what matters?

Olen enda jaoks avastanud tõhusa ravimi loengus magama jäämise vastu ja nüüdseks on loengutes istumisest valmimas juba kolmas paar kindaid. See selleks, tahtsin hoopis rääkida meie omakultuuri loengutest (jah, loengu nimi ongi "omakultuur"). See on selline tore loeng, kus räägitakse asjadest, mis on tegelikult tähtsad. Nimelt räägime me taustast, ehk sellest, kust ja millest on kõik alguse saanud, miks me käitume tänapäeval nii, nagu me seda teeme ja kas tänapäevased kombed on mingite arhailiste tavade kaasajastunud järeltulijad ning kuidas neid märke, et tegemist on enne meie aega paika pandud maailmaasjadega ära tunda ja tõlgendada. Keeruline eks? Tegelikult ei ole. Nagu selgub, on mu paranoiadel täielik õigus kergitada mu kuklakarvu, sest tegelikkuses olemegi me vaid ajaloo järelkaja. Me kordame enda tegevusi aastast aastasse ja anname edasi kombeid, mis on meile edasi antud. Keskmine inimene tänapäeval ei tea kust on tulnud sõnad "sant" või "püha", mis on nende tagataust, kas nad tähendavad ka tänapäeval seda, mida oma tekkeaegadel. Ei teadnud minagi, aga nagu näha õigustab kultuuriakadeemia oma nime ning mu ootus, et ehk suudetakse minusugusest fruktist ka lõpuks kultuurne inimene vormida, hakkab vaikselt juba täituma.
Samal ajal saavad lisaks paranoiadele kinnitust ka muud tähelepanekud, mida olen enda jaoks teinud. Näiteks on minu jaoks oluline vabadus ja võimalus liikuda. Liikuda selles mõttes, et reisida, mitte olla kogu aeg kinni ühe koha küljes. Ma ei pea silmas, et ma tahaksin käia ja avastada kaugeid maid või võõraid kultuure, see ei tõmba mind. Ma armastan seda väikest maalappi siin Läänemere idakaldal piisavalt, et tunda mõnu ka kohalikest inimestest ja vaatamisväärsustest, after all mõned inimesed ise on juba parajad vaatamisväärsused :D Täna sai kinnitust mu mõte, et liikumine kuhugi välja oma igapäevasest rutiinist vabastab suurel määral vaimu ja nii tulevadki pähe parimad mõtted, sest kui vaim ei pea tegelema pidevalt igapäevaste küsimustega, on tal rohkem aega vaadelda enda ümbrust ja leida enda jaoks olulist. Ehk selle pärast ongi mul väga raske olla motiveeritud kui pean pikalt ühel kohal passima. Ere näide: olin 2 nädalat järjest Viljandis, tulin tulema, sest mõtlesin, et tahan vaikselt ja rahulikult veeta nädalavahetuse kusagil loodusele lähemal ning esimese asjana Põlvamaile maabudes asusin organiseerima transporti, et minna pidusse. Tagasi inimeste sekka, kuigi olin just seal lahkunud plaaniga rahu saada. Ka ringi kõndides ja elupildikesi jälgides kas või mööda teist marsruuti koju või kooli minnes tulevad head mõtted pähe.
Väljas on algamas kevad ja kuigi tegemist mu lemmikaastaajaga, panen vaevu seda tähele. Ma lihtsalt olen liiga sees selles kodu-kool-kodu rütmis, et märgata elu, mis minust mööda läheb. Praegugi näiteks on möödunud juba 2 nädalat kui viimati kusagilt Viljandi lähiümbrusest minema sain ja ma pole suurt märganudki aja möödumist. Võiks arvata, et see on seetõttu, et mul on jõle palju tegemist, aga tegelikult kui aus olla, ei ole ma kuigi tegus. Ma ei ole kunagi liiga hõivatud inimene. Selles mõttes, et kõik mida saab teha homme, saab teha ka ülehomme ja niiviisi olen ma siiani elust sujuvalt läbi libisenud. Nii jääbki mulle kohati arusaamatuks, mis kurat siis õieti elus tähtis on, kas elada oma elu mugavalt, sujuvalt, turvaliselt või libiseda külg ees täisgaasiga hauani ja hüüda südamest: "Holy shit, whatta ride!" Oleks põnev teada...