Väike kokkuvõte möödunud rebastenädalast. Algas siis juba esmaspäeval, kui teoreetiliselt oleks pidanud kooli tulema põlle ja peomütsikesega, mida mina küll ei teinud. Sealt tuli kirja esimene miinus. Põhiliselt ma vist saingi miinuseid selle eest, et ma polnud "vormis" xD. Ahjaa, miinuseid oli vaja selleks, et arvestada kokku, mitu õlut peab üks rebane vanemkursuslastele välja tegema. Etteruttavalt võin öelda, et minu lõplik skoor oli 5 õlut mis me küll rebastepeol kursaõega kahe peale ise ära jõime lisaks hulgale muule alkoholile. Nojah, seega esmaspäeval pidime veel filmima video kultuurikorraldajate rõõmudest, mis esitati kõigile kohalviibijatele neljapäevasel rebastepeol kui kultuurikorraldajaid rebasteks löödi. Sama moodi pidid kõik teised tegema lõigukese kellegi teiste rõõmudest jne.
Teisipäeval veetsime me järjekordselt aega Tallinnas ja kolmapäeval ootas meid ees maavõistlus jazzmuusikutega, mille me võitsime, küll mitte ülekaalukalt, kuid siiski. Vägikaigast sai vedada pusle kokkupanemises, kinnisilmi sibulasöömises, pimesi eesli joonistamises teiste juhendamise peale ja muusikariistade nimetamises. Viimased kaks võitsid jazzmuusikud mis tähendas, et seis oli viigis ja lõplik võitja pidi selguma automarkide nimetamisest. Selgus, et metallitudengid tunnevad end tehnika vallas piisavalt kodus, kuigi meie eelis võis olla ka vanuses, sest jazzmuusikud, kellest enamus oli noorukesed, ei olnud paljudest vene ajal levinud auto- ja eriti veoauto markidest midagi kuulnudki, aga võib-olla me olemegi lihtsalt targad :D.
Pärast mõõduvõtmist jazzmuusikutega jätkus retsimine rahvusliku ehituse tudengite poolt, kuna me oleme esimene metallitöö lend. Meil ilmselt läks üsna kergesti; tuhapange visati peatäis stantse, millest pidime välja korjama oma nimetähed ja nendega siis plekitahvlile oma nime jäädvustama. Asi käis muidugi aja peale ja mina kui kõige pikema nimega inimene sain hiljem kõik stantsid tuha seest välja korjata ja ära puhastada. Sealt suundusime järve äärde, kus toimus ehituse-poiste ristimine. Ristimisvett oli terve järvetäis ja sinna pidid värsked rebased ise sisse solistama minema, et lüüa sisse pulk enda-nimelisse auku palgis, mis on juba reliikvia väärtuse saavutanud. Taaskord võin etteruttavalt öelda, et selle palgi suutsid metallikad järgneva öö jooksul kaks korda sisse vehkida, mis viitas ilmselgelt kehvale valvetööle ehituse-poiste poolt. Pärast ristimist järve ääres jätkus tegevus ühe ehitaja "lossis" Lossi tänaval, kus pandi proovile rebaste degusteerija-võimed. Nimelt pidime proovima viit erinevat õllesorti ja välja selgitama mis on mis. Selgus, et metallikate õrnema soo esindajatel(kaasa arvatud mina) pole absoluutselt vahet mida neile sisse joodetakse, nende jaoks on kõik üks maitsetu lurr. Et poistel omavahel pole kuigi lõbus otsustati keset ööd, et õigem oleks sisse marssida huvijuhtide juurde, kus ka parasjagu midagi ristimispeo sarnast oli. Viimased polnud küll meie saabumise üle kuigi rõõmsad, aga ega kontvõõrad lasknud end sellest segada ja ajaks kui allakirjutanu Põllu tänava hoonetest lahkus olid juba nii mõnedki ehitajad aliase mängu kaasatud (õigemini kaasasid nad end ise).
Neljapäevahommikusele võimlemisele ma ei jõudnud, tunnistan. Inimene peab kunagi magama ka, isegi on mu unerežiim totaalselt segi ja ma istun poole ööni üleval, sest mul pole absoluutselt und. Neljapäeva õhtul kell 8 kogunesime vana akadeemia juurde, kus andsime esimese rebasevande ja liikusime edasi ehitajate kannul läbi lossimägede laululavale. Vahepeal andsime vande ka ehitajatele, sest eelkõige peab truu olema oma osakonnale ja alles siis akadeemiale, nii käivad need asjad. Lauluväljakul pärast väikesi ringmänge ja laulukesi sai antud veel üks vanne ja siis liiguti edasi peopaika Männimäel. Seal löödi meid Lembit Õunapuu raamatuga tudengiteks ja SIIS võis tõeline läbu alata. Aga see on juba igav osa. Nüüd katsun siis ametliku tudengina oma asjadega jälle joone peale saada, sest eelmine nädal sai koolis luuslanki lastud ja mõned asjad vajavad järeletegemist. Ja nii see elu siin Viljandis käibki...
No comments:
Post a Comment