Seisatan trepi kõige ülemisel astmel ja heidan pilgu
ümberringi. Tore linn see Viljandi- ma näen isegi tähti siin. Kauguses
paistavad kolme mobiilimasti tuled. Minust allpool tänavatel vuravad mõned
üksikud autod, kusagil lõugab kellegi peni. Tuled- tuled…või hoopis lähed? No
kes kurat seda teab. Tuul sahistab vaikselt lehtedes, kusagil mu selja taga
ligineb keegi kontsade klõbinal. Väljahingatav suits keerleb mu umber.
Tramaivõi. Rõve Bondi sigaret…Lätist ostetud pakk veel. Lasen pilgul rännata
ümberringi, mõtlen. Pea on üheaegselt
mõtetest tühi ja samas mõtteid tuubil täis. No kuhu kihutad noorus. Bläd, kuna
veel elada peaks jõudma… Kakun viimase pika mahvi mürki kopsudesse, lasen sel
oma hävitustööd seal pisut aega teha enne kui pikalt välja hingan, justkui iga
viimast kui tõrvapojukest oma hingamisteedest välja ajades. Kahju, et kuud
eiole. Õhtu on nii ilus ja selge, samas kui pool päeva oli Eestile nii omast
sitta suusailma. Nipsan viimase hõõguva tubaka koni otsast maha ja surun käed
taskusse. Tunnen seal hunnikut võtmeid. Sülitan, keeran otsa ringi ja kõnnin
jalgu kollaste märgade lehtede sees lohitades edasi. Ma võiks niimoodi terve öö
otsa vist kõndida ja lehtedes sahistada, kui ma nii kuradi väsinud poleks. Ja
no mille kuradi nimel ma nii tõmblen? Ei tea. Igal juhul on parem hoida oma
mõistus pidevalt hõivatud mingi muu juraga, mis ei laseks tal oma rada rännata.
Siis püsib mõistus kodus, sest kui inimesel on liiga palju aega mõelda, hakkab
aju igasugu idiootsusi genereerima. Umbes sama efekt, kui oled purupurjus, või
laksu all. Siis ei ole ka mõistus kodus.
Seisan valge maja ees. Vaatan suuri punaseid tähti selle
seinal- “Oma kodu”. Tramaivõi. Sülitan, ja astun sisse.
No comments:
Post a Comment