Meie seast lahkus parematele karjamaadele kappama üks võrratu loom- hobune kes õpetas mulle nii mõndagi. Su tee jäi liiga lühikeseks, Sa olid hingelt suur elukas kellel oli veel maailmale nii mõndagi öelda. Su erilisus oli kaugele paista, karjas oli Sind võimatu kellegagi segi ajada. Sa olid turvaline algajale ja mugav oskajale, kuulekas nii sadulas kui ka ees käies, ent mitte kunagi tuim tükk. Kui arvasid, et Sulle tehakse ülekohut, kõndisid sa lihtsalt minema. Olid mõtlev hobune, kelle vigureid tundes tuli neist alati kaks sammu ette mõelda, kuid teenides ära Su austuse olid Sa tõeliselt usaldusväärne loom, kellele võis alati loota- kui kõik muu valesti läks, vedasid Sina alati välja! Nüüd kappad vikerkaaremaal kus pole vaevasid ja valusid, mis Sind viimased kuud pidurdasid. Kuigi meie koostöö Sinuga jäi üürikeseks suutsid Sa panna mind ennast austama ja hindama ning oskama väärtustama Su omadusi. Sina, olles ideaalne tori hobune, panid mind armastama seda tõugu, mida eestlane enam hoida ei oska ja ilmselt kõik kes julgevad torikaid tuimadeks ja mõttetuteks loomadeks nimetada, pole kunagi kohtunud Sinusuguse erakordse ja ainulaadse eksemplariga! R.I.P Kipper (1997-2011)
Jõulud... Nüüd on nad siis käes. Ja teate mis...mul ei saa sellest rohkem savi olla. Igal aastal käib selle ümber mingi tants ja trall, kõik need päkapikud ja jõuluvanad ja kingitused ja muu sääne stuff. Villand saab. Igal aastal. Ma olen seda varemgi öelnud, et jõulud on minu jaoks vaid üks närune kapitalistlik ostupüha. Mis kuradi heateod ja südamest tulevad soovid, no kurat, kas siis aasta aega hooratakse niisama ringi ja valetatakse ja vassitakse üksteiseile näkku, et vaid naabril sitemini läheks ja siis aasta lõpus võetakse kokku viimane jõuraas (sest pärast saab jälle korgid maha keerata )ja roomatakse kirikusse, kuulatakse õndsa näoga jumalateenistust ja siis ongi kõik patud andeks antud? Ma olen täieõiguslik pagan ja ma ka käitun nii. Ma ei lähe kunagi hea meelega kirikusse, ma ei tea miks, aga mul on tunne, et ma lihtsalt ei suuda seal hingata (ilmselt tapab see jumalik õhkkond minusugust patust elajat mind vaikselt lämmatades..icic...). Ma lihtsalt ei taha sinna minna. Ma tõepoolest ei tea mis mulle nende ehitiste juures nii vastumeelt on. Ja sama moodi ei taha ma ka jõuludest midagi teada. Big deal, tulevad kokku kõik sugulased ja asjad ja saadakse läbi ja on rahu maa peal ja muu selline pask. See kõik on ju vale! Kui me tahaks üksteist näha, leiaks me aega ka muidu et külla tulla ja koos seapraadi vitsutada, ja mõned ka leiavad. Teised, kes on lihtsalt silmakirjalikud ja nõmedad inimesed, umbes nagu mina, ja üritavad igal võimalikul moel selliseid perekondlikke kogunemisi vältida, hoiavad omaette ja kui kokku saavad vahetavad hädavajalikke viisakusi ja võimalusel põgenevad nii kiiresti kui jalad võtavad. Jõulud ei ole mingi eriline juhus, et seetõttu veel läbi saada. Rahus ja harmoonias võib ka muidu elada, kes vaid tahab, asi on inimese peas kinni. Jah, ilmselt on mõnede arvates ka minu peas kinni see, et ma olen täiesti asotsiaalne inimene ja armastangi pigem üksi olla ja ise oma mõistuse järgi toimetada, ja ma ei saa neid selles ka süüdistada. Igaühel on õigus oma arvamusele, mis tähendab, et arvamusi võib olla palju ja enda oma ei maksa teistele peale suruda. Isegi mina pole selline egoist, kes seda teeks, aga on selliseid. Seega, ei maksa imestada, kui ma tõmbun turri kui keegi hakkab mulle rääkima jõulukinkidest, -kaunistustest..etc, etc, etc... Jõulud tohiks olla põhjendus, see võiks olla võimalus, aga võimalusi on alati ka teisi ning ainult jõulude taha end peita on väga närune vabandus! Nüüd võite mind kibestunud ja nõmedaks inimeseks kutsuda, kui see teie tuju paremaks teeb, after all, ilmselt oli selle rikkumine minu teene. Head aastavahetust!
Üks pilt... Ma istun õhtuses Viljandi- Tartu bussis ja jälgin aknaklaasilt õlut kummutava mehe peegeldust. Alkohol... Ta on väsinud moega. Ei tea mis pani teda seda õlut ostma, et see just teel koju ära tarbida. Äkki oli tal janu. Kodus ootab ehk naine, paar last ja hunnik kohustusi. Või on seal hoopis tühi korter või külm maja ja näljane peni lühikese keti otsas... Who knows... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma mõtlesin pisut hoopis alkoholile kui sellisele. Ma ei ole karsklane, kaugel sellest. Ma olen alko suhtes üsna neutraalsel seisukohal tegelikult. Las inimene teeb oma tervisega mida tahab. Kui järgi mõelda, on see ju tegelikult üks väheseid päris meile endile kuuluvaid varasid. Ja kuidas ma saakski kedagi arvustada, kui ma isegi armastan seda unustust, millesse lubab mul langeda vaid piisav kogus joodavat. See on see neetult hea tunne, kui saad olla just see kes tahad, teha mida tahad ning hiljem end välja vabandada lihtsalt lausega: "Ma olin purjus." See on imeline, kui vaim on piiritlemata ja pähe tulevad kõige paremad ideed, millele kaine mõistus kunagi elulootust ei annaks. Ma ei ütle, et viin on saatanast ja tuleks maa pealt ära kaotada. Ei, viin peab olema. Meil peab olema võimalus põgeneda kuhugi igapäevase pasa eest. Kui poleks võimalust end aeg-ajalt välja elada oleks varsti perse majas. Inimesel on vaja vahel vaadata elu teise nurga alt, olgu see siis nähtuna laua alt või WC-poti tasandilt. Ja siis on vaja saada kaineks, et näha, kui ilus on elu kui seda saab vaadata ka teisiti. Jooge, kallid sõbrad, jooge. Siis saage kaineks ja elage edasi. Jooge, kui see teile meeldib, aga ainult seni, kuni te saate sellega vaid enda elu perse keerata. Mõned viinad heas seltskonnas on sama hea kui veeta öö pargipingil või juhukepp võõraga- hea vaheldus, aga ei tohiks saada harjumuseks!
Mööda ilma ringi hulkudes tulevad ikka kõige paremad mõtted pähe. Kahju on vaid sellest, et niipea kui kuhugi paika jään on need mõtted kui peoga peast pühitud. Ringi rännates ja erinevate inimestega kohtudes hakkavad mõtted iseenesest elu ja olemise keerukuse ümber keerlema. Tekivad tahtmatult küsimused, kes ma olen, kust ma tulen, miks ma siin olen ja kõige tähtsam- kas ma olen ainuke, kes mööduvaid inimesi ja elupildikesi seirab mõttega neis midagi leida? Leida vastuseid küsimustele mis painavad (või vähemalt võiks seda teha) igat mõtlevat inimest. Sattusin lugema ühes Lõuna-Eesti pealinna raamatukaupluses Roone Roosti raamatut, mis lühidalt öeldes võttis kokku kogu minu maailma. Ei tahaks küll nagu kopeerida kellegi mõtteid, aga tol hetkel oli mul küll tunne, et keegi on häkkinud sisse minu ajju ja sealt vastavasisuliste failidega vehkat teinud. Mu peas moodustus tervikpilt. Ega asjate kutsuta seda kohta heade mõtete linnaks. Seal tulevad needsamused tõesti pähe. Killud minevikust ja olevikust, kus kaubamaja vaateakendel võib näha idüllilisi perekonnastseene, sõber rääkimas mulle oma elust, mu õppesõiduõpetaja aegumatud tõed( millel muide pole vähimatki seost autojuhtimisega), üks mees bussijaamas Jägermeistriga, mingi psühholoogiaalane raamat mida ma sealsamas poes sirvisin... Ja mulle saabki selgeks, et ei ole olemas ideaalset perekonda. Mis peitub selle kauni pildi taga? Enamik inimesi armastab oma pealiskaudset elu, see on mulle juba ammu selgeks saanud. Väga vähesed tahavad asjade kulgu süüvida. Veel vähemad on suutelised enda jaoks järeldusi tegema. Oma õnneks või õnnetuseks, ma pole kuigi kindel kumba täpsemalt, olen ma kokku puutunud kõigi kolme tüübiga. Esimesed kinnitavad, et ma olen pessimist ja ma peaksin kusagil nurgas omaette olema, et mitte masendada teisi, teised leiavad, et mu vaated on huvitavad kuid ei soovi neist pikemalt teada ja kolmandad...need on toredad, aga tegelikult ei olegi mul nendega millestki rääkida, sest me mõtleme niikuinii ühte moodi. Kes olen, kust tulen, kuhu lähen...? Kui isegi teaks...
Vahepeal on palju vett merre voolanud, teist sama palju taevast ka alla sadanud. Detsember tuli musta jääga ja arvutute autodega kraavides. Lund ei ole mina veel näinud. Sepatööga on ilmselt selleks aastaks kõik, mingi ettekujutluse asjast ikka sai ja kindlasti tahan ma seda veel teha. Kui nüüd aus olla, siis on hetki, kus ma kõvasti kahtlen, kas ma valisin õige õppeala, samas jälle on hetki, kus ma olen enam kui veendunud, et siin ma peangi olema. Praegu on üks neist esimestest juhtudest. Kui ma saaks vaid üle oma neetud laiskusest, siis ma suudaks ilmselt kõike. Kas keegi sooviks mul vabatahtlikult kaikaga selja taga seista ja mind tööle sundida? Võin selle raske ülesande eest miinimumpalka pakkuda. Pole vist parata, et ma kord selline olen, kes kõik asjad viimasele hetkele jätab. Hetkel on mul kuklas üks A2 joonistus vabalt valitud metallesemest, kaks A3 maalikollaaži, erialakompostitsiooni ülesanne disainida üks ehtekomplekt, samast ainest on vaja lõpetada vanad joonistused ja kirjeldused ja ettekanne kirjalikku vormi panna, üldkompositsioonist mõned pildid üles laadida, talurahva arhitektuurist 5-leheküljeline essee, esemelisest rahvakultuurist ettekanne ja uurimistöö ja värvusõpetusest ka mingid mustandid valmis joonistada. Tegin endale nimekirja seina peale ja nüüd siis katsun kelgu peal püsida, sest kuigi pole veel lund ega hangesid kipub see raibe kogu aeg alt ära libisema. Elame veel! :D Ja kui nüüd ilusatest asjadest rääkida, siis on mul hea meel, et vähemalt neil, kes seda enim väärt on, hästi läheb. Kohe päris tõsiselt on mul hea meel. Ja mul on seina peal 9 piltilusat postkaarti...
