'Til the world's end

Nüüd on siis käes see aeg, mil on kõige õigem veel SMS-laenu võtta. Saab maailma lõpuni elada like a boss. Ja kui seda viimast ei tule, saab alati apelleerida  heale usule, elik võtsin laenu heas usus, see pole minu süü, et maailma lõppu ei tulnudki. Järeldus- tagasi maksmine pole minu asi, või kuis? :)
Jah, selle lõpuni on ka vaid loetud nädalad. Aga mis saab siis? Kuhu läheme Eesti riik? Kuhu kurat väike kodanik Krissu? Mina lähen... kuhugi ikka. Kuhugi, kus ootab mind keegi, keda ma ootan. Ootamine, muide, on minu jaoks üks tüütumaid tegevusi üldse. Ma ei salli seda. Võiks lausa öelda, et jälestan.
Mis ma siin ikka salgan- ega ma kaine pole. Ja miks? Ma ei tea. Istun omaette ühikatoas, kuulan aastaid (kümneid?) vanu lugusid ja mõtlen elu üle järgi. Lehekülje jagu sai ka esseed kirjutatud, mis oligi algselt plaanis.
Kunagi, kui mul oli ees gümnaasiumi lõpp, ma mäletan, kirjutasin siia blogisse, et minu arvates on see kõige tähtsamaid aegu mu elus vms. No ma võin julgelt väita, et olen jõudnud taaskord sarnase verstapostini. Ainukese vahega, et matemaatika eksamit ei pea uuesti tegema hakkama (kuigi ma arvan, et teeksin seda iga kell uuesti, see oli täitsa fun) Praegu kindlalt ei julge ma midagi veel väita, kui oluline või ei saab olema eesolev nädal, aga igal juhul hakkab midagi mu elus toimuma. Ja kui ei hakka, siis ma teen nii, et hakkab. Mul on VILLAND! Mul on KÕRINI! Ma tahan ära. Kui on midagi, mis on kindel, siis see, et nii ei hakka enam asjad edasi minema. Kõlab meeleheitlikult eks? No worries, mul on endiselt veel alles mingi selge mõistus, mis pole veel etanooliga kuhugi maksa uhutud ja midagi täiesti arutut ma ette võtma ei hakka.
Tegelikult mul läheb ju hästi. Üllatavalt hästi. Endalgi on juba häbi, et nii hästi läheb. Võiks lausa sitemini minna, mis võiks veidigi õigustada mu emotsionaalseid väljaütlemisi, aga ega ma ei üritagi end õigustada. Suve lõpus, ma mäletan, kurtsin, et mu elu on liig liikuv ja avaldasin arvamust, et ehk see tahtmine stabiilsema elu järgi kaob mõne stabiilse koolikuu jooksul ja näe- nii ta raip ongi. Ma nagu teaksin juba ennast. Ei teagi, kas mind hakkab juba vaikselt piirama see n-ö 10+ aastat elukogemust, mis mul vastutahtsi on omandatud? Kunagi eelmisel nädalal õdusas Tohisoo mõisa keldris, köögis sai selle üle arutet inimesega, kes on minust ligi 20 aastat vanem. Kahjuks olin ma omadega üsna samas seisus, mis praegu- ei mäleta enam suurt sellest, mis räägitud sai, kuid tol hetkel tundus kõik täiesti loogiline ja arusaadav. Nagu alati. Mulle jääb juba vaikselt mulje, et kõik on kunagi kusagil olnud ja pole olemas originaalset mõtet. No originaalsus on niiehknaa täiesti kadunud mõiste, sellist asja pole tänapäeval olemas.
Jajah, ma tean, mäletan küll, "tänapäeva", "tänapäevane", "tänasel päeval" on halb eesti keel. Aga mul ei saa rohkem ükskõik olla, kui praegu. Mu õige koht oleks tekialune ja padjapealne, aga tüüpiliselt on mul vaja veel maailmale nii palju öelda...
Kuhu kiirustad noorus, mida mul pole kunagi olnud...oota pisut. Ma olen liiga noor, et olla nii vana. Olen liiga noor, et olla see, kes ma olen, Aga ma olen. Ja ma olen see, kes ma olen, ja otsustan oma elu üle ise! Ja kuigi see teeb haiget...otsustan nii, nagu seda ootab minult ühiskond! (Või no tegelikult ühiskond tänapäeval enam õnneks ei oota midagi, sest on hullemini rikutud kui ma ise, aga ütleme siis, et moraalinormid, mis enam ammu ei kehti, käsevad mul nii teha. Mõistus juhib elu!)
FUCKIT!