Time flies

Head emakeelepäeva!
Täna süütan ma küünla mõeldes oma isale, kes lahkus meie seast 10 aastat tagasi. Süütan küünla ja korgin lahti veini. Yeah olen täieõiguslik silmakirjateener. Tunnistan ausalt, käisin päev otsa ringi mõttega, et olen midagi ära unustanud, kuid ei suutnud meenutada mida. Koju saabudes jõudis pärale teadmine, et olen unustanud oma elu 10 aastat tagasi. Ka toona saabusin koju ja alles siis jõudis arusaamine minuni. Olin päev otsa käinud ringi rõõmsas teadmises, et elu on veel jumala lill. No ja siis tulin ma koju ja kui ema ütles, et tead, isa ei tule enam koju...vat siis sõitis mul ära. Õigemini ei sõitnud. Ma läksin välja, jõlkusin ringi oma toonastes lemmikkohtades (10-aastasena on need juba veidi välja kujunenud) ja tegin seda, milles ma tänagi päris osav olen- rääkisin iseendaga. Ma kinnitasin endale, et elu ongi selline. Elu ongi julm ja ebaõiglane ja mina- pisike mutrike suures masinavärgis- ei saa küll mitte kõige vähimatki teha tema tahte vastu. Toona, väikese tüdrukuna, kes tegelikult veel suurt sittagi ei taibanud maailma asjadest, kelle maailm oli veel täiesti värviline, mul olid kraavikaldad, võsatukad ja teetruubid. Maailm oli mu mänguväljak, kõik mis roomas, ronis või lendas oli põnev ja uudne. Siis ma veel ei teadnud, et mõne aasta jooksul tänasest tuleb mul aru saada, et elu on ikka kuradi nõme, maailm on mustvalge ja mis kõige julmem- seismiseks on sul ainult omad jalad, sest nendele, millele lootsid toetuda, on pikali alkouimast ja sinu kaelas on nii näljased loomad kui majapidamine. Ma arvan, et see on periood mu elust mida ma ei taha mäletada. Ma tahan seda endast saada lihtsalt välja ja piisavalt kaugele, et see raibe ei teeks mulle enam haiget. See, umbes 3 aastat kestnud periood, on mu mälus senini üsna hägune. Ainus mida ma mäletan on süvenev tülgastus selle elusolendi vastu, kes dokumentide põhjal on mu esivanem. See võib olla üks põhjuseid, miks ma elan juba pea 4 aastat omaette, aga ei pruugi. Ma pole veel kuigi kindel kui kaugele võivad ulatuda selle perioodi mõjud, aga ma ei alahindaks neid.
Ja nüüd... tõstkem klaasid nende võrratute elu keerdkäikude terviseks, mis olemise totaalselt perse keeravad. Minu lapsepõlv läks sinna ja see jäägu selle südametunnistusele, kes selle eest vastutav on. Ärge muretsege, see ei ole mõeldud andestamiseks!

Fuck yeah!