Ehk kuidas sai jälle kord näpuküüdiga ringi reisitud ja mõnda muud ka. Eelmine nädal oli suhteliselt lühike ja nii sai juba neljapäeval end lõunaosariikide poole teele asutatud. Nagu alati...jäin ma bussist maha. Egas midagi, hing paelaga kaelas bussijaama kohale joostud ei olnud nagu tahtmist enam Tartu maanteele jalutama hakata, niisiis hüppasin esimese ettejuhtuva bussi peale, mis mööda Tartu mnt-d linnast välja liikus ja sellega sain umbes 20 km linnast eemale. Tänud bussijuhile, kes mu soovi Viljandist võimalikult kaugele saada tõsiselt võttis ja selle asemel, et maha panna mind peatuses, kuhuni ma pileti ostsin, viis mind sinnani, kust ta Tartu maanteelt maha pööras. Olin juba mingi aeg hakanud arvama, et inimlikkus on ilmast kadunud, aga no on siiski veel neid, kes suudavad mind üllatada :). Nii ma siis seal seisin- kaunis novembripäevas. Ootasin oma printsi/printsessi valgel või jumal teab mis värvi sõidukil, kes soostuks taluma minu seltkonda teekonnal Tartusse. No ja siis ta sealt kurvi tagant tuli- valge rekka. Esiklaasil ilutses mingi A-tähega vene mehenimi (mina ja mu mälu nimede peale, võis olla mingi Aleksei või Andrei või no kurat teda teab, mis ta oli). Ja jälle sain praktiseerida ununema kippuvat vene keelt ja üsna sitasti tuli välja, kui nüüd ausalt väljenduda. Varsti juba sama seis, mis saksa keelega. Aru saan, aga rääkida ei oska, sest sõnavara on olematu. Ma ei saa küll üldistusi teha, kuna olen vaid kaks korda end rekka peale hääletanud, aga miskipärast on siiani mulle jäänud rekkameestest mulje, kui mõistusega inimestest. Mis pika sõidu peal ikka muud teha, kui elu ja olemise üle järele mõelda. Ja küllap kohtuvad nad ka üsna paljude inimestega oma teel ja nii juhtubki, et neil on millest rääkida. Seekord vestlesime elust ja olust üldiselt ja härra avaldas üsna huvitava mõtte, mis on täiesti õige, et kui lugeda uudiseid ja hoida end eluga pidevalt kursis, siis on kõvasti raskem elada, kui teadmatuses olles. Nii see põhimõtteliselt ongi- kui vaadata kui perses on maailm praegu, siis tekib tahes tahtmatult mõte nöör kaela panna, sest on kaheldav, kas homset päeva enam näebki, kui ühes riigis uputab, teises väriseb maa, kolmandas on valitsus kriisis ja neljandas elad sa ise. Lisaksin siia ka mõtte sellelt rekkajuhilt, kellega eelmine kord sai kaasa reisitud, et me elame väga huvitaval ajal. Mitte keegi ei suuda ette ennustada mida tulevik toob. Maailm on viidud igat pidi ääre peale ja vaid väikesest impulsist piisaks selle kuhugi poole kallutamiseks. Tema hinnangul võib elu kümne aasta pärast radikaalselt teistsugune olla. Jah, ei saa oma arvamuse kujundamise lähtuda vaid kellegi poolt öeldud sõnadest, kuid keda uskuda veel, kui mitte lihtsaid inimesi, kes läbi aja on enda kanda võtnud kõiksugu poliitikute meeleolu kõikumisi ja rahvusvaheliste kriiside põhiraskuse ja seda mitte sugugi vabatahtlikult. Keegi ei soovi end ohverdada, me kõik tahame elada. Kas maailmas leiduks inimesi, kes oleksid nõus enda elu ohverdama selle nimel, et maailm poleks ülerahvastatud? Ma ei usu. Aga kuidas lahendada siis olukord, kus varsti ka meil Eestis on inimesi rohkem, kui meie pisikese riigi pind suudab toita ja katta? Mind isiklikult ajavad tigedaks need inimesed, kes Facebook'is valimatult jagavad nälgivate neegrilaste pilte mõtlemata hetkegi, kas sellest konkreetsest hiireklikist on üleüldse kellelegi abi. Meil on endalgi küllalt nälgivaid inimesi, kes on selles olukorras "tänu" majanduskriisile ja töö kaotamisele ja kui te arvate, et tegemist on ainult mugavustsoonis inimestega, siis eksite- ka heitunud inimestel on väga raske saada tagasi rajale ja mina leian, et eelkõige tuleks tähelepanu pöörata neile. Hoiaks ikka oma riigis asjad kõigepealt korras. Olen ilmselt üks väga kohutav inimene, aga leian, et nälgivad lapsed on eelkõige vanemate kohustus. Võib-olla pole mul mitte-lapsevanemana õigust seda öelda, aga siiski võiksid nende näljaste neegrilaste piltide jagajad enne mõelda, kas pole arenenud riigid neile juba piisavalt abi osutanud ja mis on selle tagajärg- nad saavadki üha rohkem lapsi. Kui looduslikul valikul ei lasta tööd teha, siis jõuamegi tagasi alguspunkti ja elame surnud ringis. Söödame neegrilapsi, kelle vanemad saades innustust sellest, et neile abi osutatakse treivad üha uusi järeltulijaid, kellele me enam ei jõua abi anda ja kes siis jäävad nälga ja siis on jälle kisa lahti, et inimlapsed Aafrikas peavad nälgima samal ajal kui arenenud riikides visatakse häbematult palju sööki minema. Teema on pikk ja keeruline ja kindlasti ei ole kõik nii mustvalge, kui siin kirjas (ehkki ma üritan asja ka hallitoonides näha) aga praegu võiks küll iga inimene järgi mõelda, mida on ta viimase kuu aja jooksul reaalselt ära teinud selleks, et elu meil oma koduriigis oleks parem. Mitte et ma oleksin kõige eeskujulikum inimene ise, kuid mina olen märganud hädasolijat ja aidanud täiesti kontvõõrast inimest rahaga kui see seda vajas. Sealjuures ei oodanud ma seda raha tagasi, kuid tegemist oli ausa inimesega ja ma siiski sain selle tagasi nagu lubatud. Seda pole palju, aga sellest piisab, et päev oleks kordaläinud- proovige mõnikord, heateod annavad tõesti hea enesetunde, kuigi võivad mõnikord saada karistatud, aga selle eest pole keegi kaitstud. Jõudu ja mõistust soovides,
Rahvusliku metallitöö esimese kursuse tudeng, kellel on rauda tagudes vist liiga palju aega elu üle mõtlemiseks (Aga naelad hakkaavad juba enam-vähem vaadatavad välja tulema :P)
Täidame viisaastakuplaani vaid kolme aastaga! Või siis muuseumi moodi- aastane külastajatearv 10 kuuga! Aga muidu ma tegelikult üldse ei inise, see oli lihtsalt kergelt muigamapanev. Tegelikult oli täitsa tore muuseumis käia. Olen suure dilemma ees- kas jätkata tuleval suvel oma ametikohal või ei. Ma ei saa öelda, et mulle üldse poleks meeldinud muuseumis töötada, vägagi meeldis. Töö oli lihtne, seltskond meeldiv, palk rahuldav. Tööaja üle võiks küll pisut viriseda, aga asi oli harjumises, lõpuks oli süsteem juba nii sisse töötatud, et asi käis nagu kellavärk. Samal ajal on jälle jõle mõte panna terve oma suvi kinni. Näis- näis, mis saama hakkab või kus ma olema saan. Kunagi kui aega saan panen kirja oma mõtted, mis tükkisid pähe järjekordselt pöialt viibutades mööda Eestit ringi rännates.
