Paljajalu asfaldil

Avasin enda jaoks uue hooaja. Tööhooaja siis nimelt. Teiste jaoks oli hooaeg juba ammuilma avatud. Eelmäng nädalavahetusele oli eelmine esmaspäev, mil sai juba käidud maad kuulamas ja vaatamas kuidas olukord on. No midagi drastiliselt uut ei olnud ja nii ma siis laupäeva hommikul Varbusele maandusin- entusiastlik ja valmis tööks ning isamaa kaitseks. MuuseumiÖised sääsed ja pühapäevahommikune palavus suutsid eilseks õhtuks seda entusiasmi küll juba oluliselt jahutada, aga see polegi tähtis. Oluline oli see, et kaks päeva sain ma pea täielikult kooliasjadest tühjaks. Tõeliselt mõnus oli vabaneda mõneks ajaks sellest, mis muidu iga päev painab ja magada ei lase.
Kuid magada ei saanud sellegipoolest. Juba teist nädalavahetust järjest saab 42 tunni jooksul 3 tundi magada. See on see noorus, mis mõnede sõnul on vaimselt väga kurnav aeg. Füüsiliselt olevat tore. No ega ma vastu ei vaidle. Seni kuni maks töötab nii nagu vaja ei olegi väga hullu. Kui juba füüsiliselt läheb raskeks tuleb vist nentida, et noorus on läbi saanud. Kuid samas nähes hilisel pühapäevaõhtul Tartu bussijaamas istuvaid härrasmehi, kes kanget õlut rüüpavad, tekib tahtmatult küsimus, kas on linnukesel siin ilmas muret. Viimane lause oli kontekstist nii väljas, et ma isegi ei saanud aru, kust see tuli nüüd.
Ma lihtsalt tajun väga elavalt, kui hästi mõjub mu loovusele ringi liikumine. No tõesti, iga päev sama marsruuti tallates ei näe kaugeltki nii palju kui ühe pooltunni jooksul hilisõhtuses bussijaamas või mõelda nii palju loovaid mõtteid kui ühe tunnikese jooksul bussis kõikudes või häälega tundmatu tuleviku poole kimades. Mu parimad postidki siin blogis on kirja pandud kusagil põlve otsas mingile suvalisele paberile või mingite joovastavate ainete mõju all viibides. Ja kui ma turvaliselt koduses ümbruses maha istun, et viimaks panna kirja oma värskena tundunud mõtted on pea tühi ja läheb sõnade ritta vägistamiseks.
Ja ega tänagi see kirjatükk ei edene...