Manic!

Või maakeeli maniakaalne. Täna on kummaline päev olnud. Kuidagi unine, aga samas mõtlik. Mõtlesin täna kuivõrd on inimene ikka oma nõrkuste ori. Me oleme vaid nii tugevad kui me tahame. Viimase aja rännakud talvises Eestis on mind toonud arusaamisele, et mina ei taha kuigi tugev olla. Mis teha, olen hedonist ja annangi kergelt järgi kõiksugu ahvatlustele. Ka minna teeveerde ja tõsta näpp püsti ja lennata kuhu iganes jalg satub on minu jaoks ahvatlus. Sama moodi nagu tahvel šokolaadi või pits Jägermeistrit heas seltskonnas. Meil kõigil on oma nõrkused. Kes suitsetab paki päevas, kes joob pudeli päevas. Lõppude lõpuks on kõik ükskama, kas või kui palju oleme oma elus sitta kokku keeranud.
Et aga nüüd lõbusamatest asjadest rääkida, siis tundub, et Eesti hakkab mulle varsti väikeseks jääma. Nimelt on juba pea võimatu kuhugi liikuda ilma, et kohtaksin kedagi kes oleks mõne mu tuttava tuttav. Eilsel tripil Tartust Viljandisse kohtusin oma venna endise ülemuse ja töökaaslasega, kes nüüd siis töötab sama posti peal Viljandis. Small world, right?
Aga muidu...muidu ma eksisteerin ja olen ja näen välja nagu olen, aga tegelikult olen kusagil mujal. Kus...?kui isegi teaks kus...
Kellelgi täna on valus ja keegi ripub homme ristil tänaste jamade pärast. Aga muidu on kõik okei.