Jah, nagu alati on pealkiri pisut eksitav. Moskvasse ma seekord siiski veel ei jõudnud (kuigi mingil moel salakaubana oleks see kindlasti õnnestunud :D). Olen nimelt ringi rännates mööda sügist Eestimaad mõelnud tihtipeale, et ma peaks kirja panema kõik need huvitavad juhtumised ja inimesed, keda teel kohtan. Kõlab kuidagi eepiliselt eks... Ma ei saa parata, et mind lihtsalt vaimustavad kõik need inimesed. Igaühes neist on midagi erisugust ja minu jaoks, kes ma alati üritan vaadelda inimesi kui kirjanduslikke kangelasi (ärge küsige miks see nii on, ma lihtsalt teen seda, tahtmatult) on väga lahe kujutleda neid teistsugustes situatsioonides või hoopis teises ajas või kohas. Tegelikult on nii põnev sattuda hääletades mõne auto peale ja avastada end kellegi elu kõrvaltvaataja rollis. Ja uskuge või mitte, võõrale räägitakse tihtipeale päris huvitavaid detaile enda elust, rohkemat, kui arvata võiks, rääkimata veel selest, et mõni inimene on juba oma elukäigult väga huvitav. Ma arvan, et niiviisi end vahel igapäevast välja rebida ja seigelda ringi on väga värskendav. Eile ma seda tegingi. Asutasin end juba hommikul varakult Tartu poole liikuma, lõppsiht Võru. Hakkasin siis tee äärde jõudes hääletama ja pidin varsti tõdema, et ükski auto isegi ei peatunud, et küüti pakkuda. Jõudsin juba mõttes needa maapõhja terve selle linna tükkis ta elanikega ja ka allakirjutanu, kes otsustas elama asuda just siia. Liikusin pisut maad edasi, aga seis ei paranenud sugugi hoolimata sellest, et hääletasin nüüd juba Tartu maantee otsal, kus autod saidki ainult Tartu poole liikuda (loe: kõndisin Viiratsi teeotsast mööda). Olin juba kaotamas lootust, et ma täna õige aja peale Võrru jõuan ja keksisin tee ääres, kui üks minust möödunud auto siiski tagasi pööras ja mind peale võttis. Sõit läks Tartu poole. Oh seda häda ja viletsust... Autotäis (loe: kolm alla 10-aastast tüdrukutirtsu tagaistmel) lapsi ja ameeriklasest meesterahvas (kahe tirtsu isa), kelle eesti keel longas üle küngade. Lapsed läksid iga veidikese aja tagant omavahel kaklema, karjusid, avasid aknaid, vanem õde kiusas nooremat jne jne jne. Suutsin säilitada rahu. Tartusse jõudes ja autost väljudes kõlas harilik liiklusmüra kui muusika mu kõrvadele. Asusin siis jälle teeveerde ja just siis kui asi hakkas jälle lootusetuks kiskuma nägin Aardla ringil maha sõitmas rekat. Lõin käega oma tavalisele hoiakule, et rekadele ennast ei hääletata ja tõstsin käe, mille peale auto teepeenrale veeres. "Võrru saab?" "Luhamaa" "Võru?" "Võru." Ja küsimusi rohkem polnud. Reis Võru poole võis jätkuda. Rekkasse ronides sai selgeks, et tegemist on venelasega. Nojah, mis siis ikka, saame hakkama. Meenus kunagi Delfist loetud lugu tütarlapsest, kes vene keelt sõnagi oskamata end Tallinnast vene rekka peale hääletas ja kuidas ta omadega juba üsna jännis oli. Muigasin ja leidsin, et keeleoskamatus seab ikka elule teatud piirangud küll. Juhi nime ma küll teada ei saanudki, aga muidu oli tegemist üsna meeldiva härraga. Suurema osa teest rääkisime Eesti- Vene suhetest ja Euroopa liidust ja üldse elust. Pean mainima, et pärast närvilist ja kärarikast Tartusse-sõitu tundus rekka rahulik õõtsumine teel ja juhi vaikne hääl ja rahulik-asjalik toon üsna meeldiv. Võrru ma igal juhul kohale jõudsin ja kuigi vahepeal tundus, et jään seekord bussigraafikust kõvast maha, siis isegi 15 minutit varem kui Tartust saabuva bussiga oleks jõudnud. Hiljem talli juurest tagasi tulles otsustasime jällegi hääletamise kasuks ja kui juba jälle tekkis tunne, et täna on vist kuu kilpkonnas, et keegi peale ei taha võtta peatus üks auto. Istusime sõbraga peale ja mulle tundus, et juht on kuidagi tuttavlik. Meenus, et tegemist on ühe härraga, kellega kevadel paar korda talli juurest Võrru olen sõitnud. Tegin juttu ja meesterahvas mäletas mindki väga hästi, küsiski, et pole mind ammu näha olnud siinkandis. Võrus mind maha pannes soovitas ikka tihemini siinkandis külas käia. Vat niipidi siis see eluke. Ja öelge vaid, et pole värskendav kogemus tõsta näpp hommikul püsti ja vaadata, kuhu õhtuks välja jõuab... Üks meeleolukas lauluke ka saateks ;)
Jube tihti satun vastamisi küsimusega, mida ma siis õige õpin kah. Eriala mul ju nõnna uhke nimetusega, aga mis peitub selle taga. No mis seal salata, metalliga praeguse hetkeni oleme ikka väga vähe kokku puutnud ja näib, et ka tulevik toob metalli meie kätte haruharva. Praeguseks olen enda jaoks selgeks saanud, et ehtekunst mind nii väga ei huvita kui sepatöö. Samas võib asi olla ka selles, et kõik mida me siiani teinud oleme on seostunud ehetega ja eks kättesaamatum ole ikka magusam. Usun, et novembri keskpaigas algav sepatöö algkursus annab sellest ka maigu suhu ja eks näis, kas süües isu kasvab või kahaneb hoopiski olematuks, nii et ma pean hoopis metalli unustama ja siirduma tagasi oma algse mõtte juurde puidutööd õppima asuda. Aga siis jääb veel nahk...mis ka pisut huvitab nagu...ja tekstiil...ja neid huvitavaid asju on kahtlemata veelgi :) Küll ma veel kunagi oma automehaaniku kutse ka kätte saan xD No mis siis peitub õieti erialanime "rahvuslik metallitöö" taga? Alusained on meil tegelikult üsna toredad- saame joonistada, maalida, kipsi valada, savi mätsida ja pisut õppida ka, näiteks inglise ja eesti keelt ning psühholoogiat. Ahjaa, muuseumites saab ka kõvasti käia, senini oleme viis korda käinud Tarbekunsti- ja disainimuuseumis ehteid näppimas, korra Eesti Vabaõhumuuseumis Eesti maaarhitektuuri kaemas ja mõned on jõudnud ka Eesti Rahva Muuseumi Tartus, allakirjutanu peidab siinkohal häbiga silmi... Nagu mainitud, siis novembri keskel erialanädalate ajal saame ka metalli ja tulega mässata. Tõotavad tulla põnevad kaks nädalat. Senini täidavad mu aega eksamid ja trenn.
Väike kokkuvõte möödunud rebastenädalast. Algas siis juba esmaspäeval, kui teoreetiliselt oleks pidanud kooli tulema põlle ja peomütsikesega, mida mina küll ei teinud. Sealt tuli kirja esimene miinus. Põhiliselt ma vist saingi miinuseid selle eest, et ma polnud "vormis" xD. Ahjaa, miinuseid oli vaja selleks, et arvestada kokku, mitu õlut peab üks rebane vanemkursuslastele välja tegema. Etteruttavalt võin öelda, et minu lõplik skoor oli 5 õlut mis me küll rebastepeol kursaõega kahe peale ise ära jõime lisaks hulgale muule alkoholile. Nojah, seega esmaspäeval pidime veel filmima video kultuurikorraldajate rõõmudest, mis esitati kõigile kohalviibijatele neljapäevasel rebastepeol kui kultuurikorraldajaid rebasteks löödi. Sama moodi pidid kõik teised tegema lõigukese kellegi teiste rõõmudest jne. Teisipäeval veetsime me järjekordselt aega Tallinnas ja kolmapäeval ootas meid ees maavõistlus jazzmuusikutega, mille me võitsime, küll mitte ülekaalukalt, kuid siiski. Vägikaigast sai vedada pusle kokkupanemises, kinnisilmi sibulasöömises, pimesi eesli joonistamises teiste juhendamise peale ja muusikariistade nimetamises. Viimased kaks võitsid jazzmuusikud mis tähendas, et seis oli viigis ja lõplik võitja pidi selguma automarkide nimetamisest. Selgus, et metallitudengid tunnevad end tehnika vallas piisavalt kodus, kuigi meie eelis võis olla ka vanuses, sest jazzmuusikud, kellest enamus oli noorukesed, ei olnud paljudest vene ajal levinud auto- ja eriti veoauto markidest midagi kuulnudki, aga võib-olla me olemegi lihtsalt targad :D. Pärast mõõduvõtmist jazzmuusikutega jätkus retsimine rahvusliku ehituse tudengite poolt, kuna me oleme esimene metallitöö lend. Meil ilmselt läks üsna kergesti; tuhapange visati peatäis stantse, millest pidime välja korjama oma nimetähed ja nendega siis plekitahvlile oma nime jäädvustama. Asi käis muidugi aja peale ja mina kui kõige pikema nimega inimene sain hiljem kõik stantsid tuha seest välja korjata ja ära puhastada. Sealt suundusime järve äärde, kus toimus ehituse-poiste ristimine. Ristimisvett oli terve järvetäis ja sinna pidid värsked rebased ise sisse solistama minema, et lüüa sisse pulk enda-nimelisse auku palgis, mis on juba reliikvia väärtuse saavutanud. Taaskord võin etteruttavalt öelda, et selle palgi suutsid metallikad järgneva öö jooksul kaks korda sisse vehkida, mis viitas ilmselgelt kehvale valvetööle ehituse-poiste poolt. Pärast ristimist järve ääres jätkus tegevus ühe ehitaja "lossis" Lossi tänaval, kus pandi proovile rebaste degusteerija-võimed. Nimelt pidime proovima viit erinevat õllesorti ja välja selgitama mis on mis. Selgus, et metallikate õrnema soo esindajatel(kaasa arvatud mina) pole absoluutselt vahet mida neile sisse joodetakse, nende jaoks on kõik üks maitsetu lurr. Et poistel omavahel pole kuigi lõbus otsustati keset ööd, et õigem oleks sisse marssida huvijuhtide juurde, kus ka parasjagu midagi ristimispeo sarnast oli. Viimased polnud küll meie saabumise üle kuigi rõõmsad, aga ega kontvõõrad lasknud end sellest segada ja ajaks kui allakirjutanu Põllu tänava hoonetest lahkus olid juba nii mõnedki ehitajad aliase mängu kaasatud (õigemini kaasasid nad end ise). Neljapäevahommikusele võimlemisele ma ei jõudnud, tunnistan. Inimene peab kunagi magama ka, isegi on mu unerežiim totaalselt segi ja ma istun poole ööni üleval, sest mul pole absoluutselt und. Neljapäeva õhtul kell 8 kogunesime vana akadeemia juurde, kus andsime esimese rebasevande ja liikusime edasi ehitajate kannul läbi lossimägede laululavale. Vahepeal andsime vande ka ehitajatele, sest eelkõige peab truu olema oma osakonnale ja alles siis akadeemiale, nii käivad need asjad. Lauluväljakul pärast väikesi ringmänge ja laulukesi sai antud veel üks vanne ja siis liiguti edasi peopaika Männimäel. Seal löödi meid Lembit Õunapuu raamatuga tudengiteks ja SIIS võis tõeline läbu alata. Aga see on juba igav osa. Nüüd katsun siis ametliku tudengina oma asjadega jälle joone peale saada, sest eelmine nädal sai koolis luuslanki lastud ja mõned asjad vajavad järeletegemist. Ja nii see elu siin Viljandis käibki...
Ülemusele antud lõuahaaki võivad mõned kontoris ekslikult pidada allumatuse märgiks.Jõuline tantsimine tema laual koos eksootiliste näoilmete ja žestidega, kandes samal ajal Hesh kõrvaklappe, on ilmselt diplomaatilisem moodus öelda "Jätke mind rahule, tahan edasi rokkida."
Nuuks...Suutsin ära lõhkuda ainsa asja, milleta ma elada ei suuda. Mind truult teeninud kõrvaklapid, milleta elu tundub häirivalt vaikne ja vaikus liiga lärmakas. Jah, mul on kohati naljakas komme kiinduda mõningatesse esemetesse lausa lapseliku õhinaga. Tarbeese, te ütlete, mälestused, ma vastan. Jah, ei olnud kõige mugavamad kõrvaklapid, mida tol hetkel oleks selle raha eest saanud, kuid uskuge, ma olin nendega ülirahul, sest sellist helikvaliteeti pole ma varem tunda saanud. Ja mis nendega siis juhtus? Üks pool murdus lihtsalt küljest...internetiavarustest selgub, et tegu üsna tavapärase veaga SC puhul ja üle aasta eriti vastu ei peagi. Ilmselt on mul siis vedanud, mul ikka juba kauem aega need olnud. Nüüd vedelevad need mu laual nagu lombakas hobune koplinurgas. Heli on, aga funktsionaalsust enam pole. Nutune värk. Järgmine väljaminek...
