Brüsseli kroonika vol 17: Summary

Kui hetkeks maha istuda ja nüüd kokku arvata, mida kõike olen ma käesoleva aastaga saavutanud, siis esimese hooga ei pruugi kõik kuigi roosiline näidagi. Aasta 2013 ja ka minu aasta Belgia kuningriigis hakkab lõppema. Kolme nädala pärast loodan olla tagasi Eestis, kus jätkan esimese hooga kohe töölainel ja mingi koormusega ka koolis.

Aga muutunud olen ma küll. Need 11 kuud on mulle õpetanud järjekindlust ja kannatlikkust, mida mulle oma kärsitu loomu tõttu on väga vaja- mul on vaja õppida asju lõpetama, mitte vaid hurraaga ühe uusi asju alustama, eelmistega lõparvet tegemata. Ma olen õppinud kohusetunnet, olen õppinud endaga hakkama saama. Kuigi ma elan juba pikalt omal käel, on mul siiski raskusi enesedistsipliiniga. Seni on ju kõik ikka kulgenud stiilis "kõik mida saab teha homme, saab teha veel ka ülehomme". Ma loodan, et ma näen sellel alal nüüd paranemist, aga kardetavasti, viivad esimesed koolikuud mind samasse rööpasse jälle tagasi.

Lisaks enesedistsipliinile on arenenud ka enesetunnetus- ma arvan (!) et suudan püsida paremini sadulas, olla meeldivam koorem hobusele, suudan kontrollida oma käsi, juhtida hobuseid kaarikus paremini ja allutada neid tõhusamalt oma tahtele. Olen õppinud, et tagajärgede asemel tuleb tegeleda põhjuste likvideerimisega. Olen saanud palju vajalikke kogemusi, mida Eestist ilmselt nii lihtne saada poleks- siin on teised hobused, teine mentaliteet nende käsitlemisel. Belgia on selles mõttes üks parimaid riike üldse, kus sedasorti kogemust saada.

Sotsiaalse poole pealt vaadates olen saanud palju uusi sõpru-tuttavaid ja õppinud algeliselt suhtlema veel ühes võõrkeeles. Lisaks olen ma näinud millised võivad olla inimsuhted tihedalt koos töötavas kollektiivis ja kuidas ja kuna teha järeleandmisi või esitada nõudmisi, et hoida seda kollektiivi tõhusalt töötavana. Võin saladuskatte all öelda, et kõik taandub suhtlemisele, võimalikult ausale ja avatud suhtlemisele. Kui tekivad lahkhelid tuleb neist rääkida otse algallikale, mitte kaasata kolmandaid või kuuendaid isikuid. Teisel kohal pärast probleemide lahkamist on järeleandmiste tegemine ja teiste inimeste iseärasustega arvestamine ja nende aktsepteerimine. See peab olema mõlemapoolne ja kui selles aru ei saa, siis tuleb ilmselt loobuda koostööst.

Ma olen väga palju ringi reisinud, olen näinud elu siin ja seal, saanud kõvasti selgemaks kes ma olen, mida elult tahan ja kuidas seda saavutada. Aasta 2013 oli võrdlemisi hea, ma sain muretult avastada enda jaoks elu, see oli nagu hingetõmme.

Ma arvan, et olen nüüd palju motiveeritum inimene, sest nüüdsest tegutsen ma teadlikult kuhugi suunda, varasemalt kulges kõik pigem mingit kindlat ja ettekirjutatud kool-ülikool-töö-pere jne rada mööda. Ma loodan, et raskused, mis mind tuleval aastal ees ootavad (ja kindlasti neid tuleb) ei tapa seda motivatsiooni kohe eos ja ma loodan, et mul tekib ka tulevikus võimalusi võtta selliseid hingetõmbepause kui elu peaks liiga kiireks ja segaseks minema. "Stop, peatage maailm, ma tahan maha minna!"- See ei ole enam päris see. Ma ei taha enam maha minna, ma tahan vaid korraks peatuda ja ringi vaadata. :)

Kaunist aastavahetust kallid sõbrad ja sugulased, me kohtume teiega aastal 2014,  sinise puuhobuse aastal. :)

Brüsseli kroonika vol 16 : Anvers

Kas teie teate, kus see linn asub? Belgias tegelikult. Enamikule inimestest teatud kui Antwerpen. Üks Euroopa tähtsamaid sadamalinnasid, kus õnnestus mul veel ka teistkordselt ära käia. Seekord panime rõhku lihtsalt linnas ringi jalutamisele ja jõulumeeleolu nautimisele. Kaunis paik. Kusjuurs nüüd tagantjärgi väikest uurimistööd tehes, pidin üllatusega tõdema, et Antwerpen polegi palju suurem meie enda pealinnast, Tallinnast. Elanike arv on mõlemal sarnaselt poole miljoni ümber, Antwerpenil pisut rohkem, Tallinnal pisut vähem.

