Cacao!

Istun oma elu kolmandas elukohas ja joon kakaod. Varsti korjan asjad kokku, et jälle kord lahkuda. Liigun joogikohtadele pisut lähemale. Tegelikult on täitsa naljakas jälle kolida. Kuu aega sai ära elatud siin ja jälle pakin asjad kokku ja...edasi. Meenub Nirti raamat "Ja anna meile andeks meie võlad...", mille endale hiljuti soetasin. Lilit kolis ka palju. Põgenes elu eest. Tegelikult oli väga hea raamat, mõtlemapanev. Olen viimasel ajal üldse neetult palju elu üle mõelnud. Võib-olla on asi sügises- surev aastaaeg sunnib mõtlema elu definitsiooni üle, eesmärkide ja mineviku peale- aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et mul on liiga palju vaba aega mida mõtlemisega täita. Mida muud ongi teha bussis sõites, jalgrattaga vändates, voodis magama jäämist oodates...Täna süüdistati mind jälle pessimismis. Noh, see on juba kolmas kord ja kolmas inimene, seega peab vist tõdema, et ma olengi pessimist.
Noh, eks ma siis katsun vaadata elu helgemat külge ja mitte masendada kaaskodanikke oma negatiivsete vaadetega elule, tundub, et kõik tahavadki olla pigem kaunis, ümmarguses mullis, kui sattuda vastamisi reaalsusega. Jep, everything is fucked up, nagu ütleb Margus Karu, aga kahjuks peab sellega toime tulema, tahad või ei.