Reisikirjad Moskvast vol 4

Jätkan oma möödunud aastal alguse saanud reisikirjade kirjutamist seekord siis kevadesse liikuvalt Eestimaalt. Piirkond on endiselt veel Kagu-Eesti ja marsruut Viljandi-Tartu-Võru. Oma ampluaad pole ma siiani veel laiendanud ja uusi alasid juurde hõivanud. Kõik mis toimub jääb nende kolme linna vahele. Nädalavahetusega sai maha hääletatud üle 150 km. Ei olegi teist palju, kui arvestada, et selle aja jooksul jõudsin ma kolm korda käia Võrus. Hääletatud distantsile tuleb juurde lisada ka ligikaudu teist sama palju autoroolis veedetut ja veel sama palju ühistranspordis läbitut. Ehk lõppkokkuvõtteks võib öelda, et omajagu. Sellega on aga statistiline osa läbi. Järgneb piinlikusteni täpne kirjeldus nädalavahetusest Võrumaa metsade vahel. Not...
Ma esiteks ei taha seda kirjeldada kuna see tähendaks, et pean seda meenutama ja teiseks ei taha ma seda meenutada. Vahel on kohe tunne, et tahaks kuhugi minna ja midagi teha ja siis lähedki ja teedki ja siis ei taha enam jupp aega midagi teha. Siiski, autorooli istuks jälle iga kell tagasi. Eriti kui on selline masin istumise all, nagu ta oli. Autosõpradele teadmiseks siis istumise all oli seekord '94. aasta BMW. Pärast mõningaid kilomeetreid mööda lumiseid metsavaheteid pidid kõrvalistujad tõdema, et ma olen vist loomulik bemarijuht, kuna auto liikus täpselt sinna kuhu vaja, kuigi istusin esimest korda elus tagaveolise auto roolis. Siiski pean tunnistama, pattu, et hommikul autot tagasi viies ei suutnud vastu panna kiusatusele platsi peal veidi saba keerutada :P. Nii palju siis autojuttu. Seda sai ööl vastu laupäeva tegelikult üsna palju niigi räägitud.
Nagu alati, tahtsin ma rääkida hoopis millestki kaunimast ja elulisemast. Seekord tahtsin rääkida lastest. That's right lastest. Täna juhtusin teel Tartusse autole, mida juhtis noor ema. Tema jutust kõlas korduvalt läbi motiiv: kui ma sõidan üksi, on mul ükskõik, aga kui mul on lapsed peal, siis sõidan oluliselt ettevaatlikumalt. Selles polegi midagi iseäralikku tegelikult. Ilmselt teeks ma ka ise nii. Teine minu jaoks oluline lause oli, et enne last oli elu hoopis teistsugune, nüüd on elul mingi siht ka. Ka see pole mingi uudis. Seda väidavad paljud ja kui arvestada meie peamist sihti siin elus- paljuneda- kõlab see vägagi loogiliselt. Imetajad nagu me oleme, on meie esmane vajadus hoolitseda oma järeltulijate eest. (You and me baby, aren't nothing but mammals, so let's do it like they do it on Discovery Channel...) Mõtlema pani mind hoopiski see, kuidas inimesed ise oma elu lastega näevad. Olen oma lühikese elu jooksul kogenud kahjuks liigagi palju sellist, millest ei tahaks teada. Minu tänane sõidutaja pidas oma last esmatähtsaks, kuid kahjuks olen sama moodi hääletades sattunud ka olukorda, mida eelistaksin unustada. Toona ühel varasuvisel pärastlõunal Võrust kodu poole hääletades sattusin auto peale milles üsnagi lõbus seltskond oli ilmselt teel peolt koju. Kurvaks tegi minu jaoks olukorra see, et autos viibis ka kaks alaealist last. Üks neist ilmselt alla aastane imik ja teine umbes 10-aastane tüdrukutirts. Alati, kui kipun arvama, et mind ei suuda enam miski üllatada pean tõdema, et on midagi, mis seda veel suudab. Too olukord mind niivõrd ei üllatanudki, kuivõrd häiris. Need olid ilmselt mu elu ebameeldivaimad 10 kilomeetrit. Praegugi seda meenutades pean hetkeks aja maha võtma. Ja nii need kaks äärmust mulle täna vastandusidki. Ma olen liiga lähedalt näinud mida teeb alkohol pereeluga ja ei taha, et peaksin seda kunagi veel läbi elama. Siinkohal pean paslikuks meenutada, et jooge, aga vaid seni, kuni sellega ainult enda elu perse keerate.
Sellise mõtlik-moraalse tooniga tahaks täna lõpetada.
Olge mõnusad!