Kuid selles linnas ikka toimub midagi. Näib, et ka see linn ei maga- kusagil toimub mingi action kogu aeg- küll tehakse Centraal Stationile pommiähvardus ja kõik kohad on täis politseinikke ja telekaameraid või satud rahulikult tänaval kõndides täiesti juhuslikult keset mingit street performance'i. See kõik on loomulik osa suure linna elust. Kuid samas tundub, et hakkan juba kuidagi liiga harjuma kõige sellega. Emotsioon on küll olemas, kuid hiljem tagantjärgi jääb nagu üsna ükskõikne olemine- ah, oli kah...

Terve see nädal on olnud meil üsna sisutihe- pea iga päev on kas siin olnud külalised õhtusöögil või on siis bossid kusagil ära käinud. Täna, üritades meenutada mida ma kolmapäeval tegin, alustasin sellest, et üritasin meenutada, kes tol päeval külas käisid. Sealt edasi hakkas nagu võluväel kohe meenuma, mis toimus.

Tuleb ära märkida, et eile juhtus minuga midagi, mida siin riigis veel ei ole olnud- jõin viina. Halenaljakas on lausa mõelda, et muidu selline ehk isegi täiesti tavapärane tegevus oli minu jaoks mingi sümboolse tähendusega, sest lihtsalt ei juhtu sellist asja siin tihti. Aga ärge muretsege- kogus oli vaid tagasihoidlikud kolm pitsi õhtusöögi kõrvale, mis kolmekäigulise õhtusöögi puhul tegi pits iga käigu kohta, millede vahe kippus ikka tunniseks minema. Ehk ei mingit võimalust liiale minna. Aga kuidagi...hmmm...no tõesti selline kummaline oli juua viina....

Kirjutamine ei edene täna kuidagi. Laused on kaootilised ja mõte jookseb laiali. Targem on see perverssus enne lõpetada, kui väga käest läheb...kuulake muusikat parem. Avastasin enda jaoks steampunk'i. Olen sellest vaimustuses. Selles mõttes, et muusikaliselt ei ole see küll midagi vaimustavat, aga see stiil iseenesest on mulle väga meelepärane- fantaasiamaailm, Jules Verne, Viktooriaajastu, 19. sajant....mmm...läheb mulle väga peale. See robustne ja viimistletud kokku pandud...no väga viis minu jaoks lihtsalt. Midagi sarnast H.R. Gigerile- inimene ja masin saavad kokku.

Kõigil on jõulud ja puha ja pere koos ja särki-värki, a ma siin lihtsalt istun üksi, söön šoksi ja vaatan pornot. Igaühele oma, I guess. 

Valgemetsa suvi

Üks pilt minevikust. See meenus mulle ükspäev ja ma mõtlesin pikalt, et kuidas ometi pole ma varem sellele tagasi mõelnud. Jutt käib suvest 2005-jah, ka mina olen kunagi käinud lastelaagris.

Valgemetsa suvelaager, aasta 2005 augustis, olen värskelt saanud lausa ülbed 14 aastat vanaks. No kõva sõna ju...igatahes. Maja number 3, tuba number 5. Aknaalune voodi. Olgu öeldud, et aken oli pea terve laagri aja väga oluline portaal suhtlemaks välisilmaga, eelkõige aga just suhtlemaks meessoost nagadega kõrval asuvatest majadest numbritega 4 ja 5.

