Valge hobuse fenomen

Hobune on inimese silmis alati äratanud austust, aukartust, isegi hirmu. See suursugune loom ei jäta kedagi külmaks. Võimsate liikumistega, tugev, ent samas tundlik olend, kes on rahvaluulele juba ammust aega ainest andnud.

Millest mõtleb moodne inimene, kui talle meenub see loom? Kas ta üldse peatub pikemalt, et selle üle arutleda? Ma arvan, et peamiselt seostub sõna „hobune“ talle millegi arhailisega, möödanikuga. Eesti inimene küll veel õnneks selline ei ole. Eestlase jaoks pole veel unustatud aeg, mil hobune oli töövahend. Ustav setukas, kes iga ilmaga kohale viis, kes kündis põllu, vedas heinad. Vedas meie inimese läbi paksu ja vedela, läbi tule, vee ja vasktorude, nagu öeldakse. Nüüd on meil hobujõud, mis asendavad kunagist usaldusväärset kaeramootorit. Ent miks ometi vahetasime välja millegi, mis toitis ja kattis meid aastasadu millegi vastu, mis aina kipub meid alt vedama- tehnika ja tehnoloogia vastu? Kus oleksime praegu, kui kõike seda poleks olnud, võime vaid spekuleerida.

Nagu öeldud, tekitab hobune paljudes eestlastes veel mingit emotsiooni. Kellel on tore mälestus lapsepõlvest, kuidas sai hobusega tööd tehtud, kelle noorusaeg möödus neid suursuguseid loomi vaid kaugelt imetledes. Vähe on meie maal neid, keda see teema üldse ei kõneta, kuid leidub neidki. Viimase aja popkultuur ja meediagi on sellele loomale oma auväärse koha andnud, kuid mitte see pole selle essee teema.

Meie esivanemate jaoks oli hobune tähtis, et mitte öelda lausa püha loom. Eestlaste kombest hobuse abil ennustada on kirjutanud Läti Henrik oma Liivimaa Kroonikas. Nagu mujalgi, peeti ka siin just valget hobust teistest erilisemaks. Valge on puhtuse, veatuse värv. Valge ei varjavat midagi, mistõttu peetakse seda pühaduse ja vaimuderiigi värviks. Nii on arvatud ka, et valge hobune on saadikuks meie maailma ja teispoolsuse vahel. Näkk tõuseb jõest valge hobusena ja meelitab näitsikuid enda turjale ronima, et nad koos endaga veesügavusse viia- motiiv, mis suuresti võib pärineda Europe ja Zeusi loost, kus viimane valge härjana neiu enda turjale meelitas, ning ta ära röövis. Andrus Kivirähk kirjeldab katku oma raamatus „Rehepapp“ valge seana, samas kui põhjarahvaste mütoloogias on katku toojana kirjeldatud ka hobust.

Valget värvi loom, kui selline on tegelikult üsna erandlik. Põhjamaa kliimas on valge küll talvekarvastikuna paljude liikide kamuflaaž, kuid aastaringselt mitte kuigi otstarbekas värv- olelusvõitluses on raske ellu jääda. Ehk seetõttu on puhasvalget hobustki peetud pühaks? Kui peatuda korraks praegu kõige kuumemal teemal, maailmalõpul, on paslik mainida, et hinduismis saabub oodatav messias, lõpuaja valitseja ja maailma säilitaja, jumal Višnu kehastus just valgel hobusel, enne kui Šiva põletab tantsides hukkuva maailma. Siin kontekstis on valgel hobusel kanda hea roll- uuestisünd, uue alguse saadik, kuid tõmmates paralleele Johannese ilmutusraamatuga, saabub seal maailmalõpusaadik samuti kaamet karva hobusel, tuues kaasa hävitavad, kurjad jõud.

Kui tuua mängu ka mütoloogia, võib sealt nimetada hobuse tiivulisi ja sarvilisi „ametivendi“- Pegasust ja ükssarvikuid, keda samuti kujutletakse valgetena. Neile on küll lisaks antud ka palju muidki imepäraseid omadusi. Nii annab üks suleseppade loomingule tiivad, samas kui teise kehaosad on väärt nõiarohud. Kummaline on tõdeda, et mõlema puhul, on kabjaline pool andjaks, inimsugu aga saajaks pooleks. Eriti kui arvestada, et ükssarviku vere saamiseks, mis on kõige võimsamaid omadusi kandev osis, tuleb see graatsiline olevus tappa. See võib olla üks inimsoo verejanulisuse oluline ilming. Tappa, hävitada kõik, millest me ei saa aru, kõik, mis on meist erinev- üks esimesi sõdade põhjuseid. Teine on saamahimu.

