Reisikirjad Moskvast vol 5: Armastusega Ukrainast

Eestisse on ka lõpuks kevadine soe pärale jõudnud ja kased on hiirekõrvus. Algamas on minu jaoks kõige meeldivam aeg looduses- kõik on värske, rohelin, tärkav, samas ei ole veel lämmatavalt palav. Augustikuu jahedad ja udused õhtud meeldivad mulle ka väga. Aga ma ei tahtnud sugugi unistama hakata vaid kirjutada miskit mõistlikku ja argumenteeritut...nii uskumatu kui see ka poleks... :)
Ilus ilm ja mõned vabad päevad meelitasid mind nädalavahetusel rändama. Nii sai siis laupäeva hommikul pärast tööd asutatud end lõunaosariikide poole. Hädavaevu mahutasin end pisikesse bussi, mis Tartust rahva vana-Võru maanteed pidi Võru poole viis ja võisin vaid imestada, et ühte Ivecosse üldse nii palju inimesi läheb. Aga näed... Nii sai laupäeval käidud talli juures tööjuttu ajamas, paar tundi metsas ringi jõlgutud ja lõpuks maabusin ma Põlvamail.Õhtul sai pisut grillitud-tšillitud Mustajärve ääres ja nauditud imeliselt sooja kevadõhtut, mis öösel päädis esimese äikesega, kuid sel ajal olin mina juba kodus ja magasin koer kaisus. (Koer kardab äikest juu :))
Kuid eks ikka ei püsi minu hing kaua ühes kohas paigal ja nii ma siis läksin. Hakkasin astuma, tahtsin näha kuhu välja jõuan. Jõudsin Vinso risti, kust haaras mind endaga Võruni kaasa üks Ukraina rekka, mis Piiterist (St. Peterburg) Pärnusse kala järgi suundus. Sealt ka mu tänane alapealkiri. Et ma ka ei väsi, eksole. No tegelikult hakkan viimasel ajal juba väsima sellest tee ääres passimisest. Noor pensionär nagu ma olen. Ei paku nagu enam erilist pinget, ei tea kas adrenaliinisõltlane peaks endale mingi uue hobi leidma, võib-olla midagi eluohtlikumat. Kuigi...eluohtlikumat kui ratsutamine...noh...raskeks läheb :D. Ja kuigi ei viitsi enam hääletadagi, ei taha ma ikka paigal püsida. Tahan igal võimalusel kuhugi minema. Ilmselt kui mul poleks olnud plaanis Võrru minna oleksin ennast kuni Pärnuni kaasa kaubelnud. Lihtsalt selleks, et näha mis saab. Igal pool mujal on ju parem kui seal kus ma parasjagu olen. Iga tee, mida ma varem pole sõitnud on uus ja iga inimene kellega ma varem pole rääkinud on huvitav. Aga samas hakkab kõik juba korduma ja näod-nimed-elud mida näen/kohtan muutuvad kõik üheks segaseks massiks. Ehk olen ma liiga pealiskaudne või tõepoolest ihkan pidevalt mingit adrenaliinilaksu mis jalul hoiaks. Ikka veel mõtlen vahel kuhu kurat edasi ja mille jaoks.
Kohati tundub endale juba, et mul on mingid probleemid, et ma käin siia blogisse ainult mingit jama kirjutamas, millel pole erilist sisulist pointi, aga ma ei suuda neile jälile jõuda. Ma vist näengi elu ainult kehvema poole pealt. Ennast ajab küll juba närvi, kõik ei ole ju nii sitasti nagu mina seda näen. Ehk peaksin kellegi poole pöörduma. Ainult ma ei tea kelle poole. Jumala poole äkki. Väidetavalt suudab see tüüp veest veini ka teha, asi tal siis mu mõistusega tsiki-brikit teha ei ole. Kuigi mulle piisaks ainult veinist ka vast...
chill...