus tekitamaks usaldust ja austust endast vanemate ja elukogenumate inimeste suhtes.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et keegi meist pole sündinud targana. Meie areng toimub läbi elu ja kuigi see võib käia üle kivide ja kändude, jõuame ikka lõpuks mingi arusaamiseni, kes me oleme. Pole olulist vahet, kas me pelgalt teoretiseerime sel teemal, või asume asja kallale ja leiame iseend asjades või töödes, mida teeme, või jõuame lihtsalt iseendaga rahujalale.

Õpetajad meie elus saavad olla vaid teenäitajateks, nad ei saa meie eest elu ära elada. Nende suunav ja veidi ka kontrolliv funktsioon aitab algul jalad alla saada, hiljem juba elus edasi pürgida. Kuigi ma ise jään pooldama kogemuslikku õppimist, mis eeldab eeskuju ja autoriteedi olemasolu, on kindlasti võimalik ka üksnes akadeemiliselt teadmisi omandades hakkama saada. Kogemusliku meistrilt-sellile-õpipoisile õppimise eeliseks jääb kahtlemata vahetu osalemine õppimises, mis annab lisaks teoreetilisele teadmisele ka oskusteadmist, seda „miskit“, mida raamatutest tuupides ei saa.

Kristiina Tigasing

RM II

Per aspera ad astra

Nii saadetakse meid ellu. Meist oodatakse alati rohkemat, kui meist saab. Mõnest samas jällegi ei oodata midagi. Kumbki variant pole hea. Ma pole kuigi kindel selles, kuid mulle on jäänud (ekslik?) mulje, et minust oodatakse paljut. Ma ei ole kindel miks. Võin ainult oletada, et mu suur suu on siin mulle haua valmis kaevanud- räägin liiga palju. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida.
Meis tekitatakse selliste ootustega teatud kohustus, mis pole sugugi mugav. See on kohustus olla keegi, kes ei tee häbi meie peale lootjatele. Kuigi otseselt pole keegi välja öelnud, et meist midagi oodatakse, ollakse siiski pettunud, kui me ei käitu vastavalt. Enda puhul olen pidanud küll tihtipeale jälgima, kuidas käitun ja olen. Ehk on selles ka mu enda viga- olen harjutanud inimesed ära mõttega, et olen piisavalt mõistlik võtmaks vastu otsuseid, kuid samas tähendab see, nagu minult oleks võetud õigus olla lapsik. Aga ma olen. Ja mulle meeldibki olla lapsik. Lapsik selles mõttes, et näiteks lumes end surmväsinuks rassida on minu jaoks täiesti okei. Ma suudan vaimustuda vahel täiesti lapsikutest tegevustest ja n-ö lasta kõigel minna, kas või hetkeks, sest teate, see on vabastav ja puhastav tegevus. Kui olla pidevalt kinni oma käitumismallides, hetkekski end lõdvemaks laskmata, hakkab see lõpuks koormama. Ja mida inimesed siis teevad, kui tavaolukorras ei suuda enam lõdvaks lasta? Kes kuidas- kes joob end täis ja hakkab siis lollusi tegema, kes rassib end tööl segaseks, kes elab oma elu virtuaalselt. Mitte ükski variant neist pole hea. Kõik on mingid sõltuvused. Kas tõesti on raske laskuda korraks välja oma tavapärasest rangusest? Ma ei tea. Ehk on see tõesti nii, aga ma arvan, et raske on see vaid esimesel korral. Kui ükskord saad aru, kui vabastav on vahel mitte millegi üle muret tunda, kas või see viiv, mil saad südamest naerda selle üle, kui sõidad autoga hange. Muidugi ei ütle ma midagi, on asju, mille üle ei saa naerda, aga kas kindlasti peab elu alati nii tõsiselt võtma?

'Til the world's end

Nüüd on siis käes see aeg, mil on kõige õigem veel SMS-laenu võtta. Saab maailma lõpuni elada like a boss. Ja kui seda viimast ei tule, saab alati apelleerida  heale usule, elik võtsin laenu heas usus, see pole minu süü, et maailma lõppu ei tulnudki. Järeldus- tagasi maksmine pole minu asi, või kuis? :)
Jah, selle lõpuni on ka vaid loetud nädalad. Aga mis saab siis? Kuhu läheme Eesti riik? Kuhu kurat väike kodanik Krissu? Mina lähen... kuhugi ikka. Kuhugi, kus ootab mind keegi, keda ma ootan. Ootamine, muide, on minu jaoks üks tüütumaid tegevusi üldse. Ma ei salli seda. Võiks lausa öelda, et jälestan.
Mis ma siin ikka salgan- ega ma kaine pole. Ja miks? Ma ei tea. Istun omaette ühikatoas, kuulan aastaid (kümneid?) vanu lugusid ja mõtlen elu üle järgi. Lehekülje jagu sai ka esseed kirjutatud, mis oligi algselt plaanis.
Kunagi, kui mul oli ees gümnaasiumi lõpp, ma mäletan, kirjutasin siia blogisse, et minu arvates on see kõige tähtsamaid aegu mu elus vms. No ma võin julgelt väita, et olen jõudnud taaskord sarnase verstapostini. Ainukese vahega, et matemaatika eksamit ei pea uuesti tegema hakkama (kuigi ma arvan, et teeksin seda iga kell uuesti, see oli täitsa fun) Praegu kindlalt ei julge ma midagi veel väita, kui oluline või ei saab olema eesolev nädal, aga igal juhul hakkab midagi mu elus toimuma. Ja kui ei hakka, siis ma teen nii, et hakkab. Mul on VILLAND! Mul on KÕRINI! Ma tahan ära. Kui on midagi, mis on kindel, siis see, et nii ei hakka enam asjad edasi minema. Kõlab meeleheitlikult eks? No worries, mul on endiselt veel alles mingi selge mõistus, mis pole veel etanooliga kuhugi maksa uhutud ja midagi täiesti arutut ma ette võtma ei hakka.
Tegelikult mul läheb ju hästi. Üllatavalt hästi. Endalgi on juba häbi, et nii hästi läheb. Võiks lausa sitemini minna, mis võiks veidigi õigustada mu emotsionaalseid väljaütlemisi, aga ega ma ei üritagi end õigustada. Suve lõpus, ma mäletan, kurtsin, et mu elu on liig liikuv ja avaldasin arvamust, et ehk see tahtmine stabiilsema elu järgi kaob mõne stabiilse koolikuu jooksul ja näe- nii ta raip ongi. Ma nagu teaksin juba ennast. Ei teagi, kas mind hakkab juba vaikselt piirama see n-ö 10+ aastat elukogemust, mis mul vastutahtsi on omandatud? Kunagi eelmisel nädalal õdusas Tohisoo mõisa keldris, köögis sai selle üle arutet inimesega, kes on minust ligi 20 aastat vanem. Kahjuks olin ma omadega üsna samas seisus, mis praegu- ei mäleta enam suurt sellest, mis räägitud sai, kuid tol hetkel tundus kõik täiesti loogiline ja arusaadav. Nagu alati. Mulle jääb juba vaikselt mulje, et kõik on kunagi kusagil olnud ja pole olemas originaalset mõtet. No originaalsus on niiehknaa täiesti kadunud mõiste, sellist asja pole tänapäeval olemas.
Jajah, ma tean, mäletan küll, "tänapäeva", "tänapäevane", "tänasel päeval" on halb eesti keel. Aga mul ei saa rohkem ükskõik olla, kui praegu. Mu õige koht oleks tekialune ja padjapealne, aga tüüpiliselt on mul vaja veel maailmale nii palju öelda...
Kuhu kiirustad noorus, mida mul pole kunagi olnud...oota pisut. Ma olen liiga noor, et olla nii vana. Olen liiga noor, et olla see, kes ma olen, Aga ma olen. Ja ma olen see, kes ma olen, ja otsustan oma elu üle ise! Ja kuigi see teeb haiget...otsustan nii, nagu seda ootab minult ühiskond! (Või no tegelikult ühiskond tänapäeval enam õnneks ei oota midagi, sest on hullemini rikutud kui ma ise, aga ütleme siis, et moraalinormid, mis enam ammu ei kehti, käsevad mul nii teha. Mõistus juhib elu!)
FUCKIT!

Oye zumba!

Eelmine nädal läks mul korda. Kõik läks kuidagi hästi, kõik mis ette võtsin sai tehtud. Üle pika aja midagi rõõmustavat ka sellesse sita suusailmaga sügisesse.
Nädal algas praktikaga. Kuuajase maratoni juhatas sisse sepatöö praks, mille käigus esimesel nädalal pidime valmis tegema ääsid tulevase sepikoja tarbeks ja sel nädalal oleme jälle Olustvere mõisa sepikojas ka päris haamritööd tegemas. Ääsi tegemise jaoks pidi kõigepealt omandama algelise keevitusoskuse, tegema palju täpset relakatööd ja rakendama meeldivas koguses oma loomulikku tehnilist taipu ja tervet talupojamõistust. Ühe ääsilaua saime neljapäevaks kahe peale valmis ka, aga kuna ma reedese päeva praktikat "üle lasin", siis kahjuks sellega ka minu panus ääsilaudadesse vist piirduski. Kokku pidi neid valmima 4 tükki. Võin endaga isegi rahule jääda, sain hakkama küll. Keevitamine ilmseltgelt veres :)
Reedel käisime inimestele viima tervist ja õnne ja üldse veidi vaheldust töisesse argipäeva- käisime santimas. Lõppkokkuvõttes oli ka see edukas üritus, kuigi algul tundus kõik olevat üsna kaootiline ja paika panemata, koha peal improviseerides laabus kõik. Punt oli täitsa hää ja koostöö sujus :) Lahe oli üle pika aja teha midagi veidike pöörast. Nagu ma nentisin, siis eneseväärikust pole niiehknaa enam ollagi, no asi too siis ära ei ole end veel pisut rohkem lolliks teha, kaotada pole ju midagi, ainult võita...
Laupäev-pühapäev möödusid mul ka meeldivalt oma lemmiksuksu turjal mööda metsa seigeldes ja uusi tutvusi luues. Pühapäev tuli küll raskelt, aga kohale ta ikka jõudis.
Nüüd istun kenasti arvuti ees, pea on paks, nina kinni, kurk kähe ja palavik laes, olen haige. Nii juhtub, kui ääsi ees end higiseks töötad ja siis korraks välja õhku hingama lähed...ull pää- paljo vaiva, nagu öeldakse. Homme peaks saama teoks ka kauaoodatud "rebaste karastamine", ehk meid siis võetakse oma ala tegijate poolt seltskonda ametlikult vastu. Mitteametlikult oleme juba ammu omad. Näis-näis, kas ma sinna ka jõuan... Raske on olla ja kuigi üritasin magama kerida avastasid järsku kõik korraga, et nüüd oleks õige aeg mulle kõne tõmmata...nagu kuradi telefoni keskjaam, ma ütlen küll. Nädalate viisi võib telefon vait olla, ja siis kui tahad, et see vait oleks... oh well...

Party animal?