Öises linnas on vabadust, raha lõhna ja armastust. Oi, kui palju armastust. Seda on igasugust; raha vastu, alkoholi vastu, muusika, tantsimise, naiste, meeste, laste, loomade ja igasugu muude asjade vastu, seda on ostetavat, on odavat, higist, meelast, kirglikku, külma isegi müüdavat. Öises linnas armastavad kõik kõiki. Armastatakse omasid, võõraid, sugulasi, tuttavaid, kontvõõraid, äsja kohatud, ammu vihatud, salaja armastatuid. Kõik on öösel võrdsed. Öösel roomatakse ära arvuti eest, et minna maitsma seda tõelist armastus, mis voolab alla mööda rentsleid, varitseb põiktänavais ja häälitseb klubipeldikuis. Alguses armastad sa vaadata, siis tahad liikuda, siis pisut maitsta, hiljem juba puudutada, lõpuks tahaks ainult minema. Sa armastad kõike, mis liigub, roomab või vastu tuleb alkoholitopsiga näpus. Sa armastad unustust, sa armastad mõtet, et täna võid armastada, keda vaid ise soovid. Armastad vaikust, kui väsinud ja tönts samm viib sind kodu poole läbi pimeda pargi, armastad seda neetult valget kõutsi ja isegi seda rõvedalt roomavat tigu, millele ei taha peale astuda, sest see krudin lõikab läbi alkoholist tuimestunud aju. Sa armastad pidurite kriginat, tänavavalgustust, järsku kiirendamist öises linnas, kiireid manöövreid. Sa armastad kõike, mis vähegi aitab sul unustada tänast päeva, seda neetud elu, mis meid närib seestpoolt ja väljastpoolt. Lõpuks armastad sa küll vaid voodit, oma võrratult pehmet patja, mida sul polegi ja mõnusalt sooja tekki. Hommikul, kui rahakotis on tühjus ja hinges on auk, mida ei suutnud täita isegi kogu see armastus, mis öises linnas heljus, armastad sa vaid aspiriini ja klaasikest Värska vett.
Aru ma ei saa. Aga samas, kuna enne olen ma maailma asjadest midagi jaganud. Esmaspäevahommikud on meil Viljandis helesinised ja kolmapäevaõhtud rubiinpunased. Häbi tunnistadagi, aga mulle tundub, et olen kuidagi manduma hakanud. Pean silmas, et mul pole midagi tarka öelda, kuigi ma tegelen pidevalt mõttetööga. Võib-olla olen ma lihtsalt aru saanud, et ma pole piisavalt tark, et midagi öelda. Naljakas on tegelikult siin Viljandis õppida. Olen harjunud alati olema üks vanemaid seltskonnas, kuid siin olen oma kursuse noorim ja seda, et ma otse keskkoolist tulen, rõhutatakse mulle üpris tihti. Kuigi tegu pole pahatahtliku norimisega jääb mul endal siiski mulje, et ma olen jube noor ja jube rumal. Ilmselt pean end nüüd täiskasvanute maailmas tõestama hakkama, sest minu jaoks on ülikool juba seda. Nii mõnedki, kes on tulnud ülikooli otse kodusest kaitsvast keskkonnast tunnevad nüüd järsku tohutut vabadust ja ei oska sellega midagi peale hakata. Olles oma aja peremehed ei suuda nad seda planeerida. Olgu, mina ka ei oska, aga mind enam see vabadus ei veetle. Ei paku pinget iga õhtu kastis olla ja iga päev unega võideldes loengus istuda. Niigi on raskusi ärkvel olemisega, mis siis veel rääkida pohmakaga vegeteerimisest. Tõsi, vahel hakkab isegi minul sees miski torkima ja siis tahan mina ka seltskonnas olla ja nalja ja lollusi teha. Seda juhtub küll harva. Mõtted jooksevad nagu sipelgad aknapraost välja. Kuidagi ei saa neid raipeid sabast kinni. Mis teha, ilmselt pole täna õige päev mõtete kirjapanekuks. Nii palju tahaks öelda, aga ükskõik kuidas ma ka ei prooviks, ikka ei tule need õiged sõnad pähe, mis sobiks enda väljendamiseks. Ma tunnen, et minusse koguneb jälle lootusetus. Jälle kord on tunne, et kuigi tahaks elada oma elu teisiti, tagajärgedele mõtlemata, surub miski mind raamidesse, mis on heaks kiidetud mingi ühiskondliku normiga. Ma kõnnin jälle kellegi sissetallatud rada, mina, kes ma kardan meeletult olla keskpärane. See on see tunne, et ma ei juhi oma elu ise. See hirmutab, väga. Aga võib-olla on tegemist vaid minu pisikese pessimistliku aju väljamõeldisega ja tegelikkuses pole mu kõige hullematel paranoiadel alust ja elu on väga ilus ja värviline ja ma olen lihtsalt üks väga skisofreeniline bitch ja Euroopa Liit peaks minusuguste pidamise kohta oma normatiivid sätestama, sest ma kuulun kahtlemata väga ohtlike lemmikloomade hulka. Tõuaretuses ei tohiks mind kindlasti kasutada ja ainus võimalus mul karjääri teha, on hakata organidoonoriks...või kopameheks... Life's funny in its sad way...
Võtsin minagi täna ette sõidu heade mõtete linna. Tegemist oli täiesti ekspromt väljasõiduga, mille toimumisest ei teadnud ma isegi enne kui eile öösel kallis sõber Restauraator arvas heaks kutsuda mind kaema kauneid ja veidi vähem kauneid autosid ja muidugi kõigist kõige kaunimaid busse, mis kõik olid täna eksponeeritud Tartu Näituste hallides ja välialadel, ehk maakeeli öelduna, käisin ma Motoshow'l. Teate, ma ei saaks selle päevaga rohkem rahul olla, kui ma olen. See oli midagi täiesti teistsugust- kuulata, kuidas oma ala tõelised fanatid räägivad endale südamelähedasest teemast ja sealjuures nad teavad sellest kõike, pisidetailideni. Kõik on kuidagi ühel lainepikkusel...või noh, ma ei oska seletada. Igal juhul olen ma vaimustatud nagu Woland.
Ja kui tänase päeva teema juba on kord nostalgitsemine, siis kuulake head mussi, mis seal enam.
Istun oma elu kolmandas elukohas ja joon kakaod. Varsti korjan asjad kokku, et jälle kord lahkuda. Liigun joogikohtadele pisut lähemale. Tegelikult on täitsa naljakas jälle kolida. Kuu aega sai ära elatud siin ja jälle pakin asjad kokku ja...edasi. Meenub Nirti raamat "Ja anna meile andeks meie võlad...", mille endale hiljuti soetasin. Lilit kolis ka palju. Põgenes elu eest. Tegelikult oli väga hea raamat, mõtlemapanev. Olen viimasel ajal üldse neetult palju elu üle mõelnud. Võib-olla on asi sügises- surev aastaaeg sunnib mõtlema elu definitsiooni üle, eesmärkide ja mineviku peale- aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et mul on liiga palju vaba aega mida mõtlemisega täita. Mida muud ongi teha bussis sõites, jalgrattaga vändates, voodis magama jäämist oodates...Täna süüdistati mind jälle pessimismis. Noh, see on juba kolmas kord ja kolmas inimene, seega peab vist tõdema, et ma olengi pessimist. Noh, eks ma siis katsun vaadata elu helgemat külge ja mitte masendada kaaskodanikke oma negatiivsete vaadetega elule, tundub, et kõik tahavadki olla pigem kaunis, ümmarguses mullis, kui sattuda vastamisi reaalsusega. Jep, everything is fucked up, nagu ütleb Margus Karu, aga kahjuks peab sellega toime tulema, tahad või ei.
Muuseumid on ühed igati vahvad paigad ikka. Aga meie ülesanne teisipäeval oli valida välja üks ese hulgast, mis meile hoidlast vaadata-näppida toodi (jaa, me saime eksponaate oma pisikeste käpakestega näppida... okei, kindad olid ikka käes :D ) ja see siis võimalikult täpselt üles joonistada ning koduse tööna nende motiivide põhjal uus ehe või vorm kavandada. Sounds like real pain in the ass, right!? No see ongi tegelikult, aga mis seal ikka, peab vastu pidama ja üritama rongil püsida, sest kui ükskord on maha jäädud on väga raske kaotatut tasa teha. Kunagi kaunis tulevikus peaks oma uurimistööd ka hakkama tegema, sest tegelikult on varsti aega väga vähe järel ja mina, kes ma alati kõik viimasele minutile jätan peaks juba hakkama seda ennetama. Eks näis... Kindlasti oli mul ka midagi tähtsat rääkida, kuid hetkel ei meenu, et mis see olla võis. Homme Tartusse Eesti Rahva Muuseumi ja siis juba pulma...
Just nii nimetaksin ma 4-tunnist psühholoogia loengut. Eriti veel, kui ma sealt põhimõtteliselt midagi uut teada ei saanud. Keskkoolis sai juba Freudi, Jungi, Rogersi ja Maslowga tutvust tehtud- tõsi, mitte küll nii põhjalikult- aga üldjoontes on ju kõik sama. 30 lehekülge konspekti pähe õppida ja võib minna eksamit sooritama. Ahjaa, siiski, referaat tuleb ka seminaritööna teha. Lisaks ühele uurimistööle. Tundub, et keskkoolis tehtud uurimistöö kogemus tuleb igati kasuks, kuigi seekord tuleb teha siiski uurimuspõhine, mitte küsitluspõhine töö. Kolmandal nädalal hakkab alles tõsine kool pihta. Seda ma tegelikult juba ootasingi, kuigi ma olen endiselt õudne lohe ja iseseisev õppetöö on ikka tõeline pingutus minu jaoks. Aga eks ma pean siis end sundima :) Kujutan vaid ette, kui sillas oleks mu keskkooli psühholoogiaõpetaja mu praegusest lektorist... iccicc... Tegelikult mulle psühholoogia väga meeldib. Freudi teooriad laste arenguetappidest on küll pisut jaburad, kuid ometi on isegi neis teatud loogika sees. Ja noh unenägude seletuste puhul usun ma pigem Freudi, kui mingeid ulmelisi seletusi teatud sümbolite tähendusest. Lõppude lõpuks on asi siiski tunnetuses ja eneseanalüüsivõimes. Ahjaa, sain uuesti kinnitust, et olen temperamenditüübilt koleeriline sangviinik. Seega, kui te mind täis peaga metsa magama lohistate, siis ärgates võin ma teid mõttes veidi sõimata ja siis rahulikult kodu poole astuma hakata xD Nii palju kirjatööd on teha, aga mina blogin... typical!:D
Sellel semestril on mul palju Tallinna-vahet siiberdamist. Täna oli siis esimene käik Vabaõhumuuseumisse. Pean ütlema, pärast muuseumis veedetud suve on mulle tekkinud pisuke professionaalne kretinism ning ma tõesti nautisin muuseumis käimist. Varem surmigavana tundunud tegevus oli tegelikult väga huvitav ja hariv. Kuna väljasõit oli terve rahvusliku käsitöö osakonnale, siis oli veidi naljakas vaadata, kuidas eristusid selgelt erinevate õppekavade tudengite huvid; rahvusliku tekstiili tudengid pöörasid rohkem tähelepanu erinevatele käsitööesemetele ja nende teosusele, ehituse-poisid vaatasid ehitiste konstruktsioonilisi iseärasusi ja no metallikad otsisid üles iga sepistatud uksehinge ja hobuseraua ja kiikasid kaua ja huvitatult igasse sepikotta. :D Mina, lisaks eelnevale, jõudsin veel ka ühes aias röhkinud põssat sügada kuni see mõnust porri külili viskas ja hobusemehega pisut asjalikku juttu ajada. Päev igati korda läinud, andfive points to... me! Again! Järgmisel nädalal Tarbekunsti muuseumisse. Loodaks sealt sarnast emotsiooni või vähemalt veidi innustustki õpingutele saada :)
Mu külalisesinemine Muuseumis läks täiesti edukalt. Ma säilitasin kõik oma ihuliikmed, sain vaid korra jalaga lüüa ja sedagi mitte kuigi kõvasti, pisike sinikas vaid, ja mis kõige tähtsam, mul oli hea meel kõiki jälle näha. Tööd oli piisavalt ja polnud nagu aegagi meenutada kunagist tülpimust ja väsimust. Niimoodi paar päeva nädalas on päris tore seal viibida, kuigi arvan (loodan) et enam ma sinna oma jalga ei tõsta. Kui siis vaid kooliasjade pärast, millekohane suuline kokkulepe sai ka sõlmitud ;) Homne päev ka üle elada veel ja siis juba tagasi Viljandisse suunduda. Ahjaa, sai siis neljapäeval ka tudengielu lõbusamat poolt vaadatud ja VKA avapeol Rubiinis käidud. Bändid olid tasemel ja pidu sai ikka mõnuga pandud. :) Liiale ei läinud. Ei tea, et kohal oleks ühtegi Liiat olnud. xD Ja enne seda sai ka veel pisut kursakaaslastega istutud ja juttu aetud erinevatel eksistentsiaalsetel teemadel. Põnev tõotab see elu siin tulla. Kohe kui ma linna sisse saan kolitud...
