Ahhaa!

Muuseumitöötaja on tegelikult kohati päris tore olla, näiteks on muuseumidel omavaheline kirjutamata kokkulepe, et töötajad saavad muuseumites tasuta käia. Ainuke jama asi selle juures on see, kui oled iga päev tööl ja sul polegi võimalust kusagil käia. Novot, meie ettevõtlikud inimesed mõtlesid siis välja, et Maanteemuuseum teeb oma töötajatele väljasõidu AHHAA keskusesse ja Põllumajandusmuuseumi. AGA järjekordne jama asi oli see, et toimus see ainsal vabal päeval, mis tähendas, et vaba päeva mul põhimõtteliselt ei olnud, kuigi tore oli rahvaga aega veeta sellegipoolest. Kui midagi muud sellest päevast ei jäänud, siis see, et palju head huumorit sai, jäi kindlasti meelde. Nagu näiteks see, kuidas kutsar ja praktikant rõõmsalt bussist maha jäid ja linnas ekseldes Vilde kohvikut otsisid, kuidas pea alaspidi rippudes tundub elu väga raske, kuidas Saurer EI LAGUNENUDKI ära ja me jõudsime tervetena tagasi alguspunkti, kui kole näeb välja ainus hobusetopis, mida kutsar terve oma senise elu jooksul näinud on ja palju muudki. Aga homme... homme on jälle töö. Ja järgmine nädal ja siis nädal pärast seda ja hiljemgi veel. Kas või kuidas ma selle üle elan, selgub siis, kui see neetud ellujäämislaager ükskord ometi läbi saab...