Kooliga on viimasel ajal lappama hakanud. Võibolla oli lihtsalt sel nädalal asi selles, et olin vaimselt üsna hõivatud kogu selle kolimise jamaga ja ei suutnud eriti keskenduda, võibolla on lihtsalt esimene vaimustus kadunud ja hakkab tekkima nüristav rutiin. Koormus on sel aastal väga suur. Pea on pidevalt täis tuubitud igasugu jama, omi mõtteid saab mõelda vahel harva enne magamajäämist ehk. Siis luban endale iga kord, et homme hakkan tubliks. Kuupäev ja aastaarv jääb küll täpsustamata. Kiire on, kuradi kiire on. Tahaks mõistuse keti otsast lahti lasta.
Friday, September 28, 2012
On the road again
Lendasin järjekordsest pesast minema. Nüüd olen siis juba oma lühikese elu jooksul viis korda kolinud. Tüütuks hakkab muutuma, kui aus olla. Ja kõige tüütum on see, et ka praegune elukoht on ajutine. Aga eks see ühiselamu kogemus tuleb ka vist kätte ikkagi saada tudengipõlve jooksul, muidu pole teist nagu olnudki. Esimese kahe öö jooksul suutsin juba kogemusi saada- esimesel õhtul oli koridori peal ilge jauramine poole ööni, täna öösel suutis mingi **** uksega eksida ja mind sellele kolkimisega üles peksta, et siis juba õigesse tuppa kaduda. Ma olin valmis kedagi elusast peast ära nülgima.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tuttav tunne see ühikaelu, jumal tänatud inimese eest kes leiutas kõrvaklapid. Ja õppimine see on teema päevakorras... ;)
Post a Comment