Your worst nightmare?

Niisiis, minust saab ajakirjanik. Kõige hullem siinpool lompi, ma luban. Kuna lähisugulased väidavad raudpoltkindlalt, et oleks raiskamine, kui ma läheksin kutsekasse ja edendaksin oma riigi majandust saades lihttööliseks, arvasin, et minusugune laiskvorst võib vaadata vaid sotsiaalteaduste bakalaureuse poole. Muidugi on ka usuteaduskond laiskadele väga meelitav, kuid veendunud ateistina, kaldun arvama, ei sobiks ma seltskonda. G juba ütles, et kui minust saab ajakirjanik, hakkab ta mind kartma xD. Pole hullu, ma ise kardaksin ka ennast. Et aga tõestada oma kirjanduslikke eeldusi/võimeid, panen kirja siia oma proovikirjandi, mille kohta õpetajagi ei osanud midagi kosta, et kas on väga hea või tahaks veel veidi juurde saada mõttesügavust. Seega siis kas 81 või 90 punkti, olenevalt sellest, kuidas lugeja ise hindab:

Inimese elu on tema enese nägu

Isikupära ja omanäolisus on tänapäeval trendiloojad. Kuigi inimesed on kõik eri nägu ja tegu, muutub suur hulk neist vaid meeleheitlikust soovist erineda hoopis "halliks massiks". See on kontingent, kes tahab elada n-ö ainulaadset elu; teha midagi, mida keegi enne neid pole teinud. Teisisõnu, olla täiesti ebaoriginaalne ja juhtida oma elu ise, nagu miljonid enne neid.

Kuidas saab inimene juhtida oma elu, kui ta ei saaks hakkama isegi ühe tühise ajajärgu 1000 aasta juhtimisega? Sellise küsimuse esitas saatan Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" Miša Berliozile. Hämmastav, milline tõde peitud selles lauses. Nõnda tekib küsimus, kas tõesti oleme ise oma saatuse sepad, kui me ei suuda isegi ennustada isegi viit minutit oma elust. Muidugi, me võime ju oletada, et sel ajal oleme umbes seal, tegelemas tõenäoliselt sellega, millega tegeleda tahame. Aga mis siis saab, kui tuleb keegi Annuška, pillab päevalilleõli maha ja jalgealune lööb järsku kõikuma? Kas seda saab üldse ennetada?

Jah, otse loomulikult planeerib igaüks oma elu veidi ette: ühe plaanid on suurejoonelised, teisel tagasihoidlikud. Minu arvates on plaanidel aga üks suur viga- need kipuvad väga kiiresti kuju muutma. Miks? Sest nüüdisajal, mil asustustihedus kasvab kiiremini kui muru pärast kevadist sadu, mõjutavad inimeste plaanid üksteist vastastikku. Kellegi plaan minna teatrisse võib kergesti nurjuda roolijoodiku plaani ent täis juua tõttu. Seepärast olen arvamusel, et pikk planeerimine on mõttetu. Märksa parem oleks seada endale kindel siht, mida järgida. Kui see on paigas, on kergem iga päev valikuid tehes ja improviseerides selleni jõuda, kui rangelt ette kirjutatud plaani järgides. Pisikesed kõrvalekalded ei ole määrava tähtsusega, kui siht silme ees on selge.

Nii peame iga päev laveerima erinevate võimaluste vahe, mida meie meelehärmiks pole sugugi vähe. Kuigi enamasti kaldub kaalukauss kõige soodsama ja kergema variandi poole, siis alati ei pea see nii olema. Kes ütles, et elu peab kerge olema? Elu peab olema elamisväärne. Kui see saavutatakse rasket tööd murdes, siis on kõik korras, eeldusel, et inimene oma tööd naudib. Isiklikult olen liiga laisk selleks, et pingutada rohkem kui vaja. Mu elu oleks kahtlemata kergem, kuid nii kaoks sealt see rõõm, mida ma tunnen lihtsatest asjadest ja mida vajan oa eksistentsi nautimiseks. Jäägu igaühe enda otsustada, millega süda rahule jääb.

Alati ei ole aga rahulolu saavutamine kuigi lihtne. Nagu ma juba ennist ütlesin, elavad inimesed liiga tihedalt üksteise kõrval, et olla vaid iseenda peremees. Oma tegudega võime tahtmatult kahjustada oma kaaskondlasi. Mis on ühele hea, ei pruugi olla sama teisele. Nii nagu luik, haug ja vähk tõmbavad igaüks ise suunas, on ka inimeste maailmas neid, kes, hoolimata teadmisest, et tegu kahjustab kedagi teist, seavad enda heaolu prioriteediks. Kahtlemata on oma nahk ihule kõige lähemal, kuid juba Konfutsius ütles välja olulisima elutõdedest: ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.

Tagasi vaadates oma elule tahaksid ilmselt paljud öelda, et elasid hästi, elasid mõnuga. Kui mul see hetk kord saabub, tahaksin loota, et võin öelda:"Elasin just nii, nagu tahtsin." Selle poole püüdlen ma iga päev, sest olgu mis on, kõige tähtsam on lõpuks rahulolu endaga, mitte see, millise mulje oled endast elu jooksul jätnud.

Vot, selline kirjatükk sai siis toona valmis meisterdatud. Küllaltki lühike, kuid minu arvates sai kõik oluline öeldud. Aega võttis umbes 3 tundi, tegelikult ehk isegi vähem. Teema oli lihtsalt väga hea. Loodan, et päris kirjandil ka nii hästi läheb, et tuleb teema, mis oleks nii hingelähedane ja läbimõeldud, kui see.