Vaatan, et viimasel ajal on jube populaarne oma õpingute tarvis mingi uus blogens püsti lüüa. No worries, ei hakka seda tegema, sest laiskus, mu suurim sõber, keelas selle rangelt ära. Ma võin siinsamas ka oma õppetöö üle viriseda. Hetkel küll teie õnneks midagi olulist pole öelda, sest mu 4-aastane pühendumus siin mulgimaal alles algas. Algus on paljutõotav ja hetkel olen positiivselt meelestatud kõike uude. Tundub, et kõige rohkem saan tegeleda alaga, mis kolm aastat on suuresti varjusurmas olnud- kunstiga. Homme on teine tund maalimist. Pean tunnistama, et pärast esimest tundi kui juhendaja mu käest paleti ja pintsli haaras, et ette näidata kuidas peab, olen veendunud, et ma ei tea maalimisest midagi! Kõik mu senised teadmised värvide segamisest ja paberile kandmisest löödi haledalt laiali ja nüüd hakkame siis usinalt uut alusmüüri ehitama. Õnneks pole ma kunagi olnud eriline värvipotimaniakk, seega on mul lihtsam uusi tõdesid omandada.
Ja tegelikult olen ma üsna rahul oma valikuga, sest ilmselt oleks mul kõvasti raskem istuda igavates loengutes ja püüda ärkvel püsida, kui tegeleda millegi praktilisega. Sepatöö praktikat küll ilmselt sel semestril me suurt ei saa, kuna sepikojad on veel ehitusjärgus, aga uuest aastast aetakse ka rauad suure tõenäosusega juba tuliseks. ;)
Minu muuseumisuvi on nüüdseks läbi. Oli mis ta oli, lõpuks oli isegi veidi kahju sealt lahkuda. Jõudsin soetada mõne väga hea sõbra, kellest on kahju lahkuda, kuid nagu mulle öeldi, siis "Otsi mind Facebookis üles". Kindlasti vaatan ma sellele ajale, mis sai seal veedetud veel hellustundega tagasi. Kuidagi kummaline on isegi mõelda, et homme ei lähe ma enam tööle, ei tervita Pippin mind oma heleda hirnatusega kaeraämbrit oodates, ei mingit teejoomist ja (auto)porno vaatamist enam tööajast!Jõudsin sealse rutiiniga juba nii ära harjuda, et isegi 6-päevased töönädalad ja nigel palk ei tundu kõige hullem variant. Inimene on juba kord harjumuste loom ja ma leian, et me suutsime oma 3-se "tiimiga" juba väga hea koostöö saavutada. Kui mulle juba ennegi pakkus huvi rakendisport, siis nüüd seda enam ja "kui ma ükskord suureks kasvan"... oeh, jah...
Eile tehti mulle ka üks pakkumine, mida ma tulevikku silmas pidades väga hoolikalt kaalun ja kui mul hästi läheb, tahaksin selle ka vastu võtta. Kahjuks ei saa küll seda, mida ma tahtsin, kuid vahetusvariant on ka hea, hoolimata sellest, et ma saan aru, milline omakasu sellega pakkujale kaasneb.
Veel veidi enne kui vahetan elukohta, identiteeti, tulevikku...
________________________________
Ahjaa, hip-hip-hurraa, 200.-s postitus!
Liblikad mündiõitel
Nagu linnuke oksal
Lõvi, Lill ja Lõikelaud
Unustatud
Tants paduvihmas(2010 augusti tormipäev Tamula rannas)
Romu
Liblik
Ehk veidi pildikraami enam kui aastatagusest ajast. Sai üks film aparaadist välja kougitud ja ilmutusse viidud. Enjoy!
Nonii, kallis kogudus...
Täna tahan ma teile südamele panna, et liinibussiga reisimine pole põrmugi ohutum, kui hääletamine. Nimelt oli minul ükspäev selline huvitav kogemus:
Hakkasin mina veidi liiga hilja liikuma bussi peale, mis viinuks mind Põlvast Võrru. Kuna ma teadsin, et tegemist on Tarbuse bussiga, mis liigub Võrust edasi Valga poole, kuna ma olin talvel selle bussiga tihti talli juurde sõitnud, ja teadsin, et see peatub igas peatuses, otsustasin minna vaatama, kas see peatub ka Võru tn peatuses. Sildil seda kirjas polnud ja et mul polnud enam aega bussijaama kõndida otsustasin minna Võrru häälega. Jõudsin just Rosma ristile, kui nägin et buss tuleb tagant. Ma ei hääletanud end bussi peale vaid lihtsalt seisin tee ääres ja buss peatus mu juures. Bussijuht oli mulle juba talvisest sõitmisest tuttav ja nii tegingi temaga veidi pikemalt juttu. Raha või bussipileti ostmist ta minult ei nõudnud. Kõik ilus-kena jõudsime Võrru, kus bussijuht mulle viipas, et ma istuks vähe, kuni teised maha lähevad. Ma siis istusin ja ootasin kuni ta bussi ära parkis ning küsisin, mis mureks siis oli. Härra ronis rooli tagant välja, istus mu kõrvalistmele ja hakkas juttu tegema. Samal ajal rändasid härra käed ikka minu pead silitama ja õlgu patsutama ja pilk oli ikka väga kiindunud minu jälgimisse. Mina vastasin vaid lühidalt tema küsimustele ja mainisin muu jutu sees ka seda, et mul sugulasi-sõpru bussijuhtide seas on, andes mõista, et kui ma puutumatult bussist ei välju keeratakse härra poldid küljest ja lüüakse kõik naelad sisse, mis välja turritavad kusagilt. Tegin kiirelt asja ja igal juhul minema ma sealt läksin. Ei ole alati liinibuss kõige ohutum sõiduriist... ei ole...
Antud kirjatükk sisaldab suurel hulgal ebatsensuurseid sõnu, lastel alla 12 eluaasta on soovitatav lugeda seda vanemliku järelvalve all!
Ehk siis, Krissuke sai 20 aastat vanaks. Ja kas nüüd siis tähistame ka? Sittagi! Kellel on vaja muru niita, kellel hammas valutab, kellel vaja peab kammida, kellel niisama omaette onada. Mina mingu ja pidutsegu kui tahan, kedagi see suurt ei koti, thanks a lot, assholes! Ehk siis...väljendan oma pahameelt, kui ma suure vaevaga saan vaba õhtupooliku ja mitte ükski väike pask ei taha minuga suve korralikult ära saata. Ah et see ei anna õigust sellist sõnastikku kasutada...no teate....lugemine on vabatahtlik, ja ausaltöeldes olen ma poliitkorrektsusest nii tüdinud, et tahaks kohe mitme kuu eest tagantjärgi ja ette ära ropendada. Kui teid kotib, siis väga tore, sest mind ei koti see küll enam vähimatki. Nii juhtub, kui üks hetk saad aru, et sul pole neid ainsaidki sõpru, keda arvasid endal olemas olevat. Siis istudki üksi, kõrvaklapid peas, alkohol käeulatuses ja mängid surma mõttega(loe: saadad maailma kauni kaarega putsi).
Muuseumitöötaja on tegelikult kohati päris tore olla, näiteks on muuseumidel omavaheline kirjutamata kokkulepe, et töötajad saavad muuseumites tasuta käia. Ainuke jama asi selle juures on see, kui oled iga päev tööl ja sul polegi võimalust kusagil käia. Novot, meie ettevõtlikud inimesed mõtlesid siis välja, et Maanteemuuseum teeb oma töötajatele väljasõidu AHHAA keskusesse ja Põllumajandusmuuseumi. AGA järjekordne jama asi oli see, et toimus see ainsal vabal päeval, mis tähendas, et vaba päeva mul põhimõtteliselt ei olnud, kuigi tore oli rahvaga aega veeta sellegipoolest. Kui midagi muud sellest päevast ei jäänud, siis see, et palju head huumorit sai, jäi kindlasti meelde. Nagu näiteks see, kuidas kutsar ja praktikant rõõmsalt bussist maha jäid ja linnas ekseldes Vilde kohvikut otsisid, kuidas pea alaspidi rippudes tundub elu väga raske, kuidas Saurer EI LAGUNENUDKI ära ja me jõudsime tervetena tagasi alguspunkti, kui kole näeb välja ainus hobusetopis, mida kutsar terve oma senise elu jooksul näinud on ja palju muudki. Aga homme... homme on jälle töö. Ja järgmine nädal ja siis nädal pärast seda ja hiljemgi veel. Kas või kuidas ma selle üle elan, selgub siis, kui see neetud ellujäämislaager ükskord ometi läbi saab...
Vii mind endaga, põgeneme päevakuumusest. Katastroofilise kiirusega läheneb kuum 20. Jah, tõepoolest, Krissu kasvas suureks. Hämmastavalt kiiresti on möödunud tänavune suvi, millest olen läbi tuisanud mälestusteta. Vahepeal sai pulmas käidud, paar autot ära rihitud, looma moodi töö tehtud ja koolidesse kandideeritud. Praeguseks on siis seis selline, et järgmisel õppeaastal võib mind kohata Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias rahvuslikku metallitööd õppimas. Minu ambitsioon ajakirjanikuna ilma teha peab ootama paremaid päevi, kirjatsura minust ei saa. Kui kellelgi juhuslikult on keegi tuttav Viljandis, kes soovib korterit üürile anda, siis võib mulle teada anda, olen väga huvitet seda sorti pakkumistest. Tegelikult see vist oligi kõik...
