Hea!

Aru ma ei saa. Aga samas, kuna enne olen ma maailma asjadest midagi jaganud. Esmaspäevahommikud on meil Viljandis helesinised ja kolmapäevaõhtud rubiinpunased. Häbi tunnistadagi, aga mulle tundub, et olen kuidagi manduma hakanud. Pean silmas, et mul pole midagi tarka öelda, kuigi ma tegelen pidevalt mõttetööga. Võib-olla olen ma lihtsalt aru saanud, et ma pole piisavalt tark, et midagi öelda.
Naljakas on tegelikult siin Viljandis õppida. Olen harjunud alati olema üks vanemaid seltskonnas, kuid siin olen oma kursuse noorim ja seda, et ma otse keskkoolist tulen, rõhutatakse mulle üpris tihti. Kuigi tegu pole pahatahtliku norimisega jääb mul endal siiski mulje, et ma olen jube noor ja jube rumal. Ilmselt pean end nüüd täiskasvanute maailmas tõestama hakkama, sest minu jaoks on ülikool juba seda. Nii mõnedki, kes on tulnud ülikooli otse kodusest kaitsvast keskkonnast tunnevad nüüd järsku tohutut vabadust ja ei oska sellega midagi peale hakata. Olles oma aja peremehed ei suuda nad seda planeerida. Olgu, mina ka ei oska, aga mind enam see vabadus ei veetle. Ei paku pinget iga õhtu kastis olla ja iga päev unega võideldes loengus istuda. Niigi on raskusi ärkvel olemisega, mis siis veel rääkida pohmakaga vegeteerimisest.
Tõsi, vahel hakkab isegi minul sees miski torkima ja siis tahan mina ka seltskonnas olla ja nalja ja lollusi teha. Seda juhtub küll harva.
Mõtted jooksevad nagu sipelgad aknapraost välja. Kuidagi ei saa neid raipeid sabast kinni. Mis teha, ilmselt pole täna õige päev mõtete kirjapanekuks. Nii palju tahaks öelda, aga ükskõik kuidas ma ka ei prooviks, ikka ei tule need õiged sõnad pähe, mis sobiks enda väljendamiseks.
Ma tunnen, et minusse koguneb jälle lootusetus. Jälle kord on tunne, et kuigi tahaks elada oma elu teisiti, tagajärgedele mõtlemata, surub miski mind raamidesse, mis on heaks kiidetud mingi ühiskondliku normiga. Ma kõnnin jälle kellegi sissetallatud rada, mina, kes ma kardan meeletult olla keskpärane. See on see tunne, et ma ei juhi oma elu ise. See hirmutab, väga.
Aga võib-olla on tegemist vaid minu pisikese pessimistliku aju väljamõeldisega ja tegelikkuses pole mu kõige hullematel paranoiadel alust ja elu on väga ilus ja värviline ja ma olen lihtsalt üks väga skisofreeniline bitch ja Euroopa Liit peaks minusuguste pidamise kohta oma normatiivid sätestama, sest ma kuulun kahtlemata väga ohtlike lemmikloomade hulka. Tõuaretuses ei tohiks mind kindlasti kasutada ja ainus võimalus mul karjääri teha, on hakata organidoonoriks...või kopameheks...
Life's funny in its sad way...