Olin esimesena kohal. Istusin ja ootasin oma saatusekaaslasi. Meid oli tuppa ette nähtud 8 kui ma nüüd ei eksi. Ma ei mäleta, kes saabus järgmisena, kas see oli see rikkurivälimusega brünett, ta nimi võis olla Kaidi (nimed polegi tegelikult olulised) , kes oli väga korralik või oli see hoopis see blond Kaisa- rebel teismeline. Vahet pole. Igal juhul oli see nädal minu jaoks mingit sorti lõbu ja piin samal ajal. Ma ei mäleta pooli inimesi- ilmselt olid nad piisavalt tähtsusetud, mul on meeles elavalt kaks õde, lastekodulapsed, kui ma õigesti nüüd mäletan, ühe nimi oli Astrid, teist ma ei tea. Nad suitsetasid ja jõid, käisid öösiti akendest välja kõrvalmaja poistega jumal-teab-mida tegemas. Ma ei kujutagi ette, mida kuradit üldse võisid teismelised tol ajal öösiti väljas kolades teha. Mina olin ju outsider, ma ei teadnud sellest elus midagi. Ma ei olnud rebel, ega punk. Ma olin lihtsalt veider teismeline, kes tahtis ka kuhugi kuuluda, aga ei olnud mingi hinna eest nõus kellegi teise käsu all olema. Ma olen alati igasugu fucking malevates ja laagrites olnud selline- ma pole päris oma, samas nagu võõras ka pole, ühesõnaga veidrik, kellest on targem kõrvale hoida. Võib-olla ma selle pärast neid vihkasingi...

Ei no see oli tegelt tore, ma ei saa midagi öelda- juhtus ikka igast sitta, aga nalja sai ka. Mäletan, et need lastekodulapsed meie toast saadeti üsnagi poole laagri pealt ära, väidetava reeglitele mitteallumise pärast, kas see ka päriselt aset leidis, ei tea vist keegi. Niikuinii vihkasid kõik kasvatajaid ja kasvatajad hakkasid ka lapsi laagri lõpuks vihkama, kõigil oli hea meel, kui see õudus lõpuks läbi oli.

Ka mul oli hea meel minema saada. Seda küll vaid selleks, et minna koju ja avastada näljane peni lühikese keti otsast ja purjus esivanem magamas. Tore ja turvaline igapäev.

Touch me, yeah...

Seisan sauna eesruumis, avatud ukse lävel ja vaatan vastu tänavavalgustuslambi valgust, kuidas taevast sajab alla veesegust lumelöga. See kleepub kõikjale, see sulab puutudes. Mõned helbed kukuvad õlleklaasi, mida käes hoian. Võin peaaegu kuulda, kuidas need sisinal vahusesse märjukesse kukuvad ja seal molekulideks lahustuvad.

Näen pimeduses kõlkumas tagaaeda tõmmatud pesunööride siluette. Seal on nii palju säravaid veepiisku reas. Need kogunevad ja kukuvad, kasvavad ja kahanevad. Ikka lendavad mu pea kohal lennukid, ikka vuravad seal kaugemalt maanteel sajad autod. Mõned asjad ei muutu siin ilmas.

Olen lühikese ajaga suutnud siin riigis juba täiesti koduneda. Ma kardan seda kultuurišokki, mis mind Eestis ootab. Värske õhu mürgitus ja järsku ei naerata enam inimesed mulle tänaval vastu...Ja kõik on sünged ja endassetõmbunud. Sellist Eestit ma ei taha. Tahan riiki, kus võin vaid paar tundi tagasi kohatud võõrast juba lahkudes familiaarselt suudelda, kus pubis su vastas istuv inimene teeb sulle õlle välja, sest sa lihtsalt oled tore ja oled temaga ühes pubis. Kus inimesed ei alustaks õhtusööki kirudes Ansipit ja valitsust. Ma tahaks(!)....tahaksin, et inimesed oleksid ka Eestis sama palju õnnelikud ja oma eluga rahul, kui siin. Ma sooviksin, et meie inimestel oleks rohkem positiivset meelt vangerdamaks igapäevamuredega, et meil oleks tahtmist sellest neetud maalapist kinni hoida küüntega, kui talivised iilid meid lahti tahavad sealt rebida.

Ma tean, ma ise muudan esimestel tundidel Eestis viibides kohe meelt ja tahan kohe jälle minema,. Ma tean, mul on hea praegu siin elu idealiseerida, ma ei ela ise seda, aga ma ei usu, et muudmoodi oleks võimalik. Me peame muutma oma suhtumist ja maailm meie ümber muutub koos meiega!

Olen unistaja, mis teha...

