Per aspera ad astra

Nii saadetakse meid ellu. Meist oodatakse alati rohkemat, kui meist saab. Mõnest samas jällegi ei oodata midagi. Kumbki variant pole hea. Ma pole kuigi kindel selles, kuid mulle on jäänud (ekslik?) mulje, et minust oodatakse paljut. Ma ei ole kindel miks. Võin ainult oletada, et mu suur suu on siin mulle haua valmis kaevanud- räägin liiga palju. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida.
Meis tekitatakse selliste ootustega teatud kohustus, mis pole sugugi mugav. See on kohustus olla keegi, kes ei tee häbi meie peale lootjatele. Kuigi otseselt pole keegi välja öelnud, et meist midagi oodatakse, ollakse siiski pettunud, kui me ei käitu vastavalt. Enda puhul olen pidanud küll tihtipeale jälgima, kuidas käitun ja olen. Ehk on selles ka mu enda viga- olen harjutanud inimesed ära mõttega, et olen piisavalt mõistlik võtmaks vastu otsuseid, kuid samas tähendab see, nagu minult oleks võetud õigus olla lapsik. Aga ma olen. Ja mulle meeldibki olla lapsik. Lapsik selles mõttes, et näiteks lumes end surmväsinuks rassida on minu jaoks täiesti okei. Ma suudan vaimustuda vahel täiesti lapsikutest tegevustest ja n-ö lasta kõigel minna, kas või hetkeks, sest teate, see on vabastav ja puhastav tegevus. Kui olla pidevalt kinni oma käitumismallides, hetkekski end lõdvemaks laskmata, hakkab see lõpuks koormama. Ja mida inimesed siis teevad, kui tavaolukorras ei suuda enam lõdvaks lasta? Kes kuidas- kes joob end täis ja hakkab siis lollusi tegema, kes rassib end tööl segaseks, kes elab oma elu virtuaalselt. Mitte ükski variant neist pole hea. Kõik on mingid sõltuvused. Kas tõesti on raske laskuda korraks välja oma tavapärasest rangusest? Ma ei tea. Ehk on see tõesti nii, aga ma arvan, et raske on see vaid esimesel korral. Kui ükskord saad aru, kui vabastav on vahel mitte millegi üle muret tunda, kas või see viiv, mil saad südamest naerda selle üle, kui sõidad autoga hange. Muidugi ei ütle ma midagi, on asju, mille üle ei saa naerda, aga kas kindlasti peab elu alati nii tõsiselt võtma?