Time of our lives

Teate, olen mõelnud, et tarkus on tõeline koorem. Asi polegi selles, et paljud tahavad su pealt kasu lõigata või soovivad, et jagaksid oma tarkust, vaid mida rohkem ma tean, seda rohkem ma soovin, et teaksin vähem. Lihtsameelsetel inimestel on võrratult kerge elu. Nad vaid eksisteerivad oma teekonnal punktist A punkti B. Kuigi neil puudub sisu, sooviksin vahel isegi olla üks neist. Nii lihtne oleks olla vaid kest, mis täitub teda ümbritseva infoga, kuid mis ei töötle seda kunagi vaid funktsioneerib tühipalja andmekandjana.
Tegelikult soovisin ma lisaks sellele veel mõnda heietada, kuid mul on raskusi oma mõtete kirjapanekuga, nagu alati. Ehk on hetkel segavaks faktoriks ka ülalolev laul, mis läbi kõrvade hetkel oma dubstepi kick'iga mu ajusid pehmeks trambib. Thank you very much E, sa viisid mu uuele lainele; nüüd ei peksagi mu ajusid heavy metal vaid D'nB ja dubstep. Ma pole veel selgusele jõudnud, kumma hävitustöö võimsam on, kuid eks see aja jooksul ilmneb, kui pean liikuma klassikalise "Kutse tantsule" peale, sest enamat mu keskendumisvõime ei luba. Ah, et mis on siin seost mu keskendumisvõimega? Vaadake, mõni kuulab õppides klassikalist muusikat, mõni kuulab autoga sõites trance'i, mina kuulan kirjutades D'n'B-d ja tegelikult kõike, mis on piisavalt rütmikas, et mu pulssi üleval hoida.
Seoses sellega, käisin kaunil reedeõhtul tiiru rattaga sõitmas. Iseenesest polegi selles ju midagi kummalist, kui välja arvata fakt, et ma vahelduseks kasutasin liikumiseks enda kondimootori jõudu, mitte hobuse või auto oma. Eriliseks teeb selle sõidu see, et tegin tiiru oma nn lapsepõlveradadel. Mulle meeldib neid juba nii kutsuda, kuigi see ei jäägi väga ammusesse minevikku, kui neil veel kõnnitud sai. Tegin jalgrattal kolm tiiru ümber Viluste põhikooli ja meenutasin neid alkoholi koguseid, mis seal ära on joodud, neid kogunemisi, mis seal on peetud, neid jalkamatše, neid...oh jah, kummaline öelda, kuid kauneid mälestusi, mis mul on seoses oma vana koolimajaga. Mitte kooliga. See kool, oma inimestega ei jää mulle kunagi millegi hea poolest meelde. Õppetöö seal ei olnud midagi meeldejäävat. Meelde on jäänud vaid kõik, mis on koolimaja juures korda saadetud. Naljakas, ent kurb. Siia võiks küll heietama jäädagi, kuid kõik detailid ei kannata taaskord trükimusta. Jääbki mulje, et kõik ilus jääb meist maha kuhugi minevikku. Tänases päevas pole midagi, mida aastate pärast meenutada, millest heldida. Kas kõik ilus jäigi meist maha sellesse aega, kui paljud asjad olid veel keelatud?
Lapsepõlv- the time of our lives?