Ilus-ilus lumi. Esimene. Sain esimese liu tehtud, esimese lumesõja peetud. “Ära tubakaga liialda” Mida see tähendama pidi? Kurat seda teab. Ilmselt seda, et pigem tuleks liialdada alkoholiga. Aga seda ka täna ei kuritarvita. Ei ole nagu isu kuidagi. Tummalt seisan tantsuplatsi serval. Näen tuttavaid. Nad tulevad, kallistavad, teevad komplimente. Mul on kuidagi ükskõik. Naeratan masinlikult. Olen vist liiga kaine, et tormata kilkega iga tuttavat nägu kallistama ja suhtlema kõigi nendega, keda ma tegelikult juba jupp aega olen oma kooliteel näinud. Ma ei jõua. Täna on tegelikult see õhtu, kus ma parema meelega istuks kodus ja naudiks üksi olemist. Eemal kõigest jurast. Aktiivsus on minust juba kadunud, ei viitsi isegi kellegagi tüli norida või möla ajada. Liigutan end muusika rütmis nii vastutahtsi kui mind tantsima juba veeti. Ei tõmba mind kuidagi käima. Hiilin märkamatult minema ja lähen suitsunurka. Vaikus. Tummad puud seisavad lumekihi all, justnagu oleks ootamatult allasadanud kleepuvvalge ollus nad ära ehmatanud. Räästast niriseb vesi, õrn tuuleõhk liigutab vaevu puude oksi, sealt lund maha ajamata. Viskan koni ära, võtan pihku lund. Lasen selle külmusel oma närvilõpmetes liikuda, pigistan seda peopesas kuni kõik on sulanud. Vahel lihtsalt tahaks tunda valu, et teada saada, kas ma olen veel elus. Füüsilist valu. Hing on niiehknaa kogu aeg haige, mis sest et mõnda aega arvasin juba, et olen omadega kombes. No ei ole. Ei saa isegi aru, mis mind veel liikvel hoiab. Raputan märga kätt, pühin seelikusabasse ja astun jalgu lumes lohistades siseruumi. Heidan pilgu enda umber, tõmban jope luku kinni, surun käed taskusse ja astun kodu poole. Mind ootab tekk ja padi. Tahan magada. 

Mopihundi mõttemull

Seisatan trepi kõige ülemisel astmel ja heidan pilgu ümberringi. Tore linn see Viljandi- ma näen isegi tähti siin. Kauguses paistavad kolme mobiilimasti tuled. Minust allpool tänavatel vuravad mõned üksikud autod, kusagil lõugab kellegi peni. Tuled- tuled…või hoopis lähed? No kes kurat seda teab. Tuul sahistab vaikselt lehtedes, kusagil mu selja taga ligineb keegi kontsade klõbinal. Väljahingatav suits keerleb mu umber. Tramaivõi. Rõve Bondi sigaret…Lätist ostetud pakk veel. Lasen pilgul rännata ümberringi, mõtlen.  Pea on üheaegselt mõtetest tühi ja samas mõtteid tuubil täis. No kuhu kihutad noorus. Bläd, kuna veel elada peaks jõudma… Kakun viimase pika mahvi mürki kopsudesse, lasen sel oma hävitustööd seal pisut aega teha enne kui pikalt välja hingan, justkui iga viimast kui tõrvapojukest oma hingamisteedest välja ajades. Kahju, et kuud eiole. Õhtu on nii ilus ja selge, samas kui pool päeva oli Eestile nii omast sitta suusailma. Nipsan viimase hõõguva tubaka koni otsast maha ja surun käed taskusse. Tunnen seal hunnikut võtmeid. Sülitan, keeran otsa ringi ja kõnnin jalgu kollaste märgade lehtede sees lohitades edasi. Ma võiks niimoodi terve öö otsa vist kõndida ja lehtedes sahistada, kui ma nii kuradi väsinud poleks. Ja no mille kuradi nimel ma nii tõmblen? Ei tea. Igal juhul on parem hoida oma mõistus pidevalt hõivatud mingi muu juraga, mis ei laseks tal oma rada rännata. Siis püsib mõistus kodus, sest kui inimesel on liiga palju aega mõelda, hakkab aju igasugu idiootsusi genereerima. Umbes sama efekt, kui oled purupurjus, või laksu all. Siis ei ole ka mõistus kodus.

Seisan valge maja ees. Vaatan suuri punaseid tähti selle seinal- “Oma kodu”. Tramaivõi. Sülitan, ja astun sisse. 

Reisikirjad...Eikellegimaalt

Et ma enam suurt häälega ei liikle, tundub mulle, et reisikirjad Moskvast on oma lõpu leidnud. Nende aeg on lihtsalt läbi saanud. Seni, kuni ma pole veel leidnud originaalsemat lähenemist asjale...no olgu siis selle koha nimeks Eikellegimaa, kus ma käin. Kirjeldan ju isegi end kui inimest mineviku-tulevikuta, ajatuna, no olgu siis mu eksistents ka niisama hägune nagu kõik muugi :)
Aga ma tegelen iga päev juba inimeseks saamisega, otsisin endale uuesti töö ja homsest alates hakkan siis jälle tööinimese leiba sööma. Aitab küll luuserdamisest. Või noh kui nüüd aus olla, üritan end lihtsalt võimalikult palju tegevusse matta. Selle eesmärk pole veel selge, aga küllap see millekski ikka kasulik on. Aga tööst rääkides, siis hakkan nüüd asiseks inimeseks ja hakkan Viljandi Kesklinna koolis korda ja puhtust hoidma. Uhketest ametinimedest hoolimata võin end uhkusega koristajaks nimetada. Esimesel õhtul põrandat küürides meenus tahtmatult kurbliku tooniga lauldav kojamehe laul, kus saapajäljed lakke ronisid...
Aga võiks öelda,et mul läheb üle ootuste hästi. Tegelikult ei oleks mul vist isegi olnud reaalselt vajadust tööle minna, kuna ma saan sel semestril ka õppetoetust (~50€), aga ma arvasin, et kui selline võimalus juba avanes pisut lisaraha teenida, võiks seda ka ära kasutada, mine tea kunas seda vaja võib minna.
Nii palju siis majandusliku poole pealt. Tervisega pole viimane nädal aega niiväga kiita. Eelmisel nädalavahetusel Läti tripil suutsin endale külmades spordisaalides põrandal magamisega korraliku hobuseköha külge saada. Õnneks on siiani piirdunud vaid köhaga, nohu ja palavik pole jaole tulnud. Aga muidu oli täitsa lahe olemine seal kuuevarbaliste maal. Läbi sai käidud suur hunnik igasugu mõisaid, mõni paremas, mõni kehvemas seisus, läbi sõidetud hulk linnu, maha kõnnitud nii mõnigi kilomeetrijupp õhtuseid-öiseid linnatänavaid, ära joodud korralik kogus alkohoolset märjukest no ja ulli juttu....toda jätkus nii söögi alla kui söögi peale :) Enda jaoks huvitavamad kohad olid Kolka poolsaare tipp, väike Kuldiga linn, kus me teise öö veetsime ja Riia Motomuuseum. Mõisad olid ka huvitavad, aga rohkem meeldis mulle avastada neid väikseid linnakesi, kus leidus põnevaid arhitektuurilisi lahendusi ja oli ka lihtsalt tsill hea seltskonnaga mööda tänavaid jõlkuda ja kõlavas selges eesti keeles kommenteerida kõike, mis selle vääriline näis. Ringijõlkuja, nagu ma olen :)
Vat nii palju sellest elukesest siis. Kool raip tahab küll ära tappa, iga päev on loengud vähemalt kella 6ni ja seda va infot on jäledalt palju, mis peale tuleb. Kuidagi tuleb vee peal püsida. Ma saan hakkama küll! Pean saama!

On the road again

Lendasin järjekordsest pesast minema. Nüüd olen siis juba oma lühikese elu jooksul viis korda kolinud. Tüütuks hakkab muutuma, kui aus olla. Ja kõige tüütum on see, et ka praegune elukoht on ajutine. Aga eks see ühiselamu kogemus tuleb ka vist kätte ikkagi saada tudengipõlve jooksul, muidu pole teist nagu olnudki. Esimese kahe öö jooksul suutsin juba kogemusi saada- esimesel õhtul oli koridori peal ilge jauramine poole ööni, täna öösel suutis mingi **** uksega eksida ja mind sellele kolkimisega üles peksta, et siis juba õigesse tuppa kaduda. Ma olin valmis kedagi elusast peast ära nülgima. 

Kooliga on viimasel ajal lappama hakanud. Võibolla oli lihtsalt sel nädalal asi selles, et olin vaimselt üsna hõivatud kogu selle kolimise jamaga ja ei suutnud eriti keskenduda, võibolla on lihtsalt esimene vaimustus kadunud ja hakkab tekkima nüristav rutiin. Koormus on sel aastal väga suur. Pea on pidevalt täis tuubitud igasugu jama, omi mõtteid saab mõelda vahel harva enne magamajäämist ehk. Siis luban endale iga kord, et homme hakkan tubliks. Kuupäev ja aastaarv jääb küll täpsustamata. Kiire on, kuradi kiire on. Tahaks mõistuse keti otsast lahti lasta. 

Reisikirjad Moskvast vol7: Riisikatest rehvivahetuseni.

Käisin ringi mööda kaunist Eestimaad ja mõtlesin elu üle järgi. Vihmasajus teeveeres seistes saab seda päris edukalt teha, teate. Kui süda on paha järjestikku tõmmatud sigarettidest ja silmad pimedad tühjast jõuetusetundest. Seda siis proosaliselt väljendudes. Aga kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, mis hinge vaevab... siis ei saaks mõni aus maksumaksja öösel magada. Ja seda ma ometi ei taha. Seega jätkan juba tavaks saanud umbisikulise juraga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks suutma inimesi mõtlema panna, aga tõenäoliselt seda siiski ei juhtu.

Mis siis ikkagi toimus? No sain maitsta autoomaniku rõõmusid. Ja neid siis nii toredama kui ka sitema poole pealt. On mõnus küll- tahan, istun autosse, sõidan kuhu vaja, on tõesti. Aga mündil on ka teine külg ja vahel tuleb ka jamasid, nagu tühi paak või katkine rehv, ette. Kõik mis liigub, see kulub. Ja kipub otsi andma just siis kui seda kõige vähem vaja on. Aga no vedas, et vaevalt nädal aega tagasi olin soetanud endale masina, mille rehv just parasjagu tühjale kohale alla passis, kust muidu ma selle laupäeva pärastlõunal Eestimaa perifeerias oleks välja võlunud... :) Ja vrõnn-vrõnn, veeremine kodu poole sai jätkuda. Nii tore oli muidugi tõdeda, et eestlased on abivalmis rahvas. (Jah, osaliselt on see lause täiesti siiras, aga suuremalt jaolt on see räige iroonia.) 

Riisikatest vaid nii palju, et neid oli metsa all täitsa palju. Et ma olen mükoloogiline idioot, siis rohkemat ma seentest ei tea. Tean ainult nii palju, et purki lööduna sobivad need 40-kraadise alkoholi kõrvale päris hästi. Aga vat seda viimast ei saa ma vähemalt mõned päevad veel pruukida, sest antibiootikumid koostöös viinaga ei mõju vist hästi. Ilmselt selline üsna letaalne segu :) Mitte et nüüd väga suurt tahtmist olekski. Suitsetamist jätan ka juba maha, tagasi tervislike eluviiside juurde. Kui enam jalamees pole, tuleb niiehknaa seda va tervist  mujalt otsida kui hundijalaveest. Varsti on mõte ennast ära kolida ühiselamusse ja tudengielu siis selle kõige keskmes ka nautida. Mnjaa...
Eks hiljem siis näis...

