Reisikirjad...Eikellegimaalt

Et ma enam suurt häälega ei liikle, tundub mulle, et reisikirjad Moskvast on oma lõpu leidnud. Nende aeg on lihtsalt läbi saanud. Seni, kuni ma pole veel leidnud originaalsemat lähenemist asjale...no olgu siis selle koha nimeks Eikellegimaa, kus ma käin. Kirjeldan ju isegi end kui inimest mineviku-tulevikuta, ajatuna, no olgu siis mu eksistents ka niisama hägune nagu kõik muugi :)
Aga ma tegelen iga päev juba inimeseks saamisega, otsisin endale uuesti töö ja homsest alates hakkan siis jälle tööinimese leiba sööma. Aitab küll luuserdamisest. Või noh kui nüüd aus olla, üritan end lihtsalt võimalikult palju tegevusse matta. Selle eesmärk pole veel selge, aga küllap see millekski ikka kasulik on. Aga tööst rääkides, siis hakkan nüüd asiseks inimeseks ja hakkan Viljandi Kesklinna koolis korda ja puhtust hoidma. Uhketest ametinimedest hoolimata võin end uhkusega koristajaks nimetada. Esimesel õhtul põrandat küürides meenus tahtmatult kurbliku tooniga lauldav kojamehe laul, kus saapajäljed lakke ronisid...
Aga võiks öelda,et mul läheb üle ootuste hästi. Tegelikult ei oleks mul vist isegi olnud reaalselt vajadust tööle minna, kuna ma saan sel semestril ka õppetoetust (~50€), aga ma arvasin, et kui selline võimalus juba avanes pisut lisaraha teenida, võiks seda ka ära kasutada, mine tea kunas seda vaja võib minna.
Nii palju siis majandusliku poole pealt. Tervisega pole viimane nädal aega niiväga kiita. Eelmisel nädalavahetusel Läti tripil suutsin endale külmades spordisaalides põrandal magamisega korraliku hobuseköha külge saada. Õnneks on siiani piirdunud vaid köhaga, nohu ja palavik pole jaole tulnud. Aga muidu oli täitsa lahe olemine seal kuuevarbaliste maal. Läbi sai käidud suur hunnik igasugu mõisaid, mõni paremas, mõni kehvemas seisus, läbi sõidetud hulk linnu, maha kõnnitud nii mõnigi kilomeetrijupp õhtuseid-öiseid linnatänavaid, ära joodud korralik kogus alkohoolset märjukest no ja ulli juttu....toda jätkus nii söögi alla kui söögi peale :) Enda jaoks huvitavamad kohad olid Kolka poolsaare tipp, väike Kuldiga linn, kus me teise öö veetsime ja Riia Motomuuseum. Mõisad olid ka huvitavad, aga rohkem meeldis mulle avastada neid väikseid linnakesi, kus leidus põnevaid arhitektuurilisi lahendusi ja oli ka lihtsalt tsill hea seltskonnaga mööda tänavaid jõlkuda ja kõlavas selges eesti keeles kommenteerida kõike, mis selle vääriline näis. Ringijõlkuja, nagu ma olen :)
Vat nii palju sellest elukesest siis. Kool raip tahab küll ära tappa, iga päev on loengud vähemalt kella 6ni ja seda va infot on jäledalt palju, mis peale tuleb. Kuidagi tuleb vee peal püsida. Ma saan hakkama küll! Pean saama!