Reisikirjad Moskvast vol 6: Rändaja õhtulaul

Imeline Eestimaa näitab oma meeldivaimat palet. Õhtud on meeldivalt soojad ja sumedad, hommikud jahedad ja linnulaulused. Ja mul lõppes orjastav postivedamise töö ära. Just nii, vahetasin ühe postiljonitöö teise vastu. Ei ole ju olulist vahet, kas vedada posti jalgsi või inimesi tõllaga, ega ju :)
Aga see sissejuhatuseks. Mind ajendasid kirjutama hoopis viimaste päevade toredamad sündimised. Õnneks on veel olukordi, mis taastavad mu hajuma kippuva usu inimeste omakasupüüdmatusse ja abivalmidusse. Nimelt oli mul laupäeval üks kummalisemaid ent ilmselt ka kordumatumaid kogemusi hääletades;
Alustasin seekord eriti varakult, juba poole 8 ajal laupäeva hommikul olin ma Viljandist väljasõidul Tartu maantee otsal, Viiratsi külje all. Ilm oli nõme. Tuuline ja pilvine. Olin kodust väljuda otsustanud ilma jakita, mis tähendas, et mul oli jäledalt külm, tuul tahtis viimastki aruraasu peast ära puhuda ja autode rohkusega see hommikune tunnike ka just ei hiilanud. Lõpuks tasus ootamine end siiski ära ja üks auto pidurite kriginal ka peatus. Küsimusele, kas tee Tartu poole ka viib, sain vastuseks, et vaid Leieni. Külmununa otsustasin ma, et ehk on 25 km kaugemal parem külmetada ja nii see sõit siis Tartu suunas läks. Juht oli no võib-olla kahekümnendate teises pooles noormees, kellega tegelikult eriti jutule ei saanudki, kuid need vähesed sõnad mis said vahetatud jätsid temast mulje, kui igati muhedast inimesest. Tedagi viis tee nädalavahetuseks maale, ära linnast- juba sellega võitis ta minu poolehoiu. After all, see oli ju minugi siht. Tahtsin ära Võrumaa metsade vahele oma lemmikhobuse turjale tuult juustesse püüdma.
Novot. Lähenedes Leiele sõitsime mööda ühest liinibussist. Möödasõidul vaatas juht minu jaoks ootamatult selja taha, selle liigutuse mõte jäigi mulle arusaamatuks kuni meie tänase loo püändini. Leiel viis ta mind otse bussipeatusesse ja sõnas kiirustades ja kindalaekast rahakotti haaratest, et ma bussi peale läheksin. Mina kerges segaduses küsisin vaid, kas ta on kindel, et buss millest me möödusime läheb Tartusse, mille peale ta vastas jaatavalt ja kallutas mulle peo peale oma rahakoti münditasku sisu. Jahmunult ei mõistnud ma ei "möh" ega "äh" teha, küsisin vaid täiesti siiralt, kas ta teeb nalja viimati või? Mees ei lasknud end segada, ütles, et jah, nalja muidugi ja käskis bussi peale minna. Vaevalt jõudsin ma autost välja saada ja auto minema sõita kui juba tuligi kurvi tagant buss, mille peale ma siis suhtkoht segaste tunnetega ikkagi läksingi.
Alles bussis taipasin vaadata, hunnikut münte käes- tüüp oli mulle peo peale kallutanud ligi 6€.
Kummaline on mõeldagi, et ajal, kui tõepoolest kõigil läheb kehvasti, leidub ikka veel inimesi, kes ei pea paljuks aidata võhivõõrast. Ma isegi ei pea seda paljuks- hea meelega aitan, kui see on minu võimuses, aga taibata üks hetk, et neid inimesi on veelgi, on äraütlemata tore ja südantsoojendav. See tõepoolest andis päevale mõnusa olemise. :)