Lahkumine ja taastulek

Minu jaoks on nüüd siis hooaeg muuseumis lõppenud ja alanud uus eneseteostamise etapp Viljandis. Vurades mööda päikesest kullatud postiteed heade mõtete linna poole, tekkis tahtmatult selline äraminemise nostalgia. See võimendus veelgi, kui Tartust Viljandi poole liikudes sain imetleda kaunist sügisest loojangut, mis eepiliselt öeldes oleks justkui rõhutanud seda saabumist tagasi koju vms...(no teate küll- loojangule vastu kappav üksik hobunee...) Raske seletada, ühesõnaga. Mind valdas korraga nii kergendustunne kui mingit sorti nukrus. Ilmselt oli see mõneti tunne, et saan jätkata oma eluga, tunda end iseseisvana, sõltumatuna, liikuda sinnapoole, kuhu tahan, areneda.
Justnimelt areneda! Sest kuigi need kaks suve muuseumis on mulle nii mõndagi õpetanud, tunnen, et see on end hakanud ammendama. Ma olen omal käel piisavalt õppinud, omandanud algoskused- teadmised (räägime siis hetkel konkreetselt mu tööst, ehk siis rakendisõidu valdkonnast). Kui nüüd oleks veel huvi tegeleda asjaga sügavamalt, tuleks seda teha juba kõrgemal tasemel ja kellegi juhendamisel. Seda siis juhul KUI seda huvi on. Ma pole selles viimasel ajal enam kahjuks väga kindel. Aga kui nüüd visata hetkeks kõrvale rakendisõit (nüüd võivad need, keda hobusejura ei huvita lugemise lõpetada), siis ratsutamise osas tunnen ma küll, et Viljandis on mul võimalik areneda. Vähemalt hakkasin ma kevadel täiesti arvestatavat arengut tundma, kui käisin regulaarselt 2-5 korda nädalas trennis. Ehk selle pärast mind see hea ja ootusärev tunne eile valdaski.
Kurbus... no see tuleb vist sellest, et kuidagi nukker on elada mööda Eestit laiali. Vist hakkan vanaks jääma ja selline igal pool elamine hakkab ära väsitama juba :) Tahan vist juba paiksemaks jääda. Kuidagi ei viitsi, ei jõua, ei taha enam ringi hulkuda mööda ilma. Võiks arvata, et praegu on just paras aeg ringi hulkuda, ei seo mind mitte miski. Paras aeg vabadust veel täiel rinnal nautida, aga praegu mind see mõte pigem väsitab kui inspireeerib. Ilmselt mõtlen ma teisiti, kui paar semestrit on jälle stabiilset koolielu "nauditud".
Aga Viljandi võttis mind vastu sõbralikult, tudengielu läks käima täie hooga. Saab näha, mida toob siis aasta uus...

Ei, ma ei maga!

Ja seda sugugi mitte vabatahtlikult. Juba kolmandat nädalat järgejutti piinavad mu pisikest peakest tugevad valud. Kui isegi läbi une on tunda, et pea valutab, siis on juba jama eks ole ju...seisame valuvaigistite najal.
Aga akna taga paistab läbi Tilleoru puulatvade täiskuu, mis meelitab unistama. Suvi muuseumis hakkab jälle otsa saama. Paar viimast päeva veel, enne kui end jälle püsivamalt Viljandi poole asutan. Mis ma öelda oskan, suvi oli selline, millisena ma teda ette kujutasingi. Lühike, ent värvikirev. Juulikuu kadus kui mutiauku, aru ma küll eriti ei saanud, et seda oleks olnud. Oli ilusaid hetki, oli toredaid juhtumisi, oli naljakaid seiku, oli tüdimust- tülpimust, oli ka igavust ja tegevusetust, aga meelde jääb ikka ja alati ainult hea. Nagu ütleb Lauri Saatpalu, siis vaadake vaid paremat poolt. Oli muidugi sedagi, mis meele ikka totaalselt mõruks tegi ja töötuju nulli viis, aga sellel ei tasu pikemalt peatuda.
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, suurem jagu kevadistest plaanidest tuleb lükata kuhugi kaugemasse, kaunimasse tulevikku, kus puuduvad veel need tiibukärpivad piirangud, mille tõttu pean praegu paljust loobuma, aga samas... on jälle mõnda juurde õpitud elult endalt. "Heategu" jääb tegemata. Tahaks küll minema minna kuhugi eemale kõigest jamast, aga nagu ma viimase paari kuuga õppisin, olen võimeline taluma rohkemat kui isegi arvasin. (Just-just, Krissu kirjab jälle mingit eriti ümmargust ja umbisikulist jura, millest keegi kunagi midagi aru ei saa.) Ehkki ma ise mõtlen küll, et tea kuhu ma niiviisi välja ükskord jõuan, kui endale alatasa nii palju kohustusi koormaks võtan (hullarisse nt?) aga vähemalt on pidevalt midagi teha ja ega olgem ausad, kui tahad kuhugi jõuda, olgu selleks kohaks siis jumalteabmisületasustatudriigiamet või Nirvaana, pead tänases Eestis selleks ikka sittakanti sedasamustki rebestama! Ja see on kurb tõsiasi.
Homme algab mõningate koolijütside jaoks juba kool, mõnede jaoks...veel ei alga. Mina kuulun nende viimaste hulka. Igal juhul head kooliaasta algust kõigile, kes te peate ka tuleval kooliaastal pinki nühkima! Olen mõtteis teiega.

Paranormaalne nähtus

Mõnda aega sain suud kinni pidada, näed, nüüd enam ei või vaiki olla. Mõtlesin, et defineerin end sellise toreda(totra?) nimega, millisena ma end viimasel ajal üha rohkem olen tundma hakanud. Ma pole küll väga kindel, miks, aga ehk on seal mingi seos mõnede inimeste arvamusega minu osas. (Mõtete surumine mingisse mõtestatud lausesse näib üle ootuste raske, olen vist liiga vähe viimasel ajal kirjutamisega tegelenud.) Just-just, erinevad inimesed, kes üksteist pole iialgi kohanud, räägivad minu kohta täpselt sama juttu. Nende ainus ühine lüli olen mina (no ja tegelikult on nad ühevanused ka ja ühest soost ka, aga see ei oma tähtsust). Detailidesse laskudes on peamiseks küsimuseks mu vanuse ja mõistuse vastavuses olek. Väidetavalt on nii, et oma ea kohta olen ma liiga arukas ja täiskasvanulik. Oma mõistuselt olevat ma 10 aastat vanem. Noor pensionär, või nii, aga samas... Mulle "heidetakse ette" et mul pole seda tüüpilist 20+ tibide sädinat, mis sellises vanuses peaks veel olemas olema. Tegelikult saan ma täiesti aru, mida selle all mõeldakse, sest tegelikult tunnen isegi end omavanuste seas võõrkehana. Mul pole nagu millestki nende jaoks aktuaalsest kaasa rääkida. Aga see sissejuhatuseks, ma ei tahaks pikemalt peatuda eneseanalüüsil, ma teen seda niigi  liiga tüütavalt tihti. Less bullshit, as they say...
Millest ma tahtsin täna kirjata oli hoopis seesama, millega praegu tegelen- blogimine. Täpsemalt siis see, et milleks seda vaja on. No mulle seda tegelikult polekski vaja vist, aga ma olen endast lihtsalt liiga kuradi heal arvamusel ja mõtlen (küll tihtipeale ekslikult), et minu öeldu võib kõlada huvitavalt ka kellegi teise jaoks. Mina vähemalt blogin selle pärast. Samas olen ma ikka vahest siiasamassegi linkinud huvitavaid leide kus mõni lahkab oma "projekte" ehk teisisõnu kirjeldab oma sekselu, mõni niisama eksperimenteerib ja mõni on niisama ogar ja tähelepanuvajaduses nagu minagi. No ma ei oska ühtegi neist nagu hukka mõista või takka kiita. Äkki ongi asi ainult tähelepanuvajaduses? Kõik, kes me ka MordaKnigasse oma pildikesi ja eluseiku riputame ja siis ärevusega ootame, kui palju nüüd siis "laike" ja "komme" tuleb, no teeb sama välja. Selleks, et vähegi huvitav olla, tuleb vaid oma elu teiste ees alasti kiskuda (no või siis iseennast, pole ka välistatud) ja tegelikult polegi olulist vahet, kas blogi, Twitter, Facebook või jumalteabmisjuraveel.
Ja tegelikult....oli mul ilus mõte midagi mõistlikku kirjutada, aga see kadus koos selle taiwanikeelse räpiga...see on ebamaine lihtsalt...
Cheers!

Linnaõhk tegi vabaks

Niisiis, kallis kogudus... Möödunud on pisut aega ja veidi peale sellest kui viimati rahvale oma tarkust jagasin.  Mitte et mul midagi ei toimuks...no seda ei pea kartma, mul ikka mõnda toimub, aga kõike ei kannata trükimustaga määrida. Praeguseks on juba pisut aega jälle tööinimese leiba mekitud ja no ega ta suurt mullustest makaronidest ei eristu. Maitse poolest vähemalt... Töö on sama, suur osa rahvast ka sama. Vürtsi lisavad mõned uued näod ja uued juhtumised. Niipalju siis sellest, I guess. Eile sai käidud suures linnas toda va linnaõhku nuusutamas, mis teadupärast pidavat andma tiivad ja loomingule rohelise tule. Ilmselt siis sellest ajendatuna istusin minagi palaval hommikutunnil kuumava arvuti taha, et klaviatuuri kohal veidi higistada. Sest jah, viimane nädal aega on hoidnud palavust, mis ka kõik külma ja rõlge suve alguse üle vingunud inimesed (sh. mina) on pannud vihma ja jahedat tuulekest igatsema. Aga Tallinn seevastu võttis lõunaosariiklased vastu meeldiva meretuulega ja seal põhjarannikul ei tundunudki see soe teab mis tappev. Viimane aeg vist kuplite vahelt nina välja pista ja kodukandi tolm jalgelt pühkida, et linna toda va hääd elu taga ajama minna. Yeah, right....
Olen piisavalt juba näinud neid entusiaste, kes seda proovinud on. Paljud tulevad varsti saba jalge vahel tagasi kodumaile ja vaikivad kiivalt olnust. Mina sinna ei trügi, no worries.  Mõnda aega tagasi tabasin end mõttelt, kuidas meie riik õpetab taaskord oma rahvast varastama. Lihtsalt paljudel pole varsti enam mingit alternatiivi, kui tahetakse inimväärselt ära elada. Ausa tööga teenitud raha eest pole see juba ammu enam võimalik, kurb aga tõsi. Ära kunagi küsi, kuidas tuli esimene miljon- see Balzaci tõde kehtib tänapäeval täie eest. Seni, kuni inimesel pole raha, mida raha teenima panna, tulebki raha saamiseks leida teid, mis ei pruugi olla kõige seaduslikumad. Aga see on selline uitmõtteke lihtsalt. Kõiges ei saa tõesti süüdistada alati valitsust ja Ansipit (kuigi paljudes asjades saaks ilmselt siiski) ja eelkõige tuleks süüdistada inimeste endi õpitud abitust keerulisemate ülesannete lahendamisel. Need vähesed, kellele ei saa seda süüks panna, aga kahjuks jäävadki pendeldama sinna hea-kurja vahelisele piirile, sest isegi kui inimene ise võib tahta ennast aidata, ei saa ta tihtipeale ilma välise abita hakkama. Neid aga, kes oleks võimelised ja kes peaksidki seda abi osutama, ei huvita lihtinimese hädad juba ammuilma- nõiaring.
Nii palju siis sellest...

