That's it!

Täna oli mul häbi. Kohe päris tõsiselt ja sügavalt häbi. Sealjuures ei ole minu asi häbeneda seda, et meie riik on selline nagu ta on, aga kodanikuna...oli mul väga häbi. Poes kassajärjekorras minu ees seisis noor pere- ema, isa ja väikelaps. Välimuselt oli näha, et pere pole kuigi heal järjel. Korv oli täis eluks kõige vajalikumat, ilmselt oldi siis nädala varude täiendamisel, ja ma ei tea miks, kuid see vaatepilt tekitas minus meeletut süü- ja häbitunnet. Ma tundsin viha meie bürokraatia hammasrataste vastu, mis aeglaselt kuid järjekindlalt närivad auku inimeste hinge kuni puudub pidepunkt millele toetudes edasi üritada. Proosaline eks!? Aga ma tõepoolest ei osa kirjeldada seda kurbuse-häbi-viha segust tunnet enda sees. Mul on karvane tunne, et kui sel aastal ei tule maailma lõppu, siis vähemalt meie riigi juhtimises toimub mingi drastiline muudatus küll. Jällegi meenuvad hr Rekkajuhi sõnad, et maailm on viidud igat pidi nii viimsele piirile, et vaid väikesest impulsist piisab selle kuhugi poole uppi lükkamiseks.
Ere näide sellest, et inimestel on villand, et rahvas ei lase enda kulul nalja visata, oli laupäevane ACTA vastane demonstratsioon. Minu arvates ei protestitudki vähemalt Eestis niivõrd ACTA, kui meie riigipeade vastu. Võim hakkab kergesti pähe ja pole midagi parata, et üheparteipoliitikat ajades me vaid korruptsioonile maad väetame. Demokraatia sellisel kujul, nagu ta meil Eestis on, on oma funktsiooni minetanud.
Times are looking grin these days, holding on to anything, its hard to draw the line... SHUT THE FUCK UP, GET UP!

Ja nii ongi!