Nüüd on olnud nii Fiestat kui Siestat, igal juhul tuleb homme jälle tööle keskenduda. Eile sai siis keskkooliga ühele poole ja nüüdseks on minu ees suletud ka võimalus jätkata õpinguid Tartu kõrgemas kunstikoolis. Kuhu edasi, ei tea veel. TÜ või Kultuurikolledz, ehk saab minust ka siis lõpuks kultuurne inimene. All day, all night. Üks lõbus lauluke ka xD http://youtu.be/mwq-T2CrJRU La Gente esta muy loka! What the fuck!?
Ahjaa, unustasin lisada, pean häbiga tunnistama, et olen ka nüüd Morda Knigale oma sõrme andnud. Aga noh, me ju leppisime juba kokku ka, et mul on midagi viga, nii et see ei tohiks ootamatult tulla.
Mul on probleem. Ma veel ei tea milles täpselt see seisneb, kuid midagi on mul viga. Ei saa olla normaalne, et inimesel on hetki, kus tahaks kedagi või midagi jalaga lüüa. Lihtsalt selleks, et haiget saada. Lüüa rusikaga vastu kiviseina, et tunda valu, et teada saada, kas ma elan veel. Ja siis end täis juua. Just, mul on olnud 2 tööpäeva ja juba ma tahan end täis juua. Seega, me oleme ilmselt kokku leppinud, et mul on probleemid. Neid on lausa mitu. Olen kõndiv probleem.
Isiklikult olen alati eelistanud pisut jahedamat ilma, kui soojemat. Niisiis on praegune kuumalaine minu jaoks üsnagi ebameeldiv ja selle asemel, et päikesest mõnu tunda poen ma päevaseks ajaks võimalikult varju. Ei lähe ma oma muuseumist saadud joodikupäevitust avalikult randa eksponeerima, ei aitäh. Ilusatest asjadest pajatades, siis mul on käsil viimane vaba nädal enne muuseumisuve ja kaunid kaks päeva on sellest juba raisatud. Sain täna aru, kui väga on mul vaja oma joomaurgast kuhu tulla end välja puhkama inimestest. See on koht, kus kehtivad minu reeglid; tahan käin pool päeva alasti ringi, tahan jätan koristamise homseks, tahan teen täna süüa, tahan ei tee. See tähendab, et ma haistan probleeme, mis võivab mul ühiselu elades tekkida, kuna ma pole väga sotsiaalne inimene. Inimeste seltskond väsitab mind. Eriti inimeste, kellega vesteldes tunned, et tegu on andmekandjaga. Ta tulistab välja suures koguses infot ja seda ülikiiresti, kuid ometi ei analüüsi ta hetkegi, kas kõik on vajalik teave. Ehkki mulle meeldib inimestega suhelda, ei meeldi mulle saada infot, mis pole mulle tarvilik. Veidi infot, mis pole teile kellelegi eriti vajalikud:
MIS OLI SINU: 1. viimane jook – Kraanivesi 2. viimane telefonikõne – Tuttavaga: "Tsau, mis teed" 3. viimane sõnum – "Head ööd sulle ka!" 4. viimane laul, mida kuulasid – Sunrise Avenue "Hollywood Hills" 5. viimane kord kui nutsid – Pff...eile, mingi lollakas pisarakiskuja film TV1000 pealt
KAS SA OLED KUNAGI: 6. käinud kellegagi 2 korda –Nope 7. olnud suhtes petetud –Mitte et ma teaks 8. suudelnud kedagi & seda kahetsenud – Nope 9. kaotanud kellegi erilise – Jah 10. olnud depressioonis – Ei 11. olnud täis ja oksendanud – Korduvalt
JÄRJESTA 3 LEMMIKVÄRVI: 12. Punane 13. Lilla 14. Kollane
SEL AASTAL SA: 15. said uusi sõpru – Mõne ikka 16. läksid kellegist lahku – Ma pole kindel kumb kummast lahku läks 17. naersid seni kuni nutsid – Pole teinud 18. kohtusid kellegagi, kes sind muutis – Inimesed ei muutu 19. leidsid, kes su tõelised sõbrad on – Mul pole neid 20. leidsid, et keegi rääkis sinust – Ojaa 21. suudlesid kedagi oma Orkuti sõbralistist – Võis juhtuda küll nii
ÜLDINE: 22. kui mitut inimest oma Orkuti sõbralistist tead ka päriselus – Enam-vähem kõiki 23. armastad oma perekonda – Defineerige sõna "armastus" 24. kas sul on lemmikloomi – Ei ole 25. kas sa tahad oma nime muuta – Raskel ajal käib see ka 26. mida sa tegid oma eelmise sünnipäeva jaoks – Midagi 27. mis kell sa täna üles ärkasid – 7.14 28. mida sa tegid täna südaööl – Tapsin...sääski 29. nimeta midagi, mida sa EI JÕUA ära oodata – Suve lõppu 30. viimane kord kui oma ema nägid – Täna pool 3 päeval 31. mis on üks asi, mida sa sooviksid oma elus muuta – Mis siin ikka enam muuta, kõik on täpselt nii nagu on. 32. mida sa praegu kuulad – Power Hit Radiot 33. kas sa oled kunagi rääkinud inimesega kelle nimi on Tom – Mitte et ma mäletaks 34. mis käib sulle praegu närvidele – Peavalu 35. kõige külastatuim netilehekülg- Koertekoda 36. kus sa praegu olla tahad – kaisus 37. hüüdnimed – Krissu, Tutu 38. suhte staatus – vaba ja vallatu 39. tähtkuju – lõvi 40. mees või naine – naine 41. silmade värv – Rohekas-hallid (mõttetut karva) 42. kaal – veidi liiga palju veel 43. telefoninumber – 8-kohaline, algab 5-ga ja lõpeb 1-ga 44. juuksevärv – tume blond 45. pikad või lühikesed – Pikemapoolsed 46. pikkus – 168 cm muutumatult viimased 3 aastat 47. kas sulle meeldib keegi (romantiliselt) – Kõik kellega mul viimase poole aasta jooksul seksuaalsuhteid on olnud 48. mis sulle enda puhul meeldib- Olen nii egoist, et kui ma praegu kõike loetlema hakkaks....:D 49. augustused – Kõrvaaugud, nabaneet 50. tätoveeringud – Pole 51. paremakäeline või vasakukäeline – Vasaku 52. esimene opp – Pole kunagi nuga näinud 53. esimene augustamine – 13a.? 54. kõige esimene parim sõber – Kaide 55. kõige esimene poiss-/tüdruksõber – Tanel 56. mis on su lemmikraamat – Pipi Pikksukk 57. kes on su praegune parim sõbranna – Mu ego 58. esimene armumine – Üks klassivend algklassis
PRAEGUSEL HETKEL: 59. sööd – ei 60. jood – ei 61. kavatsed teha – Magama minna 62. kuulad – Power Hit Radio 63. ootad – Et jahedamaks läheks
SINU TULEVIK: 64. tahad lapsi saada – Mõne võiks ju 65. tahad abielluda – Vaatab selle kippe asjaga 66. karjäär - Keegi, kusagi, kes teeb midagi
MIS ON PAREM: 67. huuled või silmad – huuled 68. kallistused või suudlused – Mõlemad sobivad suht hästi 69. pikem või lühem – Sõltub taustsüsteemist xD 70. vanem või noorem – on sel õieti vahet? 71. romantiline või spontaanne – Mõlemat võiks veidi olla 72. ilus kõht või ilusad käed – Käed peavad siiski pigem osavad olema 73. hooliv või lärmakas – Oleneb mida tal öelda on, ka lärmakalt võib hooliv olla. 74. kohting või suhe – Küll üks asi viib teiseni, kuigi kohtingul pole kunagi käinud küll. 75. pahanduste otsija või kahtleja – Võta üks ja viska teist...no tõesti
KAS SA OLED KUNAGI: 76. suudelnud võõrast – Pff...muidugi!xD 77. joonud kanget alkoholi – Jaa 78. kaotanud kontaktläätsed/prillid – Ikka 79. seksinud esimesel kohtingul – Kuna ma pole kunagi kohtingul käinud, siis ma otsustan siis, kui see esimene tuleb. 80. murdnud kellegi südame – Vist jh, kogemata 81. olnud murtud südamega – Irff...kogu aeg olen 82. olnud arreteeritud – Nope 83. andnud kellelegi korvi – Jeesh xD 84. nutnud kui keegi suri – Olen vist tundetu, või pole kedagi väga surnud mul, aga tõesõna ei ole. 85. armunud sõpra – ei mäleta
KAS SA USUD: 86. endasse – Ainult endasse ma vist usungi 87. imedesse – Ammu juba ei usu 88. armumisse esimesel kohtumisel – Ei 89. taevasse – Jah, ma usun, et kui pilved tulevad kokku, siis hakkab vihma sadama :D 90. Jõuluvanasse – Muidugi, ta on täitsa olemas ju :D 91. suudlusesse esimesel kohtingul - why not... 92. inglitesse – Ei VASTA AUSALT: 93. on sul kunagi olnud korraga rohkem kui 1 poiss/tüdruk – hmm.... ametlikult mitte 94. oled sa teinud midagi keelatut – Midagi kindlasti :D keelatud asjad on ju kõige lõbusamad 95. kas sa laulsid täna – Laulsin küll jh vist mingit tobedat Inna laulu 96. oled sa kedagi petnud(suhtes) – Ei loe seda petmiseks 97. kui sa suudaksid minna ajas tagasi, siis kui kaugele sa läheksid ja miks – maiteagi... 2009 a. suvesse ilmselt 98. kui sa saaksid valida ühe päeva eelmisest aastast ja selle uuesti läbi elada, siis mis päev see oleks – 26. märts 2010 99. kas sa kardad kellessegi teisse armuda – Milleks nii toredat asja karta ometi... 100. postitad selle kui oma 100 tõde – Damn, I'm busted...
SissyJ is over and out
Sunday, May 29, 2011
Järjekordne nädal on lõppenud. Millega ma tegelenud olen? Aga umbes täpselt mitte millegagi. Helistanud läbi maaklereid ja uurinud korterite kohta. Tuju pole midagi teha. Tänane tööpäev maanteemuuseumis oli ka täiesti tühi. Oma ilmselt suve peale ainsa vaba reede õhtu magasin ma rõõmsalt maha ( see tähendab siis, et mitte reede pole vaba vaid laupäev on vaba, et saaks enda korralikult välja magada, kui pidu väga pikale venib) ja muidu ka lastakse mind sujuvalt üle, aga selle üle pole mul õigust vigiseda. Who's gonna save the world from me tonight? Sweet dreams are made of this...Ja üldse oleks tervislik vähem segast/segaseid panna. You spin me right round baby, right round, like a record baby, right round, round, round... Ja nii ongi!