Here we go again

Kevadine vihm, mis paneb kõik neetult hästi kasvama niisutab maad ja mina istun juba kolmandat päeva toas arvuti taga ja mõtlen millegi kasuliku tegemisest. Millegi tegemiseni pole ma veel jõudnud. Haige olen. Külma sain ilmselt laupäeval muuseumis. Muidu oli väga lahe päev ja kuigi ilm tembutas pisut ja rahvast oli vähevõitu, näitas päike ka ennast õhtuks ja kõik asjaosalised pidasid vapralt vastu. Niisugust vanabusside kokkutulekut polegi veel vist siiani olnud, või noh...vähemalt pole mina sellist veel näinud. Kohal olid nii lähemalt kui kaugemalt kõik mida võib nn "eliidi" hulka lugeda, alustades muuseumi enda Saurerist ja PAZist, lõpetades Kuusalu Autobaasi pärlitega. Näha sai mõlemat Ikarus Luxi, palju tolmu üles keerutanud ZIS 127-t, SKV Katrineholmi, Setrat, TA-6-te, kollast Ikarus 260-t, kohal olid ka erinevad RAF-id, Kuban ja LAZ. Lisaks veel kaks veoautot kaitseliidu ridadest ja buss, mille kohta ma kahjuks midagi ei tea. No ja ATKO ja Sebe uuemad püssid ka. Muuseumi õuel olid koha sisse võtnud Volvod ja mõned Levateki liikmete kaunikesed. Nii palju siis sellest. Mõned pildid mis said jäädvustet:

Klõpsisin oma filmi täis ja nüüdseks on juba uus aparaadis oma järge ootamas. Endiselt olen filmipede :D. Ja nii ta siis vaikselt algabki, juba reedel pean jälle tööl olema, sest Mariliis tahtis eksamikonsultatsiooni ja siis juba kaks nädalavahetust ja ongi juba iga päev. Novot. Suvi peaks mul tulema lühike ja värvikirev...näis-näis :) Enne veel tuleb aga kooliaasta ära lõpetada ja see on juba suurem pähkel. Eriti veel, kui kaks päeva on juba aega ära raisatud. Vihmast hoolimata tuleb end nüüd kooli vedada ja tööle hakata. See oleks küll ennekuulmatu, kui ma enne kella kukkumist kõik asjad valmis teeks, aga no imesid vahel ikka juhtub... küll mitte minuga...
Eniveiz...

Tartuffe!

Kes meist poleks omajagu Tartuffe? Kõik me oleme omakasu nimel valetanud, vassinud, varastanud, liiderdanud, üle aisa löönud. Oluline vahe on aga sellel, kas kõik on tulnud ilmsiks või jäänud varjule. Kui patt jääb varjule, pole pattu olnud, eksole. No omajagu on selles tões ka head mõtet sees. Teinekord on parem, kui mõned asjad jäävad kõigile osapooltele, keda asi teoreetiliselt puutub, teadmata. Vahel on tegemist puhtalt endale kallite inimeste kaitsmisega valusa tõe eest, kui kardame neile haiget teha sellega, et nad peaks meis endis pettuma. Seda vaid vahel .Siis kui tegemist polegi puhtalt omakasupüüdliku aktiga. Mõnigi kord juhtub asju, mis veenavad mind, et inimestel ka meie pisikeses riigis on veel säilinud omakasupüüdmatust ja kaastunnet, nagu seda võib lugeda reisikirjade 6ndast osast. Siiski tuleb tõdeda, et enamasti on enda nahk ihule kõige lähemal. Ka minul.
Ehk on siin oma osa viimaste aastate kehvas seisus, mis eelkõige paneb mõtlema enda ja oma pere, hiljem juba lähedasemate sõprade-sugulaste peale. Kurb on see, et kui üritadki olla võimalikult heatahtlik, leidub alati neid, kes üritavad seda ära kasutada. Juba selle pärast on võimatu olla üdini hea ja selle pärast elamegi päevast päeva küüned enda poole. Kuidas saame siis tegelikult mõista kohut nende üle, kes ühiskonna silmis on saanud hakkama millegi lubamatuga?
Kas raha kantimine on lubamatu? On küll. Vähemalt seni, kuni see raha mõjutab meid kõiki. Jah, kallid inimesed, ma räägin viimastel päevadel suurt tolmu üles keerutanud erakondade rahastamise skandaalist. Aga näiteid võime tuua teisigi; võtame lahti Postimehe ja esimesed potentsiaalsed ühiskonna mõistes lubamatud teod, mis silma jäävad- Breivik ja Mladić. Muidugi on kole mõelda, kui palju inimesi on surma saanud, ma ei vaidle vastu. Aga kas ei või mõelda, et vale on see vaid meie jaoks, kes me pole kunagi tapnud inimest. Isegi mitte kaudselt elik me pole alla kirjutanud kellegi surmaotsusele. Me ei tea mis tunne on omada võimu millegi nii hapra üle, nagu seda on inimelu.
Võim teiste üle, nagu seda on varemgi tõestatud (no ei tule mulle praegu meelde, mis selle vangide-vangivalvurite eksperimendi nimi oligi) hakkab kergesti pähe ja olgu see siis kaudne (parteide rahastamissüsteem) või otsene (Breivik jookseb ringi mööda saart ja tapab inimesi), kas meil on õigus süüdistada kedagi inimlikes nõrkustes? Kas Sina vajutad nuppu, kui selle pärast sureb kusagil teisel pool maakera inimene, aga Sulle antakse selle eest miljon? Kas meid tegelikult huvitavad teiste inimeste kannatused, kui need ei puuduta otseselt meid? Mina ütlen, et ei, kedagi ei huvita tegelikult see, mis paneb nutma hilisel õhtutunnil tänaval vastu tuleva naisterahva, mis paneb jooma korraliku pereisa pärast rasket päevatööd, mis paneb suitsetama eluvõõra nooruki. Me ei tea seda! Meid ei huvita see! Me elame vaid oma pisikeses mullis, kus vastavalt päevale, vastavalt tujule, vastavalt kodusele olukorrale, rahalisele seisule kas paistab päike, sajab rahet või ulub tuul.
Tõsi, ka mina olen selline, ma olen inimene oma inimlike nõrkustega. Kui mul neid poleks, kasvaksid mul varsti tiivad selga ja no kus siis selle jama ots...mis ma teen nende tiibadega, siis peaks ju puhta alasti ringi käima, sest ei saa ju enam riidessegi panna... Ja muide, ka alasti ringi käimine ON ühiskondlikult taunitav. (Ehk saaks ma siis ka muul moel meediasse kui Maanteemuuseumi kutsarina, aga see selleks...) Aga vahel ma tahan välja saada sellest mullist. Ma tahaksin vestelda pikalt ja põhjalikult Ratko Mladićiga tema minevikust, tahaksin veeta päeva koos Breivikiga, käia Tivolis või midagi, kurat, ma isegi olen valmis astuma Reformierakonda või süvenema poliitikasse, et saada lihtsalt aimu inimestest.
Mis see on, mis paneb meid käituma viisil, mida ühiskond halvustab? Miks ühiskond seda halvustab? Selge see, ka mina halvustan, aga miks? Kas ma hakkan hulluks minema, et ma tahan selliseid asju teada? Ma ei poolda ju anarhiat, see on võimatu, aga ometi tekib mul küsimus, miks meid see huvitab. Kas see huvitab meid vaid seni, kuni see võib meid otseselt puudutada? Kas kaastundeavaldused, mida lähedase surma puhul tehakse on siirad vaid selle pärast, et nende mitte tegemine heidaks see meile halba varju? Milleni küündib inimeste omakasupüüdlikkus, ahnus ja ükskõiksus/pealiskaudsus? Kas ma kunagi üldse saan sellele vastuse?
Ilmselt mitte, aga eks ma otsin seda veinipudelist edasi, äkki on see põhjas ikka kirjas...
_____________________________________
╭∩╮（︶︿︶）╭∩╮
And now.... ＳＨＵＴ　ＵＰ　ＡＮＤ　ＥＮＪＯＹ　ＴＨＥ　ＭＵＳＩＣ!

Paljajalu asfaldil

Avasin enda jaoks uue hooaja. Tööhooaja siis nimelt. Teiste jaoks oli hooaeg juba ammuilma avatud. Eelmäng nädalavahetusele oli eelmine esmaspäev, mil sai juba käidud maad kuulamas ja vaatamas kuidas olukord on. No midagi drastiliselt uut ei olnud ja nii ma siis laupäeva hommikul Varbusele maandusin- entusiastlik ja valmis tööks ning isamaa kaitseks. MuuseumiÖised sääsed ja pühapäevahommikune palavus suutsid eilseks õhtuks seda entusiasmi küll juba oluliselt jahutada, aga see polegi tähtis. Oluline oli see, et kaks päeva sain ma pea täielikult kooliasjadest tühjaks. Tõeliselt mõnus oli vabaneda mõneks ajaks sellest, mis muidu iga päev painab ja magada ei lase.
Kuid magada ei saanud sellegipoolest. Juba teist nädalavahetust järjest saab 42 tunni jooksul 3 tundi magada. See on see noorus, mis mõnede sõnul on vaimselt väga kurnav aeg. Füüsiliselt olevat tore. No ega ma vastu ei vaidle. Seni kuni maks töötab nii nagu vaja ei olegi väga hullu. Kui juba füüsiliselt läheb raskeks tuleb vist nentida, et noorus on läbi saanud. Kuid samas nähes hilisel pühapäevaõhtul Tartu bussijaamas istuvaid härrasmehi, kes kanget õlut rüüpavad, tekib tahtmatult küsimus, kas on linnukesel siin ilmas muret. Viimane lause oli kontekstist nii väljas, et ma isegi ei saanud aru, kust see tuli nüüd.
Ma lihtsalt tajun väga elavalt, kui hästi mõjub mu loovusele ringi liikumine. No tõesti, iga päev sama marsruuti tallates ei näe kaugeltki nii palju kui ühe pooltunni jooksul hilisõhtuses bussijaamas või mõelda nii palju loovaid mõtteid kui ühe tunnikese jooksul bussis kõikudes või häälega tundmatu tuleviku poole kimades. Mu parimad postidki siin blogis on kirja pandud kusagil põlve otsas mingile suvalisele paberile või mingite joovastavate ainete mõju all viibides. Ja kui ma turvaliselt koduses ümbruses maha istun, et viimaks panna kirja oma värskena tundunud mõtted on pea tühi ja läheb sõnade ritta vägistamiseks.
Ja ega tänagi see kirjatükk ei edene...

