Pages

Tuesday, November 15, 2011

Reisikirjad Moskvast vol 2


Ehk kuidas sai jälle kord näpuküüdiga ringi reisitud ja mõnda muud ka.
Eelmine nädal oli suhteliselt lühike ja nii sai juba neljapäeval end lõunaosariikide poole teele asutatud. Nagu alati...jäin ma bussist maha. Egas midagi, hing paelaga kaelas bussijaama kohale joostud ei olnud nagu tahtmist enam Tartu maanteele jalutama hakata, niisiis hüppasin esimese ettejuhtuva bussi peale, mis mööda Tartu mnt-d linnast välja liikus ja sellega sain umbes 20 km linnast eemale. Tänud bussijuhile, kes mu soovi Viljandist võimalikult kaugele saada tõsiselt võttis ja selle asemel, et maha panna mind peatuses, kuhuni ma pileti ostsin, viis mind sinnani, kust ta Tartu maanteelt maha pööras. Olin juba mingi aeg hakanud arvama, et inimlikkus on ilmast kadunud, aga no on siiski veel neid, kes suudavad mind üllatada :). Nii ma siis seal seisin- kaunis novembripäevas. Ootasin oma printsi/printsessi valgel või jumal teab mis värvi sõidukil, kes soostuks taluma minu seltkonda teekonnal Tartusse. No ja siis ta sealt kurvi tagant tuli- valge rekka. Esiklaasil ilutses mingi A-tähega vene mehenimi (mina ja mu mälu nimede peale, võis olla mingi Aleksei või Andrei või no kurat teda teab, mis ta oli). Ja jälle sain praktiseerida ununema kippuvat vene keelt ja üsna sitasti tuli välja, kui nüüd ausalt väljenduda. Varsti juba sama seis, mis saksa keelega. Aru saan, aga rääkida ei oska, sest sõnavara on olematu.
Ma ei saa küll üldistusi teha, kuna olen vaid kaks korda end rekka peale hääletanud, aga miskipärast on siiani mulle jäänud rekkameestest mulje, kui mõistusega inimestest. Mis pika sõidu peal ikka muud teha, kui elu ja olemise üle järele mõelda. Ja küllap kohtuvad nad ka üsna paljude inimestega oma teel ja nii juhtubki, et neil on millest rääkida. Seekord vestlesime elust ja olust üldiselt ja härra avaldas üsna huvitava mõtte, mis on täiesti õige, et kui lugeda uudiseid ja hoida end eluga pidevalt kursis, siis on kõvasti raskem elada, kui teadmatuses olles. Nii see põhimõtteliselt ongi- kui vaadata kui perses on maailm praegu, siis tekib tahes tahtmatult mõte nöör kaela panna, sest on kaheldav, kas homset päeva enam näebki, kui ühes riigis uputab, teises väriseb maa, kolmandas on valitsus kriisis ja neljandas elad sa ise. Lisaksin siia ka mõtte sellelt rekkajuhilt, kellega eelmine kord sai kaasa reisitud, et me elame väga huvitaval ajal. Mitte keegi ei suuda ette ennustada mida tulevik toob. Maailm on viidud igat pidi ääre peale ja vaid väikesest impulsist piisaks selle kuhugi poole kallutamiseks. Tema hinnangul võib elu kümne aasta pärast radikaalselt teistsugune olla.
Jah, ei saa oma arvamuse kujundamise lähtuda vaid kellegi poolt öeldud sõnadest, kuid keda uskuda veel, kui mitte lihtsaid inimesi, kes läbi aja on enda kanda võtnud kõiksugu poliitikute meeleolu kõikumisi ja rahvusvaheliste kriiside põhiraskuse ja seda mitte sugugi vabatahtlikult. Keegi ei soovi end ohverdada, me kõik tahame elada. Kas maailmas leiduks inimesi, kes oleksid nõus enda elu ohverdama selle nimel, et maailm poleks ülerahvastatud? Ma ei usu. Aga kuidas lahendada siis olukord, kus varsti ka meil Eestis on inimesi rohkem, kui meie pisikese riigi pind suudab toita ja katta? Mind isiklikult ajavad tigedaks need inimesed, kes Facebook'is valimatult jagavad nälgivate neegrilaste pilte mõtlemata hetkegi, kas sellest konkreetsest hiireklikist on üleüldse kellelegi abi. Meil on endalgi küllalt nälgivaid inimesi, kes on selles olukorras "tänu" majanduskriisile ja töö kaotamisele ja kui te arvate, et tegemist on ainult mugavustsoonis inimestega, siis eksite- ka heitunud inimestel on väga raske saada tagasi rajale ja mina leian, et eelkõige tuleks tähelepanu pöörata neile. Hoiaks ikka oma riigis asjad kõigepealt korras. Olen ilmselt üks väga kohutav inimene, aga leian, et nälgivad lapsed on eelkõige vanemate kohustus. Võib-olla pole mul mitte-lapsevanemana õigust seda öelda, aga siiski võiksid nende näljaste neegrilaste piltide jagajad enne mõelda, kas pole arenenud riigid neile juba piisavalt abi osutanud ja mis on selle tagajärg- nad saavadki üha rohkem lapsi. Kui looduslikul valikul ei lasta tööd teha, siis jõuamegi tagasi alguspunkti ja elame surnud ringis. Söödame neegrilapsi, kelle vanemad saades innustust sellest, et neile abi osutatakse treivad üha uusi järeltulijaid, kellele me enam ei jõua abi anda ja kes siis jäävad nälga ja siis on jälle kisa lahti, et inimlapsed Aafrikas peavad nälgima samal ajal kui arenenud riikides visatakse häbematult palju sööki minema.
Teema on pikk ja keeruline ja kindlasti ei ole kõik nii mustvalge, kui siin kirjas (ehkki ma üritan asja ka hallitoonides näha) aga praegu võiks küll iga inimene järgi mõelda, mida on ta viimase kuu aja jooksul reaalselt ära teinud selleks, et elu meil oma koduriigis oleks parem. Mitte et ma oleksin kõige eeskujulikum inimene ise, kuid mina olen märganud hädasolijat ja aidanud täiesti kontvõõrast inimest rahaga kui see seda vajas. Sealjuures ei oodanud ma seda raha tagasi, kuid tegemist oli ausa inimesega ja ma siiski sain selle tagasi nagu lubatud. Seda pole palju, aga sellest piisab, et päev oleks kordaläinud- proovige mõnikord, heateod annavad tõesti hea enesetunde, kuigi võivad mõnikord saada karistatud, aga selle eest pole keegi kaitstud.
Jõudu ja mõistust soovides,

Rahvusliku metallitöö esimese kursuse tudeng, kellel on rauda tagudes vist liiga palju aega elu üle mõtlemiseks
(Aga naelad hakkaavad juba enam-vähem vaadatavad välja tulema :P)

1 comment:

Anonymous said...

Suured tänud, et ütlesid välja selle, mida me kõik mõtleme.