Juurte juurimisel juuritakse kõik juured välja! Simple. Vaatan siin oma joomaurkas ringi ja mõtlen, et on tõepoolest aeg juurima hakata. Minu aeg siin lõunanaabrite põhjaosariigis on läbi saamas. Oli tore, kuid elu nõuab oma ja peame edasi liikuma. Kuigi ma varem mõtlesin, et enne kui pole selge kuhu edas,i ei rooma ma oma urust lõplikult välja, siis elu teeb oma korrektuurid, nagu alati ja ilmselt tuleb oma kodinad juba varem kokku korjata kui arvasin. Kuhu edasi näitab elu. Ehkki veidi kahju on jälle edasi liikuda võõrasse ümbrusse kohast, kus juba mõningad tuttavad on, tuleks ilmselt sellessegi suhtuda kui järjekordsesse seiklusse, mida elu meie teele veeretab. Neid on tal ju meeletult palju. Samas olen hetkel viimaseidki sidemeid selle linnaga lõhkumas ja ega ei olegi tunnet, et mul oleks siin enam midagi teha. Eks kui vana läte kuivab liiguvad loomad ka edasi uute joogikohtade otsinguil, egas minagi kehvem saa olla ;)
Kas Fotoalbum.ee-st on saamas alaealiste pornograafia levitamise sait, kus netipervarid saavad käia end arvuti ees rahuldamas? Kas rate.ee ei meelita enam, või on vaja end ühe rohkem ja rohkem paljastada, ning milline sait sobikski selleks paremini, kui mitte koht, kuhu kõik saavad piiramatul hulgal pilte üles laadida. Eriti silmakriipivad on kasutaja gabrielgirl fotod, milledel tundub, et kodukootud stuudios, poseerivad lapseohtu plikakesed, pesuväel või lausa poolalasti "varjates" oma olematuid rindu ja võtmas poose, mida heal juhul saab näha keskklassi pornofilmides. Terve antud kasutaja album on täis üllitisi, mida ei saa nimetada ei aktiks ega kunstiks, maakeeli on see kodukootud pornograafia. Rõve on mõelda, mis peitub nende piltide taga, kus seltskond noori pesuväel piltniku kodus poseerivad. "Fotograafi" koduleht on täis pilte, mida ei saa isegi parema tahtmise juures pidada kunstiks, modellide välimus annab alust kahtlusteks, et tegu pole täisealiste tüdrukutega. Kas sedasorti tegevus on Eestis seadusega lubatud?!? Kui pole, siis miks ei võeta sellise pervari peatamiseks midagi ette? Kas lapsevanemaid tõesti ei koti, millega nende tibukesed raha teenivad? Fucking banaanivabariik!
Päevakorras on transpordiprobleemid. Nii naljakas kui see ka poleks, kuigi koha nimi on maanteemuuseum, käib sealt päevas läbi vaid 2 bussi. Üks Võrust Tartu poole ja teine Tartust Võru poole. Muidu sobiks kõik ju hästi küll, aga kuna need liiguvad nii perverssetel aegadel, siis mul on neist kasu täpselt sama palju, kui mullustest makaronidest. Nii jääbki siis üle loota liinidele mis ühendavad Võrut ja Põlvat Puskaruga, kust Varbusele on veel 3 km jala visata, aga nagu see ütlus oligi, siis raskel ajal konn on kala, lits on naine ja rubla on raha. Teine võimalus on kell 6 hommikul Varbuse poole häälega liikuma hakata, mis iseenesest laupäeval võib veel õnnestuda, kuid pühapäeval... eks saab näha, kuidas elu minema hakkab. Muidu on elu nii piinavalt igav, kui veel vähegi saab olla. Kõik lõbusad inimesed roomavad oma urgudest välja just siis, kui mina raskest tööpäevast väsinult sinna poen. Ilmselt hoian ma sel suvel kõvasti raha alkoholi arvelt kokku, sest aega et seda tarbida jääb väheks. Aga küllap mu tervis mind selle eest veel tänab. Kuigi rahast rääkides, siis sellega on praegu küll kitsas käes, aga samas...kuna enne pole ma vähesega hakkama saanud ;) _________________________________________________ Everyday I'm shuffelin'
Reedese matemaatika eksamiga sai minu jaoks eksamiperiood läbi. Et seda veidi ka tähistada tegime Grafiga minu mansion'is väikesed dringid ja nagu tavaks saanud (ütles tema, mitte mina) suundusime 300 meetrit edasi Tamula poole "ülieksklusiivsesse" ööklubisse Madhouse. Mingil hetkel sai üks pool meist aru, et on selleks õhtuks juba väga "katki" ja niisiis pärast väikest tiiru linna peal suundusime puhkeasutusse. 5 tundi ööund ja vihmane ilm hoidsid mind terve pika muuseumiöö piisavalt virgena ja nüüdseks ongi juba järjekordne töine nädalavahetus selja taga. Nüüd on siis minu päralt veel mõned nädalad puhkust enne, kui peab tõsiselt igapäevasesse töösse sukelduma. Aga ma ei kurda; teenistus on hea ja töö kerge. After all mina pean vaid ohje hoidma, raske töö teevad mu kaks truud töölooma ära. Eile käis Maanteemuuseumis suuremat sorti kaameratöö ja kui te varsti kusagil mu nägu teleekraanidel näete, siis palun nähtust mitte ehmuda, selline ma olengi, kui ma olen 5 tundi maganud ja kiiruga end voodist välja vedanud. Vahepeal on talli lisandunud veel üks varsapunnike, pidi olema üleni must täkk, Tommy Boy V-st. Homme lähen teda tsekkima ja loodetavasti saab õhtupoole üle pika aja korra sadulasse ka istuda ;) Ja nii ongi!
Liiga tihti pannakse mulle süüks liigset pessimismi. Jah, ilmselt ma oma loomult seda paratamatult ka olen. Andke palun andeks, kui ma ei suuda alati vaimustuda sellest, et päike paistab ning ilm on soe ja elu ilus. Jah, alati saabki hullemaks minna (kuigi irvhambad seda ütlust mõnikord ka hoopis optimistide kraesse kirjutavad). Ma olengi alati meelestatud pigem negatiivselt ja tõrjuvalt uute asjade suhtes, so what?:D Saan aru küll, et paljudele inimestele mõjub pessimistiga vestlemine rusuvalt, aga olen harjunud mõttega, et mul pole kuigi palju sõpru. Need, kes ongi, on harjunud minu vaadetega ja võtavad neid kui paratamatust, mis tuleb standartpaketis minuga. As all friends should. Lõpetasin just Kaur Kenderi mõnede sõnul kõige hullema raamatu "Comeback" lugemise. Kummaline, kuid minust ei tekitanud mingit emotsiooni. Ei oska seda raamatut isegi kuidagi kommenteerida. Ei teagi, kas oli liiga hea või liiga halb, igal juhul selline kerge lugemine kergelt rõveda alatooniga. Kui ilge persenuss ja verelaskmine sees on, siis mulle une-eelseks lugemisvaraks sobib. Võikad, groteskini viidud kirjeldused on mulle ju alati meeldinud, nagu Kiviräha "Mees, kes teadis ussisõnadest" juba järeldada võis. ________________________________________________________ peaks tegelema matega, mitte lugema mingeid rõvedusi ja blogima...
Teate, olen mõelnud, et tarkus on tõeline koorem. Asi polegi selles, et paljud tahavad su pealt kasu lõigata või soovivad, et jagaksid oma tarkust, vaid mida rohkem ma tean, seda rohkem ma soovin, et teaksin vähem. Lihtsameelsetel inimestel on võrratult kerge elu. Nad vaid eksisteerivad oma teekonnal punktist A punkti B. Kuigi neil puudub sisu, sooviksin vahel isegi olla üks neist. Nii lihtne oleks olla vaid kest, mis täitub teda ümbritseva infoga, kuid mis ei töötle seda kunagi vaid funktsioneerib tühipalja andmekandjana. Tegelikult soovisin ma lisaks sellele veel mõnda heietada, kuid mul on raskusi oma mõtete kirjapanekuga, nagu alati. Ehk on hetkel segavaks faktoriks ka ülalolev laul, mis läbi kõrvade hetkel oma dubstepi kick'iga mu ajusid pehmeks trambib. Thank you very much E, sa viisid mu uuele lainele; nüüd ei peksagi mu ajusid heavy metal vaid D'nB ja dubstep. Ma pole veel selgusele jõudnud, kumma hävitustöö võimsam on, kuid eks see aja jooksul ilmneb, kui pean liikuma klassikalise "Kutse tantsule" peale, sest enamat mu keskendumisvõime ei luba. Ah, et mis on siin seost mu keskendumisvõimega? Vaadake, mõni kuulab õppides klassikalist muusikat, mõni kuulab autoga sõites trance'i, mina kuulan kirjutades D'n'B-d ja tegelikult kõike, mis on piisavalt rütmikas, et mu pulssi üleval hoida. Seoses sellega, käisin kaunil reedeõhtul tiiru rattaga sõitmas. Iseenesest polegi selles ju midagi kummalist, kui välja arvata fakt, et ma vahelduseks kasutasin liikumiseks enda kondimootori jõudu, mitte hobuse või auto oma. Eriliseks teeb selle sõidu see, et tegin tiiru oma nn lapsepõlveradadel. Mulle meeldib neid juba nii kutsuda, kuigi see ei jäägi väga ammusesse minevikku, kui neil veel kõnnitud sai. Tegin jalgrattal kolm tiiru ümber Viluste põhikooli ja meenutasin neid alkoholi koguseid, mis seal ära on joodud, neid kogunemisi, mis seal on peetud, neid jalkamatše, neid...oh jah, kummaline öelda, kuid kauneid mälestusi, mis mul on seoses oma vana koolimajaga. Mitte kooliga. See kool, oma inimestega ei jää mulle kunagi millegi hea poolest meelde. Õppetöö seal ei olnud midagi meeldejäävat. Meelde on jäänud vaid kõik, mis on koolimaja juures korda saadetud. Naljakas, ent kurb. Siia võiks küll heietama jäädagi, kuid kõik detailid ei kannata taaskord trükimusta. Jääbki mulje, et kõik ilus jääb meist maha kuhugi minevikku. Tänases päevas pole midagi, mida aastate pärast meenutada, millest heldida. Kas kõik ilus jäigi meist maha sellesse aega, kui paljud asjad olid veel keelatud? Lapsepõlv- the time of our lives?
Tänase päevaga sai kolmas eksam neljast tehtud. Inglise keele suulise osa eest sain 18 punkti 20st. Minu arvates kena tulemus küll :D loodetavasti siis kirjalik väga võssa ei lähe. Ja vb ongi mul luulud, aga ühiskonnaõpetuse eksam oli kahtlaselt labane sel aastal. Kuigi sel juhul oleks luulud veel väga paljudel inimestel. Ei jõua täna midagi mõistlikku kirjutada kah...