Lähen ja tulen

Mis toimub minu pisikeses peas? Seda teada saades, vaevaks teid veel ilmselt mitu päeva õudusunenäod. Ja ainult päevades selle pärast, et inimesed on lihtsalt piisavalt pealiskaudsed, et mitte lasta end rohkem sellistest tühistest asjadest häirida. Tegelikult hakkasin sellele mõtlema, kui üks koolivend ütles, et see, mis toimub mu pisikeses peas on lausa hirmuäratav. Hea teada, et ma polegi ainus, kes nii arvab.
Mind ennastki kohutab vahel, mille ümber keerlevad mu mõtted ja millistesse kõrgustesse on võimeline küündima fantaasia. See viimane on mul hea. Olen saanud seda väikesest peale arendada, sest kui lapsel ei ole muud targemat teha, hakkab ta lollusi genereerima. Nii suutsin minagi minnes vastuollu igasuguste füüsikaseadustega välja mõelda tõeliselt imelisi asju. Juba siis oli minu jaoks väga oluline vabadus, mida toona sümboliseeris lendamine. Linnud ei ole ühe koha küljes kinni. Nad eiravad gravitatsiooni, kasutavad enda huvides loodusjõude- kui tahavad, siis tulevad, kui tahavad, siis lähevad. Jah, tõsi, ei ole see elu linnukeselgi nagu Barankini fantaasiates, aga niiviisi seda idealiseerida pole keelatud. Las see teadmine, et neid olendeid tiivustavad samuti nagu inimesi ja teisi loomi instinktid, jääda kuhugi kuklasse, toomaks meid argipäeva, kui me unistustesse liiga kinni jääme.
Täna põgenen ma igapäeva eest unenägudesse. Need on mõneti ideaalse maailmapildi loomise koht minu jaoks. Need räägivad mulle tihtipeale ka sellest, mis mu elus valesti on. Ei saa nüüd öelda, et ma väga tuline Freudi austaja oleks, aga nii mõnigi kord, kui ma mõnda eriskummalisemat und olen näinud, üritan seda enda jaoks lahti mõtestada. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Oleneb ilmselt sellest, kas ma viitsin süveneda ja kui hästi mul unenägu meelde on jäänud. Täna nägin unes mõrva. Ma ei mäleta täpselt, kas ma olin tapja või tapetava rollis (vist tapja...). See ei olnud muide üldsegi mitte õudusunenägu. Ma ei näe neid eriti. Surma näen ma küll tihti unes, aga see pole selline võigas vaid pigem vaikne, mõtlik ja rahulik. Enda jaoks olen teinud tähelepaneku, et see tähistab mingeid lähenevaid muutusi või sündmusi. Niipaljukest suudan siiski vahet teha, kas unenägu on mingi tagamõttega või on tegemist vaid mu alateadvuse peegeldusega. No selles mõttes, et igat unenägu ma kindlasti ei analüüsi eesmärgiga sellest mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja nii see uneskõndija oma elu näebki.
Tegelikult mõtlesin täna lühikokkuvõtte oma nädalavahetusest teha, nii palju siis sellest... xD

Reisikirjad Moskvast vol 6: Rändaja õhtulaul

Imeline Eestimaa näitab oma meeldivaimat palet. Õhtud on meeldivalt soojad ja sumedad, hommikud jahedad ja linnulaulused. Ja mul lõppes orjastav postivedamise töö ära. Just nii, vahetasin ühe postiljonitöö teise vastu. Ei ole ju olulist vahet, kas vedada posti jalgsi või inimesi tõllaga, ega ju :)
Aga see sissejuhatuseks. Mind ajendasid kirjutama hoopis viimaste päevade toredamad sündimised. Õnneks on veel olukordi, mis taastavad mu hajuma kippuva usu inimeste omakasupüüdmatusse ja abivalmidusse. Nimelt oli mul laupäeval üks kummalisemaid ent ilmselt ka kordumatumaid kogemusi hääletades;
Alustasin seekord eriti varakult, juba poole 8 ajal laupäeva hommikul olin ma Viljandist väljasõidul Tartu maantee otsal, Viiratsi külje all. Ilm oli nõme. Tuuline ja pilvine. Olin kodust väljuda otsustanud ilma jakita, mis tähendas, et mul oli jäledalt külm, tuul tahtis viimastki aruraasu peast ära puhuda ja autode rohkusega see hommikune tunnike ka just ei hiilanud. Lõpuks tasus ootamine end siiski ära ja üks auto pidurite kriginal ka peatus. Küsimusele, kas tee Tartu poole ka viib, sain vastuseks, et vaid Leieni. Külmununa otsustasin ma, et ehk on 25 km kaugemal parem külmetada ja nii see sõit siis Tartu suunas läks. Juht oli no võib-olla kahekümnendate teises pooles noormees, kellega tegelikult eriti jutule ei saanudki, kuid need vähesed sõnad mis said vahetatud jätsid temast mulje, kui igati muhedast inimesest. Tedagi viis tee nädalavahetuseks maale, ära linnast- juba sellega võitis ta minu poolehoiu. After all, see oli ju minugi siht. Tahtsin ära Võrumaa metsade vahele oma lemmikhobuse turjale tuult juustesse püüdma.
Novot. Lähenedes Leiele sõitsime mööda ühest liinibussist. Möödasõidul vaatas juht minu jaoks ootamatult selja taha, selle liigutuse mõte jäigi mulle arusaamatuks kuni meie tänase loo püändini. Leiel viis ta mind otse bussipeatusesse ja sõnas kiirustades ja kindalaekast rahakotti haaratest, et ma bussi peale läheksin. Mina kerges segaduses küsisin vaid, kas ta on kindel, et buss millest me möödusime läheb Tartusse, mille peale ta vastas jaatavalt ja kallutas mulle peo peale oma rahakoti münditasku sisu. Jahmunult ei mõistnud ma ei "möh" ega "äh" teha, küsisin vaid täiesti siiralt, kas ta teeb nalja viimati või? Mees ei lasknud end segada, ütles, et jah, nalja muidugi ja käskis bussi peale minna. Vaevalt jõudsin ma autost välja saada ja auto minema sõita kui juba tuligi kurvi tagant buss, mille peale ma siis suhtkoht segaste tunnetega ikkagi läksingi.
Alles bussis taipasin vaadata, hunnikut münte käes- tüüp oli mulle peo peale kallutanud ligi 6€.
Kummaline on mõeldagi, et ajal, kui tõepoolest kõigil läheb kehvasti, leidub ikka veel inimesi, kes ei pea paljuks aidata võhivõõrast. Ma isegi ei pea seda paljuks- hea meelega aitan, kui see on minu võimuses, aga taibata üks hetk, et neid inimesi on veelgi, on äraütlemata tore ja südantsoojendav. See tõepoolest andis päevale mõnusa olemise. :)

Jump, motherf*cker, jump!

Ei, suht hästi läheb. Praktikad said nüüd siis viimaks läbi, sellest on isegi pisut kahju, minu poolest oleks võinud veel kuu aega otsa seda plekki kolkida-saagida. Aga noh, nii ta on. Kes ütles, et elu peab kerge olema? Kus see kirjas on? Novot, selle pärast läheb minul ka nüüd elu keeruliseks. Pole parata, kerge persetamise aeg on läbi ja nüüd tuleb siis hakata sedasamust rebestama, et oma asju valmis saada.
Lõbusatest asjadest rääkides, hakkasin siin mõtlema, et äkki vaevab mind (ah, et mis mind vaevama peaks? Eelmises postis jõudsin järelduseni, et miski ikka peaks, kui ma endale ka juba haiglaselt pessimistlik tundun.) mõni isiksusehäire. Nalja pärast sai siis neid guugeldatud ja sattusin esimese asjana sellisele lõbusale blogipostile: Blog . Lõbusaks teeb ta minu jaoks asjaolu, et peamiselt on käsitletud kolme mu lemmikut tähemärki- veevalajat, jäära ja muidugi lõvi. Näikse, et just neil kipub olema enim isiksusehäireid üldse. Ja ega tegelikult lugedes neid kirjeldusi tuli tõepoolest ette, et nii mõnegi vastavast tähemärgist isiku puhul olen sedasorti käitumist täheldanud. Muidugi ei saa nüüd kõiki neid kohe isiksusehäireteks pidada, vaid ühe tuttava jäära suhtes olen küll selles veendunud. Aga kui nüüd minna tagasi eneseanalüüsi juurde, siis tolles blogis loetletud häiretest sobiks minuga kokku nartsissistliku isiksuse kirjeldus. Naljakas, kas pole. Siiski rahu, ega see tähenda veel, et ma endale mingi diagnoosi oleks pannud. See oleks tõsiselt jabur, isegi mina ei suudaks millegi sellisega hakkama saada, et sugereeriksin endale külge mingi diagnoosi ning alateadlikult hakkaksingi sellele vastavalt käituma.
Olen sellistega kokku puutunud küll, kes endale ise igasugu hädasid kaela mõtlevad tähelepanuvajadusest ja ma arvan, et pigem vajavad nemad ravi, kui mina (kuigi ei ole välistatud, et see ka mulle ära kuluks, seda ei saa reaalselt enne teada, kui ma pole kellegi poole pöördnunud, kes oleks võimeline kindlaks tegema, mis mind täpsemalt vaevab. Aga seda ei juhtu lähitulevikus. Ma lihtsalt naudin hetkel eneseharimist erinevate isiksusehäirete koha pealt :) ). Leidsin ka ühe toreda testi , mille tulemustest võib välja lugeda, et mul on kalduvus kõikidele levinumatele isiksusehäiretele peale obsessiiv-kompulsiivse ja piiripealse( borderline). Tore teada ju :D. No kui ma hakkan oma teise minaga tõsisemaid jutuajamisi maha pidama juba ja võib kahtlustada skisofreeniat ja lõhestunud isiksust, siis võite mind kuhugi kinnisemasse ja mulle ohutumasse asutusse luku taha panna. Sellisesse Sucker Punch filmi stiilis :). Ma tõepoolest naudin hetkel seda, kui imelik inimene ma ikka olen :D
...and I like you alot...

