She's freaky, and she knows it

Vahepeal on palju vett merre voolanud, teist sama palju taevast ka alla sadanud. Detsember tuli musta jääga ja arvutute autodega kraavides. Lund ei ole mina veel näinud.
Sepatööga on ilmselt selleks aastaks kõik, mingi ettekujutluse asjast ikka sai ja kindlasti tahan ma seda veel teha. Kui nüüd aus olla, siis on hetki, kus ma kõvasti kahtlen, kas ma valisin õige õppeala, samas jälle on hetki, kus ma olen enam kui veendunud, et siin ma peangi olema. Praegu on üks neist esimestest juhtudest. Kui ma saaks vaid üle oma neetud laiskusest, siis ma suudaks ilmselt kõike. Kas keegi sooviks mul vabatahtlikult kaikaga selja taga seista ja mind tööle sundida? Võin selle raske ülesande eest miinimumpalka pakkuda. Pole vist parata, et ma kord selline olen, kes kõik asjad viimasele hetkele jätab. Hetkel on mul kuklas üks A2 joonistus vabalt valitud metallesemest, kaks A3 maalikollaaži, erialakompostitsiooni ülesanne disainida üks ehtekomplekt, samast ainest on vaja lõpetada vanad joonistused ja kirjeldused ja ettekanne kirjalikku vormi panna, üldkompositsioonist mõned pildid üles laadida, talurahva arhitektuurist 5-leheküljeline essee, esemelisest rahvakultuurist ettekanne ja uurimistöö ja värvusõpetusest ka mingid mustandid valmis joonistada. Tegin endale nimekirja seina peale ja nüüd siis katsun kelgu peal püsida, sest kuigi pole veel lund ega hangesid kipub see raibe kogu aeg alt ära libisema.
Elame veel! :D
Ja kui nüüd ilusatest asjadest rääkida, siis on mul hea meel, et vähemalt neil, kes seda enim väärt on, hästi läheb. Kohe päris tõsiselt on mul hea meel. Ja mul on seina peal 9 piltilusat postkaarti...