Esimene jupp koera sabast on ületatud, jääb üle oodata vaid kirjandi tulemusi. Sealjuures pole mul aega sugugi puhata vaid pean kohe sukelduma raskesse õppetöösse, sest juba reedel ootab ees järgmine komistuskivi-ühiskonnaõpetuse eksam. Seejärel peab hakkama tegelema matemaatikaga. Pingelangust, nagu väidab Postimees, ma küll ei tunne. Pigem on närvid täiesti p****s. Aga relax, ja kuulake head mussi. (ma poleks iialgi arvanud, et ma seda ütlen, aga mulle tõesti meeldib d'n'b)
ja ongi siis kooliga kõik. Eksamid veel üle elada ja siis peab tuleviku peale mõtlema hakkama. Minust saab kosmopoliit, nagu kallis klassijuhataja täna väga kindlameelselt sõnas. Jah, võib-olla on tal mõnes mõttes isegi õigus, kuid eks aeg näitab seda, kas minust saab maailmakodanik, või jään ma lihtsalt mõttetuks Maksimarketi saalitöötajaks. Tundub, et mida lähemale lahkuminekule, seda rohkem tahetakse klassiga koos midagi teha. Noh, pean ütlema, mind ikka veel ei tõmba eriti. Olen ilmselt liiga sick and tired sellest klassist. Mitte koolist, oh ei. Günaasiumi jään ma küll taga igatsema, mul ei saa enam kunagi nii kerget elu olema, kui oli siin, aga midagi teha pole. Nagu üks koolivend sai vastuseks küsimusele "Kas peab ära minema koolist?" kindla "jah"i, siis pean minagi oma kodinad siin Võrus kokku korjama ja parematele joogikohtadele siirduma. Kutsutud on mind Tallinnasse, kuid vaevalt, et Eesti mastaabis suurlinnaelu mind väga kaua kinni hoiaks. Ka Tartu, kuhu ise olen sihi seadnud, ei ole eriti kutsuv, kuid parema puudumisel ajab asja ära küll. Tudengiaastad võiksin siiski traditsioonilises ülikoolilinnas veeta. Jah, unistada ju võib, kuid kõigepealt tuleb veel koera saba( nagu ütles täna VKG direktriss)- eksamid- ületada. Kolme nädala pärast on kõik juba möödas ja võib kergemalt hingata, et siis veeta oma suvi kutsaripingil laiseldes. Ahjaa, tulge mulle suvel külla, ootan teid kõiki Eesti Maanteemuuseumi postitõllaga sõitma. :)
Täna oli mu elu kõige turvalisem hääletamine. Politsei nimelt võttis peale. Polegi varem selles autos saanud istuda, näedsa, elus tuleb ikka kõik ära proovida :) Aga homme on tutid peas ja siis ongi kõik. Siis, mu kallid ja vähem kallid, peab õppima hakkama. Kohe päris tõsiselt. Ja kuigi ma tõenäoliselt oma sõnu veel sööma pean, katsun ma siiski sellest plaanist ka kinni pidada ja muust essust oma pea tühjaks lükata. After all...seda on kõigest mõned nädalad:) Üks suurepärane asi, mis kaasneb iga kord E. külaskäiguga on tema võrratud teadmised muusikast, mida ta hea meelega jagab. Kuna meil on üsna sarnane muusikaline maitse ka, siis minu jaoks on see alati õnnistus, kui ma mõne hea laulu jälle kuulamiseks saan. Aga üks niisama hea laul...
Vot nii on lood!
Sunday, April 17, 2011
Eile oli Kreutzwaldi tänaval jälle väike oleng. Seekord seltskonnaga mina, Graf & Jäger. Jätkasime oma rasket "tööd" Lõuna-Eesti klubimaastiku libulaevas Madhouse, kust siirdusime härra kodukandi radadele Põlvamaal. Üle pika aja sai kõvasti nalja, mõnuga pidutsetud ja veidi ajusid puhatud. Ja tegelikult on mul jälle tunne, et elu on elamist väärt vaid nende üürikeste hetkede nimel, kui saab püksirihma lõdvemaks lasta ja vaadata elupildikesi neisse sekkumata. Elada hetkes, tundmata muret selle pärast, mis saab homme, kui pangaarvel haigutab auk, mida eile seal veel polnud. After all raha on kaduv väärtus ja pigem tuleb väärtustada neid kogemusi, mida selle eest saab. Olgu need siis või täis peaga tehtud lollused.
Nagu Mann mulle täna sõnumineeris, siis trenne enam ei toimu. Saan aru ka temast. Mitu korda järjest üritada uuesti algatada seda regulaarset treenimist on üsna väsitav ja nõme küll, eriti kui õpilaste-poolset initsiatiivi ka pole; kel on vaja tantsimas käia, kel vaja oma mitterahuldavaid hindeid parandada. Kui uksest ukseni transport olemas oleks, siis ehk veel veetaks end välja, aga kui bussidega peab majandama, siis ei viitsita eriti end sundida, eriti kui ilm on vastikult udune ja külm. Ise tahaks küll kas või iga päev ratsutamas käia, eriti nüüd kevadel, kui iga päev on metsas jälle midagi uut nii endal kui hobusel. Ampriga läheb muidu seinast seina, vahel on ta tõeline frukt, peksab tagant üles ja astub säärele vastu kui peaks eest astuma, siis aga üllatab perfektse sammult galopile tõusuga, koondunud traaviga ja vahel lustlikumas tujus mõnel galopisirgel sirutab oma jalad ka kõhu alt välja ja näitab, et tema on tegelikult Liivimaa kiireim suksu :D Tõesti kahju, et korralikult trenni ei saa, mõtlesin, et võiks proovida õnne mõne kergema koolisõidu skeemiga, kui kevade tulles korralikumalt saab ratsastustrenni tegema hakata, aga nüüd, ei teagi. Peaks Manniga veidi nõu pidama. Ma usun, et sellel hobusel on potensiaali, minusuguse harrastaja tasemel vähemalt.
Niisiis, minust saab ajakirjanik. Kõige hullem siinpool lompi, ma luban. Kuna lähisugulased väidavad raudpoltkindlalt, et oleks raiskamine, kui ma läheksin kutsekasse ja edendaksin oma riigi majandust saades lihttööliseks, arvasin, et minusugune laiskvorst võib vaadata vaid sotsiaalteaduste bakalaureuse poole. Muidugi on ka usuteaduskond laiskadele väga meelitav, kuid veendunud ateistina, kaldun arvama, ei sobiks ma seltskonda. G juba ütles, et kui minust saab ajakirjanik, hakkab ta mind kartma xD. Pole hullu, ma ise kardaksin ka ennast. Et aga tõestada oma kirjanduslikke eeldusi/võimeid, panen kirja siia oma proovikirjandi, mille kohta õpetajagi ei osanud midagi kosta, et kas on väga hea või tahaks veel veidi juurde saada mõttesügavust. Seega siis kas 81 või 90 punkti, olenevalt sellest, kuidas lugeja ise hindab:
Inimese elu on tema enese nägu
Isikupära ja omanäolisus on tänapäeval trendiloojad. Kuigi inimesed on kõik eri nägu ja tegu, muutub suur hulk neist vaid meeleheitlikust soovist erineda hoopis "halliks massiks". See on kontingent, kes tahab elada n-ö ainulaadset elu; teha midagi, mida keegi enne neid pole teinud. Teisisõnu, olla täiesti ebaoriginaalne ja juhtida oma elu ise, nagu miljonid enne neid.
Kuidas saab inimene juhtida oma elu, kui ta ei saaks hakkama isegi ühe tühise ajajärgu 1000 aasta juhtimisega? Sellise küsimuse esitas saatan Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" Miša Berliozile. Hämmastav, milline tõde peitud selles lauses. Nõnda tekib küsimus, kas tõesti oleme ise oma saatuse sepad, kui me ei suuda isegi ennustada isegi viit minutit oma elust. Muidugi, me võime ju oletada, et sel ajal oleme umbes seal, tegelemas tõenäoliselt sellega, millega tegeleda tahame. Aga mis siis saab, kui tuleb keegi Annuška, pillab päevalilleõli maha ja jalgealune lööb järsku kõikuma? Kas seda saab üldse ennetada?
Jah, otse loomulikult planeerib igaüks oma elu veidi ette: ühe plaanid on suurejoonelised, teisel tagasihoidlikud. Minu arvates on plaanidel aga üks suur viga- need kipuvad väga kiiresti kuju muutma. Miks? Sest nüüdisajal, mil asustustihedus kasvab kiiremini kui muru pärast kevadist sadu, mõjutavad inimeste plaanid üksteist vastastikku. Kellegi plaan minna teatrisse võib kergesti nurjuda roolijoodiku plaani ent täis juua tõttu. Seepärast olen arvamusel, et pikk planeerimine on mõttetu. Märksa parem oleks seada endale kindel siht, mida järgida. Kui see on paigas, on kergem iga päev valikuid tehes ja improviseerides selleni jõuda, kui rangelt ette kirjutatud plaani järgides. Pisikesed kõrvalekalded ei ole määrava tähtsusega, kui siht silme ees on selge.
Nii peame iga päev laveerima erinevate võimaluste vahe, mida meie meelehärmiks pole sugugi vähe. Kuigi enamasti kaldub kaalukauss kõige soodsama ja kergema variandi poole, siis alati ei pea see nii olema. Kes ütles, et elu peab kerge olema? Elu peab olema elamisväärne. Kui see saavutatakse rasket tööd murdes, siis on kõik korras, eeldusel, et inimene oma tööd naudib. Isiklikult olen liiga laisk selleks, et pingutada rohkem kui vaja. Mu elu oleks kahtlemata kergem, kuid nii kaoks sealt see rõõm, mida ma tunnen lihtsatest asjadest ja mida vajan oa eksistentsi nautimiseks. Jäägu igaühe enda otsustada, millega süda rahule jääb.
Alati ei ole aga rahulolu saavutamine kuigi lihtne. Nagu ma juba ennist ütlesin, elavad inimesed liiga tihedalt üksteise kõrval, et olla vaid iseenda peremees. Oma tegudega võime tahtmatult kahjustada oma kaaskondlasi. Mis on ühele hea, ei pruugi olla sama teisele. Nii nagu luik, haug ja vähk tõmbavad igaüks ise suunas, on ka inimeste maailmas neid, kes, hoolimata teadmisest, et tegu kahjustab kedagi teist, seavad enda heaolu prioriteediks. Kahtlemata on oma nahk ihule kõige lähemal, kuid juba Konfutsius ütles välja olulisima elutõdedest: ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.
Tagasi vaadates oma elule tahaksid ilmselt paljud öelda, et elasid hästi, elasid mõnuga. Kui mul see hetk kord saabub, tahaksin loota, et võin öelda:"Elasin just nii, nagu tahtsin." Selle poole püüdlen ma iga päev, sest olgu mis on, kõige tähtsam on lõpuks rahulolu endaga, mitte see, millise mulje oled endast elu jooksul jätnud.
Vot, selline kirjatükk sai siis toona valmis meisterdatud. Küllaltki lühike, kuid minu arvates sai kõik oluline öeldud. Aega võttis umbes 3 tundi, tegelikult ehk isegi vähem. Teema oli lihtsalt väga hea. Loodan, et päris kirjandil ka nii hästi läheb, et tuleb teema, mis oleks nii hingelähedane ja läbimõeldud, kui see.