Reisikirjad Moskvast vol 5: Armastusega Ukrainast

Eestisse on ka lõpuks kevadine soe pärale jõudnud ja kased on hiirekõrvus. Algamas on minu jaoks kõige meeldivam aeg looduses- kõik on värske, rohelin, tärkav, samas ei ole veel lämmatavalt palav. Augustikuu jahedad ja udused õhtud meeldivad mulle ka väga. Aga ma ei tahtnud sugugi unistama hakata vaid kirjutada miskit mõistlikku ja argumenteeritut...nii uskumatu kui see ka poleks... :)
Ilus ilm ja mõned vabad päevad meelitasid mind nädalavahetusel rändama. Nii sai siis laupäeva hommikul pärast tööd asutatud end lõunaosariikide poole. Hädavaevu mahutasin end pisikesse bussi, mis Tartust rahva vana-Võru maanteed pidi Võru poole viis ja võisin vaid imestada, et ühte Ivecosse üldse nii palju inimesi läheb. Aga näed... Nii sai laupäeval käidud talli juures tööjuttu ajamas, paar tundi metsas ringi jõlgutud ja lõpuks maabusin ma Põlvamail.Õhtul sai pisut grillitud-tšillitud Mustajärve ääres ja nauditud imeliselt sooja kevadõhtut, mis öösel päädis esimese äikesega, kuid sel ajal olin mina juba kodus ja magasin koer kaisus. (Koer kardab äikest juu :))
Kuid eks ikka ei püsi minu hing kaua ühes kohas paigal ja nii ma siis läksin. Hakkasin astuma, tahtsin näha kuhu välja jõuan. Jõudsin Vinso risti, kust haaras mind endaga Võruni kaasa üks Ukraina rekka, mis Piiterist (St. Peterburg) Pärnusse kala järgi suundus. Sealt ka mu tänane alapealkiri. Et ma ka ei väsi, eksole. No tegelikult hakkan viimasel ajal juba väsima sellest tee ääres passimisest. Noor pensionär nagu ma olen. Ei paku nagu enam erilist pinget, ei tea kas adrenaliinisõltlane peaks endale mingi uue hobi leidma, võib-olla midagi eluohtlikumat. Kuigi...eluohtlikumat kui ratsutamine...noh...raskeks läheb :D. Ja kuigi ei viitsi enam hääletadagi, ei taha ma ikka paigal püsida. Tahan igal võimalusel kuhugi minema. Ilmselt kui mul poleks olnud plaanis Võrru minna oleksin ennast kuni Pärnuni kaasa kaubelnud. Lihtsalt selleks, et näha mis saab. Igal pool mujal on ju parem kui seal kus ma parasjagu olen. Iga tee, mida ma varem pole sõitnud on uus ja iga inimene kellega ma varem pole rääkinud on huvitav. Aga samas hakkab kõik juba korduma ja näod-nimed-elud mida näen/kohtan muutuvad kõik üheks segaseks massiks. Ehk olen ma liiga pealiskaudne või tõepoolest ihkan pidevalt mingit adrenaliinilaksu mis jalul hoiaks. Ikka veel mõtlen vahel kuhu kurat edasi ja mille jaoks.
Kohati tundub endale juba, et mul on mingid probleemid, et ma käin siia blogisse ainult mingit jama kirjutamas, millel pole erilist sisulist pointi, aga ma ei suuda neile jälile jõuda. Ma vist näengi elu ainult kehvema poole pealt. Ennast ajab küll juba närvi, kõik ei ole ju nii sitasti nagu mina seda näen. Ehk peaksin kellegi poole pöörduma. Ainult ma ei tea kelle poole. Jumala poole äkki. Väidetavalt suudab see tüüp veest veini ka teha, asi tal siis mu mõistusega tsiki-brikit teha ei ole. Kuigi mulle piisaks ainult veinist ka vast...
chill...

Dance!

Või siis ka mitte. Käima läks viimane nädal aprillikuud, sellega seoses ka head Jüripäeva teile. Pikalt olen vaikust pidanud siin päevaraamatus. Mitte, et mu elus ei toimuks midagi, no mõnda ikka vahel juhtub. Iseasi, kas kõik ka äramärkimist kannatab, sest olemuselt kohutava inimesena pole ju kõik mis ma teen kaunis ja roosiline :) (mitte võtta tõsiselt, suurema osa ajast olen ma "leebe" koduloom). Isegi olen ma pea terve viimase nädala mõelnud omakasupüüdliku heateo sooritamisele. Kaalun tõsiselt oma enesearenduse arvelt oma mõistuse ja terve ellusuhtumise päästmist. Aga see ei tule päevakorda enne suve-sügist ja eks see olegi pigem õunte pealt vaadatav, kas või kuidas selle heateoga saab olema. Praegu tundub see mulle küll ainuõige teguviisina. Maakeeli öeldes on mul katus ära sõitnud ja ma mõtlen tema otsima minemisele. Samas ei ole see kõik ainult minu otsustada ja nagu ma ütlesin, näis mis saab, praegu on kõik vaid mõtte tasandil. :)
Toredatest asjadest rääkides siis ka tänavusel suvel võib mind näha Eesti Maanteemuuseumis postitõllaga ringi kärutamas. Tõenäoliselt jõuan ma veel suve jooksul korduvalt ja sügavalt kahetseda, et taas sellega nõustusin, aga eks ma siis tuletan endale jälle meelde miks ma seda tegin. Põhjuseid...hmm...noh neid on päris mitu. Esiteks mulle meeldis muuseumis töötada (tegelikult ka!), teiseks pakuti mulle pisut kõrgemat palka no ja kolmandaks on väga suur tõenäosus, et ma ei pea seal sel suvel üksi töötama vaid saan vahepeal puhata ka ikka. Ma võin ju kiruda küll, et oli jõle raske ja tüütu ja mida kõike veel, aga tegelikult mulle see töö meeldis. Mittehommikuinimesena sain ma kaua magada, töötasin värskes õhus (tervislik!), töö oli tore (suhtlemine loomade-inimestega või loominimestega või loomeinimestega või inimloomadega või no mida iganes veel :D ), piisavalt tasuv ja no kogemusena läks ta ikka kirja. Vat nii on sellega lood. Mis seal ikka, tulge meile/mulle külla, kes te veel käinud pole ja kes on, neid ootame/ootan alati tagasi. Programm tundub suve peale tihe olema ja võimalusi mõne laheda teemapäeva raames läbi astuda on palju.
Kaks nädalat on veel jäänud praktikaid, sel nädalal kopsime plekist imevigureid jälle välja ja järgmisel nädalal saeme ja punseldame sedasama vaskplekki veel pisut. Siis ongi kohe takkajärgi eksamid ja hindamised ja vaikselt hakkab sess lähenema. 12. juunil, kui hästi läheb, on kõik läbi ja pidu ja läbu ja jooming. Kõik korraga.
Seniks aga... jätkub tavapärane töö-kool-kodu-töö rütm. Seni, kuni mul kopa ette viskab tööst. See aeg ei ole enam kaugel...
I wanna fuck you baby.... Ja nii ongi!:D

Tööloom

Eelmisest nädalast peale võin end jälle tööinimeseks nimetada. Käin hommikuti inimestele värskeid uudiseid viimas. Plaan oli küll kooli kõrvalt tööl käia, aga juba on tunne, et pigem käin töö kõrvalt koolis. Mitte et ma nüüd kooli kuigi vähemtähtsaks peaks, aga töö dikteerib mu elu ikkagi rohkem kui kool, midagi parata ei ole. Tore on elada küll ilma kohustusteta, aga samas pean tunnistama, et kui oled saanud tunda sellist parajat kogust stressi, mis sunnib pideval tegutsema ja usin olema, ei oska sellest vabanedes nagu esimese hooga miskit pihta hakata. Eelmise semestri lõpus sain seda oma nahal tunda- pärast erialaainete hindamist oli koorem kadunud ja ei mõistnudki midagi enam üle jääva ajaga teha. Seekord ma küll tegevuse puudumist ei karda, sest võib juhtuda, et pärast hindamist tuleb kohe tööpõllule suunduda. Seda, kus ta mul see suvi olema saab, on vara veel öelda, võib juhtuda, et reedene päev toob selgust majja, aga ette ma asjadest ei ruttaks.
Kui nüüd aus olla, on vahepeal nii mõndagi kummastavat juhtunud, kuid ka sellel teemal ei peatuks ma pikemalt. Ei oska millestki nagu alustada ja ega tahagi alustada. Järgi mõeldes, polegi nagu millest alustada. See selleks.
Kui hästi veab, (või kuuseis lubab) saab tuleval nädalal jälle metalliga sinasõprust sobitada. Teoorias peaksime praktikatega omandama algteadmised/-oskused vormi- ja ehtetööst. Praktikas...on teooria ja praktika erinevad asjad, teoorias on nad mõlemad puht teoreetilised. Ehk maakeeli- näis noh, mis saama hakkab.
Some eargasmin' on top of the other crap... :)

what matters?

Olen enda jaoks avastanud tõhusa ravimi loengus magama jäämise vastu ja nüüdseks on loengutes istumisest valmimas juba kolmas paar kindaid. See selleks, tahtsin hoopis rääkida meie omakultuuri loengutest (jah, loengu nimi ongi "omakultuur"). See on selline tore loeng, kus räägitakse asjadest, mis on tegelikult tähtsad. Nimelt räägime me taustast, ehk sellest, kust ja millest on kõik alguse saanud, miks me käitume tänapäeval nii, nagu me seda teeme ja kas tänapäevased kombed on mingite arhailiste tavade kaasajastunud järeltulijad ning kuidas neid märke, et tegemist on enne meie aega paika pandud maailmaasjadega ära tunda ja tõlgendada. Keeruline eks? Tegelikult ei ole. Nagu selgub, on mu paranoiadel täielik õigus kergitada mu kuklakarvu, sest tegelikkuses olemegi me vaid ajaloo järelkaja. Me kordame enda tegevusi aastast aastasse ja anname edasi kombeid, mis on meile edasi antud. Keskmine inimene tänapäeval ei tea kust on tulnud sõnad "sant" või "püha", mis on nende tagataust, kas nad tähendavad ka tänapäeval seda, mida oma tekkeaegadel. Ei teadnud minagi, aga nagu näha õigustab kultuuriakadeemia oma nime ning mu ootus, et ehk suudetakse minusugusest fruktist ka lõpuks kultuurne inimene vormida, hakkab vaikselt juba täituma.
Samal ajal saavad lisaks paranoiadele kinnitust ka muud tähelepanekud, mida olen enda jaoks teinud. Näiteks on minu jaoks oluline vabadus ja võimalus liikuda. Liikuda selles mõttes, et reisida, mitte olla kogu aeg kinni ühe koha küljes. Ma ei pea silmas, et ma tahaksin käia ja avastada kaugeid maid või võõraid kultuure, see ei tõmba mind. Ma armastan seda väikest maalappi siin Läänemere idakaldal piisavalt, et tunda mõnu ka kohalikest inimestest ja vaatamisväärsustest, after all mõned inimesed ise on juba parajad vaatamisväärsused :D Täna sai kinnitust mu mõte, et liikumine kuhugi välja oma igapäevasest rutiinist vabastab suurel määral vaimu ja nii tulevadki pähe parimad mõtted, sest kui vaim ei pea tegelema pidevalt igapäevaste küsimustega, on tal rohkem aega vaadelda enda ümbrust ja leida enda jaoks olulist. Ehk selle pärast ongi mul väga raske olla motiveeritud kui pean pikalt ühel kohal passima. Ere näide: olin 2 nädalat järjest Viljandis, tulin tulema, sest mõtlesin, et tahan vaikselt ja rahulikult veeta nädalavahetuse kusagil loodusele lähemal ning esimese asjana Põlvamaile maabudes asusin organiseerima transporti, et minna pidusse. Tagasi inimeste sekka, kuigi olin just seal lahkunud plaaniga rahu saada. Ka ringi kõndides ja elupildikesi jälgides kas või mööda teist marsruuti koju või kooli minnes tulevad head mõtted pähe.
Väljas on algamas kevad ja kuigi tegemist mu lemmikaastaajaga, panen vaevu seda tähele. Ma lihtsalt olen liiga sees selles kodu-kool-kodu rütmis, et märgata elu, mis minust mööda läheb. Praegugi näiteks on möödunud juba 2 nädalat kui viimati kusagilt Viljandi lähiümbrusest minema sain ja ma pole suurt märganudki aja möödumist. Võiks arvata, et see on seetõttu, et mul on jõle palju tegemist, aga tegelikult kui aus olla, ei ole ma kuigi tegus. Ma ei ole kunagi liiga hõivatud inimene. Selles mõttes, et kõik mida saab teha homme, saab teha ka ülehomme ja niiviisi olen ma siiani elust sujuvalt läbi libisenud. Nii jääbki mulle kohati arusaamatuks, mis kurat siis õieti elus tähtis on, kas elada oma elu mugavalt, sujuvalt, turvaliselt või libiseda külg ees täisgaasiga hauani ja hüüda südamest: "Holy shit, whatta ride!" Oleks põnev teada...