Valge hobune on sõjapealike ratsu. Mina näen siin pealiku võimsuse näitamist. See peab vastast veenma, et tegemist on nii kõikvõimsa inimesega, kes suudab ohjeldada kogu väe, mis peitub sellest võimsas loomas, selles saadikus kahe maailma vahel. See peab tekitama hirmu vastasleeris, aukartust omade seas. Valge täkk, loom, kes oleks võimeline selle haleda inimussi oma turjal hetkega tapma, on pandud „nööri mööda käima“, murtud suitsete ja kannuste abiga.

Valge värv hobuse jaoks, võib seega olla nii õnnistus, kui õnnetus. Kuid üks oluline tähelepanek värvi juures on veel see, et maailma kõige kuulsamad valge hobuse tõud- andaluusia lipizza hobune, sünnivad tumedatena. Jätame hetkel kõrvale fakti, et eesti keeles pole hobusel sellist värvuse nimetust, nagu valge, mõningate eranditega (cremello, ehk „roosa hobune“ ehk albiino) on kõik rahvasuus „valgeks“ nimetatud, ametlikult hallid hobused.

Kuid ilmselt ei olegi olulist vahet, kas valge või hall hobune- hall hobune võib vananedes minna täiesti valgeks, just niisamuti nagu inimesed või teised loomadki. Kas võib siis oletada, et eesti lastelauludes, kus õrritatakse „hiie halli“ hiiest välja murdma, võib tegemist olla ka valge hobusega? Tegelikult ei ole see oluline. Palju tähtsam on, et ka eesti rahvaluules on säilinud otseseid viiteid valgele või halli karva hobusele kui müstilisele loomale. Skandinaavia mütoloogiast võib tuua paralleeli Sleipniri, Odini kaheksajalgse hobusega, kes pärimuse kohaselt on samuti hall. See värv aga on indikaatoriks usaldusväärsusele, intelligentsile, küspusele ning soliidsusele, samas viitab ka üksindusele, kurbusele ja alandlikkusele sümboliseerides kasinaid aegu.

Lähenedes asjale värvipsühholoogia vaatenurgast ning liites siia juurde ka loogilise mõtlemise tulemid, et hall hobune läheb aja jooksul üha heledamaks, kuni valgeks ning ka enamik valgeid hobuseid sünnib vahel lausa süsimustana, kerkivad siit üha uued ja uued küsimused, mis kõik ajendavad üha edasi uurima valge hobuse kui müstilise ja mütoloogilise olendi fenomeni.

Kuid ei tohi unustada ning kõrvale heita ka asja teist poolt- lisaks värvile on meil ju ka loom- hobune. Nagu eelnevalt öeldud, oli hobune peamiselt tööloom. Oli ta ju kiirem ja mitmekülgsem kui härg, ehkki jõu poolest jäi alla. Samuti oli hobune ka enda taastootmise koha pealt edukam härjast, kes teadupärast järglasi ei saa, ning tööiga oli samuti pikem. Hobusest, kui liikumisvahend ning kui toitja oli seega jõukuse tunnus. Hobust oli ja on kallis pidada, erinevalt mäletsejast veisest on ta söödaraiskaja ning toiduga üleüldse pirtsakam kui veis. Ka tänapäeva kontekstis võiks võrrelda uhket sõiduhobust kalli autoga- palju hobujõude, aga ei midagi praktilist. Sööta/kütust tarbib ka mehiselt.

Niisiis pannes kokku need kaks aspekti- värvi ja looma- julgen üldsõnaliselt paika panna, mis paelub inimesi just valget karva hobuse juures rohkem, kui ehk isegi punase auto juures. Ma usun, et osalt on tegemist usuga valge värvi puhtusesse ja siirusesse, samas kui hobune kui loom, kes on meie rahva kõrval aastasadu seda maad harinud, annab kindlustunde. Nagu öeldud- valge pole looduses tavaline värv- see eristab, tõstab teistest kõrgemale ning lisab asjale psühholoogilise aspekti- see loom on ellu jäänud, järelikult on ta eriline, järelikult on ta püha.