Great feelings

Viimased nädalavahetused on mul möödunud suuresti sadulas. Eelmisel nädalal sai vabariigi aastapäeva puhul pisut Nursi vahel inimestele kino tehtud ja ka saanijalaseid mööda asfalti läikima hõõruda, sel nädalal tegelesin siis enesearendusega. Ma ei ütleks nüüd, et mu eesmärk oleks "suurde sporti" pürgida, ma jään arvatavasti elu lõpuni tädiratsutajaks, aga ometi oli hea teha trenni ka nii, et kuhugi ise arened. Täna arendasin ma küll oma niru oskustepagasi arvelt hoopis hobust, aga nagu treener ütles, siis kui hobusest saab esmaklassiline tunnikas, siis võin uhkusega öelda, et olen ta karjäärile aluse pannud. :) Tegelikult on see hea tunne, kui hakkad asjadest pisut paremini aru saama, või kui lõppude lõpuks suudad selle näruse 80cm tõkke ka korralikult ületada. Enesekontroll, -analüüs ja pidev mõttetöö käib tegelikult ratsutamise juurde ja kuigi kõrvaltvaatajale võib see näida imelihtsana, siis pisut süvenedes ja tõsisemalt võttes ei jäägi see suurt alla mingile keerukamale koreograafiale. Iseenesest võiks ju arvata küll, et mis seal siis ikka ära ei ole, istud sadulas ja hobune muudkui jookseb ja tõmbad ühes ohjast ja hobune keerab ja tõmbad mõlemast ja hobune seisab ja no ilmselt algfaasis see nii ongi, aga kui tahta saavutada olukorda, kus loom käituks vastavalt ratsaniku soovile justkui mõttejõul, on vaja nii enda positsioonis, käitumises kui suhtumises teha muudatusi, mis sedasorti parnerlust soodustaksid. Njah, nüüd vist sai pisut liiast seda paljukardetud hobusepläma. Olen nagu üritanud seda hoida miinimumi peal, et mitte inimesi tüütada, sest enamasti see ei huvita kedagi ja ma saan sellest täiesti aru. Kui ei ole millest kaasa rääkida, siis ei viitsi kuulata ka. Siis tulebki hoida omasuguste sekka.
Ees ootab aga järjekordne nädalakene ja tuleb tõdeda, et aeg liigub kiiresti, kui pidevalt on tegemist. Ja seda viimast ikka jagub. Kuu aja pärast peaksid algama praktikad, aga tulevik selle koha pealt on küll üsna tume veel. Kas või kuidas need välja hakkavad nägema, kui lubatud töökojad pole endiselt veel valmis ja sisustatud, on suure küsimärgi all. See teadmine on siin viimasel ajal tuju ja motivatsiooni üsnagi nullis hoidnud, aga mingi vägi hoiab veel püsti ja liikumises. Ilmselt teadmine, et kui mõtlema hakkad, siis jäädki mõtlema.
Olen vist varemgi seda öelnud, et elu ei ole minu jaoks endiselt veel tähendust. Kõlab eepiliselt küll jah, et käin ja otsin elu mõtet taga, aga just nii see mõned aastad juba on olnud. Viimasel ajal olen lihtsalt saanud aru, et mida rohkem ma elu enda jaoks lahti mõtestan, seda kiiremini lähen hulluks. Parem naudin kevadist päikesepaistet, ja sügisesi seenevihmasid kuniks seda on antud, sest ükshetk saab see kõik otsa. Tegelikult tahaks ma metsa. Tahaks ära minema siit. Ma igatsen taga neid aegu kui ma sain tundide viisi mööda metsa ja sooservi ja võsastikke ringi luusida. Seda ei ole juba enam kui aasta aega saanud teha. Seal väljas tundus elu nii lihtne- sa kas elad või sured. Kui sured, oled toiduks teistele, kui elad, tarvitad toiduks neid, kes ei suutnud elada. Kuidagi ürgne ja mustvalge on see maailm siis. Samas on mõtted selged, meeled ärksad. Seal on võimalik olla ühenduses iseendaga, pidada maha oma sisemised vaidlused ja vaadata endasse, et teada saada mis on tõeliselt tähtis. Ilmselt ongi selle pärast loodusrahvad nii spirituaalsed inimesed, et neil on aega asju enda jaoks lahti mõtestada. Kevad hakkab ka ligi hiilima ja varsti hakkab see tahtmine minema minna mind veel kõvemini närima. Siis ma tõenäoliselt hullun. Aga samas...ega mu mõistusega praegugi kõik korras ei ole...