Üks pilt...
Ma istun õhtuses Viljandi- Tartu bussis ja jälgin aknaklaasilt õlut kummutava mehe peegeldust. Alkohol... Ta on väsinud moega. Ei tea mis pani teda seda õlut ostma, et see just teel koju ära tarbida. Äkki oli tal janu. Kodus ootab ehk naine, paar last ja hunnik kohustusi. Või on seal hoopis tühi korter või külm maja ja näljane peni lühikese keti otsas... Who knows... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma mõtlesin pisut hoopis alkoholile kui sellisele. Ma ei ole karsklane, kaugel sellest. Ma olen alko suhtes üsna neutraalsel seisukohal tegelikult. Las inimene teeb oma tervisega mida tahab. Kui järgi mõelda, on see ju tegelikult üks väheseid päris meile endile kuuluvaid varasid. Ja kuidas ma saakski kedagi arvustada, kui ma isegi armastan seda unustust, millesse lubab mul langeda vaid piisav kogus joodavat. See on see neetult hea tunne, kui saad olla just see kes tahad, teha mida tahad ning hiljem end välja vabandada lihtsalt lausega: "Ma olin purjus." See on imeline, kui vaim on piiritlemata ja pähe tulevad kõige paremad ideed, millele kaine mõistus kunagi elulootust ei annaks. Ma ei ütle, et viin on saatanast ja tuleks maa pealt ära kaotada. Ei, viin peab olema. Meil peab olema võimalus põgeneda kuhugi igapäevase pasa eest. Kui poleks võimalust end aeg-ajalt välja elada oleks varsti perse majas. Inimesel on vaja vahel vaadata elu teise nurga alt, olgu see siis nähtuna laua alt või WC-poti tasandilt. Ja siis on vaja saada kaineks, et näha, kui ilus on elu kui seda saab vaadata ka teisiti. Jooge, kallid sõbrad, jooge. Siis saage kaineks ja elage edasi. Jooge, kui see teile meeldib, aga ainult seni, kuni te saate sellega vaid enda elu perse keerata. Mõned viinad heas seltskonnas on sama hea kui veeta öö pargipingil või juhukepp võõraga- hea vaheldus, aga ei tohiks saada harjumuseks!
No comments:
Post a Comment