Schluss!

ja ongi siis kooliga kõik. Eksamid veel üle elada ja siis peab tuleviku peale mõtlema hakkama. Minust saab kosmopoliit, nagu kallis klassijuhataja täna väga kindlameelselt sõnas. Jah, võib-olla on tal mõnes mõttes isegi õigus, kuid eks aeg näitab seda, kas minust saab maailmakodanik, või jään ma lihtsalt mõttetuks Maksimarketi saalitöötajaks. Tundub, et mida lähemale lahkuminekule, seda rohkem tahetakse klassiga koos midagi teha. Noh, pean ütlema, mind ikka veel ei tõmba eriti. Olen ilmselt liiga sick and tired sellest klassist. Mitte koolist, oh ei. Günaasiumi jään ma küll taga igatsema, mul ei saa enam kunagi nii kerget elu olema, kui oli siin, aga midagi teha pole. Nagu üks koolivend sai vastuseks küsimusele "Kas peab ära minema koolist?" kindla "jah"i, siis pean minagi oma kodinad siin Võrus kokku korjama ja parematele joogikohtadele siirduma. Kutsutud on mind Tallinnasse, kuid vaevalt, et Eesti mastaabis suurlinnaelu mind väga kaua kinni hoiaks. Ka Tartu, kuhu ise olen sihi seadnud, ei ole eriti kutsuv, kuid parema puudumisel ajab asja ära küll. Tudengiaastad võiksin siiski traditsioonilises ülikoolilinnas veeta. Jah, unistada ju võib, kuid kõigepealt tuleb veel koera saba( nagu ütles täna VKG direktriss)- eksamid- ületada. Kolme nädala pärast on kõik juba möödas ja võib kergemalt hingata, et siis veeta oma suvi kutsaripingil laiseldes. Ahjaa, tulge mulle suvel külla, ootan teid kõiki Eesti Maanteemuuseumi postitõllaga sõitma. :)