In the end

Varem ma arvasin, et mälumängurid on parasjagu joodikud, nüüd nägin ma, et ka sepad on korralikud napsusõbrad-asjaarmastajad. Aga mis seal salata, kui hakata süvenema on see igas eluvaldkonnas nii. Võib-olla ainult karsklaste keskliidus ei kohta nii palju napsusõpru...but you never know :P
Küsimus pole aga selles, kui palju keegi joob, vaid suhtumises. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mul tegelikult ei olegi millestki eriti rääkida. Esmaspäevast jätkub mu enesearendustöö Viljandis. Nende õunte pealt, mis kevadsemestril korjatud saavad, vaatan oma tulevikku. Seal nimelt on mõned pisikesed plaanikesed-mõttekesed-ideejupikesed, mis tahavad väljundit saada. Saab näha, kas või kuhu need kõik areneda võivad ja kuhu see eluke viib.
Viimast nädalat enne kooli veedan ma kauni Tilleoru nõlval. Mulle täitsa meeldib siin. Võiks siia jäädagi- soe tuba, ilus loodus, seltskond koera ja kassi näol, televisioon ja isegi Tele2 pulganett levib siia täiesti normaalselt. No mida sa hing enamat elult ihkad. Eile käisin korra Võrus talli juures oma tupsununnut kiusamas ja täna siis Tartus ERM-is sepisküünlajalgade näituse avamisel. Pean tunnistama, see viimane tõstis küll pisut motivatsiooni jälle õppetööga tegelema hakata. Külmas talvepäevas sepistamise jälgimine andis päris hea energialaksu ja tekitas tahtmise ise ka raud soojenema panna.
Ja nii ongi saanud septembrist märkamatult veebruar ja varsti on jaanipäev ja siis juba maailma lõpp ja no öelge veel, et aeg ei lähe kiiresti :)