Lendame!

Head kevade algust! Nüüdseks on see küll juba pea 15 tundi kestnud, aga no parem Hilja kui mitte kedagi...oh wait...või siiski :P
Jah, harukordselt hea tuju on mul täna. Hommik algas juba hästi- nohu on oluliselt taandunud, ma ärkasin õigeaegselt, värskelt, puhanult, asjad sujusid täna. Sotsioloogia loeng oli ka huvitav. No mida sa hing enamat tahad. Raha võiks alati rohkem olla, aga no mida pole, selle pärast ei tasu muret ka tunda. Kuidagi hää om olla. Paar nädalat veel ning algavad meil jälle praktikanädalad, mis tähendab, et semestri lõpp hakkab vaikselt ligi hiilima. Mis tähendab, et polegi enam palju jäänud ja märkamatult on järjekordne õppeaasta mööda saanud. Mida kiirem on elu, seda märkamatumalt ta möödub. Kurb...ent paratamatu.
Oh well...

Time flies

Head emakeelepäeva!
Täna süütan ma küünla mõeldes oma isale, kes lahkus meie seast 10 aastat tagasi. Süütan küünla ja korgin lahti veini. Yeah olen täieõiguslik silmakirjateener. Tunnistan ausalt, käisin päev otsa ringi mõttega, et olen midagi ära unustanud, kuid ei suutnud meenutada mida. Koju saabudes jõudis pärale teadmine, et olen unustanud oma elu 10 aastat tagasi. Ka toona saabusin koju ja alles siis jõudis arusaamine minuni. Olin päev otsa käinud ringi rõõmsas teadmises, et elu on veel jumala lill. No ja siis tulin ma koju ja kui ema ütles, et tead, isa ei tule enam koju...vat siis sõitis mul ära. Õigemini ei sõitnud. Ma läksin välja, jõlkusin ringi oma toonastes lemmikkohtades (10-aastasena on need juba veidi välja kujunenud) ja tegin seda, milles ma tänagi päris osav olen- rääkisin iseendaga. Ma kinnitasin endale, et elu ongi selline. Elu ongi julm ja ebaõiglane ja mina- pisike mutrike suures masinavärgis- ei saa küll mitte kõige vähimatki teha tema tahte vastu. Toona, väikese tüdrukuna, kes tegelikult veel suurt sittagi ei taibanud maailma asjadest, kelle maailm oli veel täiesti värviline, mul olid kraavikaldad, võsatukad ja teetruubid. Maailm oli mu mänguväljak, kõik mis roomas, ronis või lendas oli põnev ja uudne. Siis ma veel ei teadnud, et mõne aasta jooksul tänasest tuleb mul aru saada, et elu on ikka kuradi nõme, maailm on mustvalge ja mis kõige julmem- seismiseks on sul ainult omad jalad, sest nendele, millele lootsid toetuda, on pikali alkouimast ja sinu kaelas on nii näljased loomad kui majapidamine. Ma arvan, et see on periood mu elust mida ma ei taha mäletada. Ma tahan seda endast saada lihtsalt välja ja piisavalt kaugele, et see raibe ei teeks mulle enam haiget. See, umbes 3 aastat kestnud periood, on mu mälus senini üsna hägune. Ainus mida ma mäletan on süvenev tülgastus selle elusolendi vastu, kes dokumentide põhjal on mu esivanem. See võib olla üks põhjuseid, miks ma elan juba pea 4 aastat omaette, aga ei pruugi. Ma pole veel kuigi kindel kui kaugele võivad ulatuda selle perioodi mõjud, aga ma ei alahindaks neid.
Ja nüüd... tõstkem klaasid nende võrratute elu keerdkäikude terviseks, mis olemise totaalselt perse keeravad. Minu lapsepõlv läks sinna ja see jäägu selle südametunnistusele, kes selle eest vastutav on. Ärge muretsege, see ei ole mõeldud andestamiseks!

Fuck yeah!

Reisikirjad Moskvast vol 4

Jätkan oma möödunud aastal alguse saanud reisikirjade kirjutamist seekord siis kevadesse liikuvalt Eestimaalt. Piirkond on endiselt veel Kagu-Eesti ja marsruut Viljandi-Tartu-Võru. Oma ampluaad pole ma siiani veel laiendanud ja uusi alasid juurde hõivanud. Kõik mis toimub jääb nende kolme linna vahele. Nädalavahetusega sai maha hääletatud üle 150 km. Ei olegi teist palju, kui arvestada, et selle aja jooksul jõudsin ma kolm korda käia Võrus. Hääletatud distantsile tuleb juurde lisada ka ligikaudu teist sama palju autoroolis veedetut ja veel sama palju ühistranspordis läbitut. Ehk lõppkokkuvõtteks võib öelda, et omajagu. Sellega on aga statistiline osa läbi. Järgneb piinlikusteni täpne kirjeldus nädalavahetusest Võrumaa metsade vahel. Not...
Ma esiteks ei taha seda kirjeldada kuna see tähendaks, et pean seda meenutama ja teiseks ei taha ma seda meenutada. Vahel on kohe tunne, et tahaks kuhugi minna ja midagi teha ja siis lähedki ja teedki ja siis ei taha enam jupp aega midagi teha. Siiski, autorooli istuks jälle iga kell tagasi. Eriti kui on selline masin istumise all, nagu ta oli. Autosõpradele teadmiseks siis istumise all oli seekord '94. aasta BMW. Pärast mõningaid kilomeetreid mööda lumiseid metsavaheteid pidid kõrvalistujad tõdema, et ma olen vist loomulik bemarijuht, kuna auto liikus täpselt sinna kuhu vaja, kuigi istusin esimest korda elus tagaveolise auto roolis. Siiski pean tunnistama, pattu, et hommikul autot tagasi viies ei suutnud vastu panna kiusatusele platsi peal veidi saba keerutada :P. Nii palju siis autojuttu. Seda sai ööl vastu laupäeva tegelikult üsna palju niigi räägitud.
Nagu alati, tahtsin ma rääkida hoopis millestki kaunimast ja elulisemast. Seekord tahtsin rääkida lastest. That's right lastest. Täna juhtusin teel Tartusse autole, mida juhtis noor ema. Tema jutust kõlas korduvalt läbi motiiv: kui ma sõidan üksi, on mul ükskõik, aga kui mul on lapsed peal, siis sõidan oluliselt ettevaatlikumalt. Selles polegi midagi iseäralikku tegelikult. Ilmselt teeks ma ka ise nii. Teine minu jaoks oluline lause oli, et enne last oli elu hoopis teistsugune, nüüd on elul mingi siht ka. Ka see pole mingi uudis. Seda väidavad paljud ja kui arvestada meie peamist sihti siin elus- paljuneda- kõlab see vägagi loogiliselt. Imetajad nagu me oleme, on meie esmane vajadus hoolitseda oma järeltulijate eest. (You and me baby, aren't nothing but mammals, so let's do it like they do it on Discovery Channel...) Mõtlema pani mind hoopiski see, kuidas inimesed ise oma elu lastega näevad. Olen oma lühikese elu jooksul kogenud kahjuks liigagi palju sellist, millest ei tahaks teada. Minu tänane sõidutaja pidas oma last esmatähtsaks, kuid kahjuks olen sama moodi hääletades sattunud ka olukorda, mida eelistaksin unustada. Toona ühel varasuvisel pärastlõunal Võrust kodu poole hääletades sattusin auto peale milles üsnagi lõbus seltskond oli ilmselt teel peolt koju. Kurvaks tegi minu jaoks olukorra see, et autos viibis ka kaks alaealist last. Üks neist ilmselt alla aastane imik ja teine umbes 10-aastane tüdrukutirts. Alati, kui kipun arvama, et mind ei suuda enam miski üllatada pean tõdema, et on midagi, mis seda veel suudab. Too olukord mind niivõrd ei üllatanudki, kuivõrd häiris. Need olid ilmselt mu elu ebameeldivaimad 10 kilomeetrit. Praegugi seda meenutades pean hetkeks aja maha võtma. Ja nii need kaks äärmust mulle täna vastandusidki. Ma olen liiga lähedalt näinud mida teeb alkohol pereeluga ja ei taha, et peaksin seda kunagi veel läbi elama. Siinkohal pean paslikuks meenutada, et jooge, aga vaid seni, kuni sellega ainult enda elu perse keerate.
Sellise mõtlik-moraalse tooniga tahaks täna lõpetada.
Olge mõnusad!

Great feelings

Viimased nädalavahetused on mul möödunud suuresti sadulas. Eelmisel nädalal sai vabariigi aastapäeva puhul pisut Nursi vahel inimestele kino tehtud ja ka saanijalaseid mööda asfalti läikima hõõruda, sel nädalal tegelesin siis enesearendusega. Ma ei ütleks nüüd, et mu eesmärk oleks "suurde sporti" pürgida, ma jään arvatavasti elu lõpuni tädiratsutajaks, aga ometi oli hea teha trenni ka nii, et kuhugi ise arened. Täna arendasin ma küll oma niru oskustepagasi arvelt hoopis hobust, aga nagu treener ütles, siis kui hobusest saab esmaklassiline tunnikas, siis võin uhkusega öelda, et olen ta karjäärile aluse pannud. :) Tegelikult on see hea tunne, kui hakkad asjadest pisut paremini aru saama, või kui lõppude lõpuks suudad selle näruse 80cm tõkke ka korralikult ületada. Enesekontroll, -analüüs ja pidev mõttetöö käib tegelikult ratsutamise juurde ja kuigi kõrvaltvaatajale võib see näida imelihtsana, siis pisut süvenedes ja tõsisemalt võttes ei jäägi see suurt alla mingile keerukamale koreograafiale. Iseenesest võiks ju arvata küll, et mis seal siis ikka ära ei ole, istud sadulas ja hobune muudkui jookseb ja tõmbad ühes ohjast ja hobune keerab ja tõmbad mõlemast ja hobune seisab ja no ilmselt algfaasis see nii ongi, aga kui tahta saavutada olukorda, kus loom käituks vastavalt ratsaniku soovile justkui mõttejõul, on vaja nii enda positsioonis, käitumises kui suhtumises teha muudatusi, mis sedasorti parnerlust soodustaksid. Njah, nüüd vist sai pisut liiast seda paljukardetud hobusepläma. Olen nagu üritanud seda hoida miinimumi peal, et mitte inimesi tüütada, sest enamasti see ei huvita kedagi ja ma saan sellest täiesti aru. Kui ei ole millest kaasa rääkida, siis ei viitsi kuulata ka. Siis tulebki hoida omasuguste sekka.
Ees ootab aga järjekordne nädalakene ja tuleb tõdeda, et aeg liigub kiiresti, kui pidevalt on tegemist. Ja seda viimast ikka jagub. Kuu aja pärast peaksid algama praktikad, aga tulevik selle koha pealt on küll üsna tume veel. Kas või kuidas need välja hakkavad nägema, kui lubatud töökojad pole endiselt veel valmis ja sisustatud, on suure küsimärgi all. See teadmine on siin viimasel ajal tuju ja motivatsiooni üsnagi nullis hoidnud, aga mingi vägi hoiab veel püsti ja liikumises. Ilmselt teadmine, et kui mõtlema hakkad, siis jäädki mõtlema.
Olen vist varemgi seda öelnud, et elu ei ole minu jaoks endiselt veel tähendust. Kõlab eepiliselt küll jah, et käin ja otsin elu mõtet taga, aga just nii see mõned aastad juba on olnud. Viimasel ajal olen lihtsalt saanud aru, et mida rohkem ma elu enda jaoks lahti mõtestan, seda kiiremini lähen hulluks. Parem naudin kevadist päikesepaistet, ja sügisesi seenevihmasid kuniks seda on antud, sest ükshetk saab see kõik otsa. Tegelikult tahaks ma metsa. Tahaks ära minema siit. Ma igatsen taga neid aegu kui ma sain tundide viisi mööda metsa ja sooservi ja võsastikke ringi luusida. Seda ei ole juba enam kui aasta aega saanud teha. Seal väljas tundus elu nii lihtne- sa kas elad või sured. Kui sured, oled toiduks teistele, kui elad, tarvitad toiduks neid, kes ei suutnud elada. Kuidagi ürgne ja mustvalge on see maailm siis. Samas on mõtted selged, meeled ärksad. Seal on võimalik olla ühenduses iseendaga, pidada maha oma sisemised vaidlused ja vaadata endasse, et teada saada mis on tõeliselt tähtis. Ilmselt ongi selle pärast loodusrahvad nii spirituaalsed inimesed, et neil on aega asju enda jaoks lahti mõtestada. Kevad hakkab ka ligi hiilima ja varsti hakkab see tahtmine minema minna mind veel kõvemini närima. Siis ma tõenäoliselt hullun. Aga samas...ega mu mõistusega praegugi kõik korras ei ole...

Manic!

Või maakeeli maniakaalne. Täna on kummaline päev olnud. Kuidagi unine, aga samas mõtlik. Mõtlesin täna kuivõrd on inimene ikka oma nõrkuste ori. Me oleme vaid nii tugevad kui me tahame. Viimase aja rännakud talvises Eestis on mind toonud arusaamisele, et mina ei taha kuigi tugev olla. Mis teha, olen hedonist ja annangi kergelt järgi kõiksugu ahvatlustele. Ka minna teeveerde ja tõsta näpp püsti ja lennata kuhu iganes jalg satub on minu jaoks ahvatlus. Sama moodi nagu tahvel šokolaadi või pits Jägermeistrit heas seltskonnas. Meil kõigil on oma nõrkused. Kes suitsetab paki päevas, kes joob pudeli päevas. Lõppude lõpuks on kõik ükskama, kas või kui palju oleme oma elus sitta kokku keeranud.
Et aga nüüd lõbusamatest asjadest rääkida, siis tundub, et Eesti hakkab mulle varsti väikeseks jääma. Nimelt on juba pea võimatu kuhugi liikuda ilma, et kohtaksin kedagi kes oleks mõne mu tuttava tuttav. Eilsel tripil Tartust Viljandisse kohtusin oma venna endise ülemuse ja töökaaslasega, kes nüüd siis töötab sama posti peal Viljandis. Small world, right?
Aga muidu...muidu ma eksisteerin ja olen ja näen välja nagu olen, aga tegelikult olen kusagil mujal. Kus...?kui isegi teaks kus...
Kellelgi täna on valus ja keegi ripub homme ristil tänaste jamade pärast. Aga muidu on kõik okei.

Let the guilt go!

Kaks nädalat õppetööd on jälle möödunud ja suurem osa pohmakaid on põetud. Ehk teisisõnu on need viimased kaks nädalat möödunud suuremal jaol tähistamise loosungi all. Alati leidub ju mida tähistada ja olgu selleks siis kursavenna koduõlle degusteerimise korraldamine või sõbrapäeva egiidi all vastlapäeva peaproovi tegemine, no mis vahet sel on. Nagu ütleb CoolD, siis kork käib maha iga ilmaga. Eriti Tartu ülikooli hipilinnakus Viljandis ja eriti semestri alguses, kui kõigil on veel aega tähistamisega tegeleda. Kõigil on lihtsalt hea meel näha, et kaaslased on raske sessiaja üle elanud ning jätkavad veel nendega teed järgmise sessini. :)
Kui aga aus olla, siis ega ei jõuagi nii palju pidutseda, et kõiki pidusid väisata. Vahel peab uneaja kasuks otsustama siiski. Kuid siiski oli mul üle aastate ütlemata tore sõbrapäev, kus sai lossimägedes treppe pidi alla sõites prügikotte ribastatud ja öise Viljandi lumiseid mõnusid nauditud. On asju, mis lähevad vaid aastatega paremaks. :)
Samal ajal liitusin ma mingis meeltesegadusehoos ehitajate matemaatikatunniga, mis küll näib, et jääb sinna keskkoolimatemaatika tasemele, aga ega mul polegi eesmärk kõrgemat kunsti siin õppida vaid lihtsalt olemasolevat mitte unustada. Jah, elukesel pole midagi eriti viga. Ainult vahepeal peab endale meelde tuletama, et sõpru ei kepita...aga sedagi vaid vahepeal... :)

That's it!

Täna oli mul häbi. Kohe päris tõsiselt ja sügavalt häbi. Sealjuures ei ole minu asi häbeneda seda, et meie riik on selline nagu ta on, aga kodanikuna...oli mul väga häbi. Poes kassajärjekorras minu ees seisis noor pere- ema, isa ja väikelaps. Välimuselt oli näha, et pere pole kuigi heal järjel. Korv oli täis eluks kõige vajalikumat, ilmselt oldi siis nädala varude täiendamisel, ja ma ei tea miks, kuid see vaatepilt tekitas minus meeletut süü- ja häbitunnet. Ma tundsin viha meie bürokraatia hammasrataste vastu, mis aeglaselt kuid järjekindlalt närivad auku inimeste hinge kuni puudub pidepunkt millele toetudes edasi üritada. Proosaline eks!? Aga ma tõepoolest ei osa kirjeldada seda kurbuse-häbi-viha segust tunnet enda sees. Mul on karvane tunne, et kui sel aastal ei tule maailma lõppu, siis vähemalt meie riigi juhtimises toimub mingi drastiline muudatus küll. Jällegi meenuvad hr Rekkajuhi sõnad, et maailm on viidud igat pidi nii viimsele piirile, et vaid väikesest impulsist piisab selle kuhugi poole uppi lükkamiseks.
Ere näide sellest, et inimestel on villand, et rahvas ei lase enda kulul nalja visata, oli laupäevane ACTA vastane demonstratsioon. Minu arvates ei protestitudki vähemalt Eestis niivõrd ACTA, kui meie riigipeade vastu. Võim hakkab kergesti pähe ja pole midagi parata, et üheparteipoliitikat ajades me vaid korruptsioonile maad väetame. Demokraatia sellisel kujul, nagu ta meil Eestis on, on oma funktsiooni minetanud.
Times are looking grin these days, holding on to anything, its hard to draw the line... SHUT THE FUCK UP, GET UP!

Ja nii ongi!

Niisiis on raginaga läinud käima uus semester ja vaikselt hakkavad tegemist tahtvad asjad kogunema. See selleks, kelgutamise oleme juba päris hästi omandanud ja kelgul püsimisega peaks hakkama saama. Vahepeal olen päris palju mööda ilma ringi rännanud ja mõtteid kogunud. Muide, olen viimasel ajal avastanud, et mul on komme endaga rääkida. Kohe päris kõva häälega. Sealjuures ei saa ma ise sellest arugi, sest enamasti on mul kõrvaklapid peas ja ma lihtsalt sujuvalt eargasm'in. Võib-olla on asi selles, et mul on vaja enda mõtted sõnastada, muidu on nad liiga segased. Ja siis kui keset rahvamassi tekib mu ümber aupaklik ruum, saan ma aru, et kõrvalviibijad vist ei soovi mu räpaseid mõtteid kuulda... ja siis ma naeratan jälle omaette lollakalt ja teen näö, et nii oligi mõeldud... oi ma ei või ikka... :D
Aga kui nüüd need mõtted kirja panna, mis avalikkusele on välja öeldud, siis tegelikult ei ole need sugugi nii kaunid ja aatelised enam. Kuigi...aatelisusest rääkides, siis järjekordselt tuleb tõdeda, et Eesti riigikorralduses on midagi ikka väga paigast ära. Viimasel ajal suurt kõmu tekitanud ACTA ja sellevastaste protestiaktsioonide korraldamise valguses on ikka väga nõme kuulda meie peaministri suust sõnu, et ACTA on üks ainuõige asi. Tõsi, kes olen mina et arvustada meie tarkasid ja ilusaid riigiisasid, sest erinevalt minust on nad ka targad! (For the record, mina olen lihtsalt ilus) 2012. aasta jooksul, mida on küll olnud vaid pisut peale kuud, on nad juba korduvalt suutnud maha saada statement'idega, mis lihtsalt ajavad harja punaseks. Meie võrratu demokraatia tõestab oma diktaatorlikku võrdsust ja vabadust taaskord. Näib, et suurusehullustuses on härrased rahvasaadikud unustanud, kelle huve peaksid nad eelkõige kaitsma, raha on ilmselgelt öelnud oma arvamuse ja see jääb teadupärast alati peale.
Ja tegelikult tahtsin ma arutleda ühel kõvasti mõistlikumal teemal, kuid jälle läks jutt poliitika peale... I wonder why...
Nädala algul tekkis internetikeskkonnas, mida laiem avalikkus tunneb Fotoalbum.ee all, ühe pildi alla arutelu esteetika kohta. Pilt ja seda sisaldav kaust on nüüdseks juba kustutatud. Ma olen ka varem blogis Fotoalbumit maininud, toona siis alaealiste pornograafia levitamise kohana (muide see tegevus toona nimetatud tegelase poolt ikka veel jätkub, aga see selleks, eks umbrohi pidavatki kehvasti hävima). Nüüd siis läks arutelu lahti pildi all, millel ilutses korralikus suuruses metssiga mida parasjagu lohistati lahkamisele. Sealsed kommentaarid panid mind mõtlema, kas tõesti on inimesed nii neetut õrnahingelised, et sedasorti pildid panevad neid vastikusest võpatama... ja samal ajal ei ütle keegi midagi inimesele, kelle kaustas ripuvad pildid alasti pisikestest tüdrukutest duši all...mnjah...fucking banaanivabariik on meil ikka tõesti.
Hakkan üha rohkem aru saama inimestest, kes iga hinna eest tahavad siit riigist vehkat teha. Mitte et mina tahaks. Ei, mulle meeldib siin. Kord varemgi tuli loengus arutlusele teema, mis on siin riigis valesti ja ma pidin kahetsusega nentima, et ma olin ainuke, kes julges valitsevat korda kritiseerida. Jääb mulje, et inimesed ongi lihtsalt pimestatud poliitikute lubadustest ning naudivad mugavat elu, tahtmata suurt midagi ühiskonna hüvanguks teha. Mitte, et mina oleks musternäidis, aga kurb on... patriotism on moesõna, mida kasutatakse vaid laiskuse katteks...
Räägib üks ilge mittepatrioot, segavereline, kodakondsuse poolest eestlane, hingelt...seal olen ma maailmakodanik...
Aga kui nüüd kõik see pask kõrvale jätta, on elu ju päris okei või mis? :)