Brüsseli kroonika vol 15: Lass uns tanzen

Alles koju tagasi jõudnuna tabab sind tegelik väsimus matsuga silmnäkku. Kui tegelikult oledki olnud järjest ärkvel 27 tundi ja sealjuures teinud ühe tööpäeva enne, kui ligi 6 tundi järjest oled täiest hingest inimeste poolt palavaks köetud saalis näppu visanud, siis ükshetk vajab keha puhkust. Kõrvakuulmine on kehv veel ka järgmine päev, jalad kergelt hellad ja kael kange.... Kui satud selliste sümptomitega maadlema, võid end õnnitleda, oled edukalt üle elanud ühe korraliku reivi. 

Aitäh teile Martin Garrix, Gesaffelstein, Knife Party ja paljud teisedki, kes te minu elu üheks ööks võrreldamatult ilusamaks muutsite. 

Seda loomaaeda on tegelikult raske kirjeldada, selleks, et aru saada, peab kohal olema. 6 suurt saali, chill-out-area, söögi-joogikohad...Flanders Expo üüratud ruumid oli paksult rahvast täis. Su ümber on kõikjal inimesed, põrand on kaetud joogitopside ja suitsukonidega, saalis lämbeks ja paksuks köetud õhku lõikab kellegi kanepijoindi kirbe hais. Su ümber, vastas, kõrval...igal pool on inimesed. Lõpuks unustad isegi, et sa ei salli tegelikult teisi inimesi liiga enda ligidal...sind ei häiri enam, kui keegi sulle otsa kukub, sa ise võid järgmine hetk ise samamoodi kuhugi koperdada ja lennata, võid moshimishoos tasakaalu kaotada ja naabrile selga sadada....Nobody cares... Ükshetk jookseb sulle otsa keegi õlletopsiga peos, mille sisu lendab kaarega su särgile...teine hetk libised ise märjal ja libedal betoonpõrandal ja kastad kõrvalseisja märjaks. Keegi ei pahanda, keegi ei ole kuri. Kõigil on üks eesmärk saada õnnelikuks (õndsaks?) läbi muusika. Biit lööb peast minema kõik mured. Sa lihtsalt elad hetkes, ei mõtle millelegi ja naudid olemist. Ja nii saavadki inimestest hedonistid...

Hommikul, kui tee viib peosaalist raskete, aeglaste sammudega väljapääsu poole, vaatad inimesi, kes koos sinuga on jaganud ühist ruumi öö otsa, vaatad, kes on need, keda pead samuti tänama selle eest, et nemad on aidanud sul mõneks ajaks tõmmata pea tühjaks kogu jamast, mida seal tihtipeale liiga palju leidub...Ka nemad on inimesed on murede ja kohustustega...ka nemad leiavad oma vabaduse muusikast. Ja sa hakkad neid mingil kummalisel kombel armastama. Kuidagi on nad omad. Siis saad aru, et järsku oledki elamas unistust. Kui see unistus ka on olemas vaid loetud tunnid, on need siiski hästi elatud tunnid. Need on tunnid, mil inimene on VABA!

Kahe jalaga maha

Tere. Mina olen Kristiina. Olen oma elu viimased 11 aastat õppinud elama. Tunnistan, et olen täielik iseõppija, seega ma olen teinud palju vigu, mida edaspidi üritan vältida. Ma pole seda kunsti veel täielikult omandanud, kuid iga päev on õppetund, millest üritan mõnda kasulikku kõrva taha panna. Seega vabandan juba ette, kui mu jutt võib vahel kõlada lapsikult, naiivselt, ebaküpselt või koguni rumalalt. Olen teel eneseparandamiseni ning see pole kerge. On raske astuda jälgedesse, mida on ette teinud keegi, kelle sammud on oluliselt pikemad, kui mu jalad eales õpivad kõndima. Iga päev näen ma edusamme, iga juhtum mu elus õpetab mind end rohkem kontrollima, rohkem ennast teadvustama.
Ma näen vaeva. Kuigi ma ei taha. Ma olen oma vanuse kohta juba niigi liiga vana. Ma ei taha olla liiga täiskasvanud. Tahaks lumesõda mängida ja õunaraksus käia. Ma ei tahaks üldse mitte vastutada. Mind ei rahulda mulle peale sunnitud koorem. See surub mind üha madalamale, kõvemini vastu maad. Kahe jalaga maha. See hävitab mu unistused, see tapab juba eos igasuguse lootuse võimatute asjade võimalikkusest, aga ma vajan oma unistusi! Miks ei tohikski mul olla oma ideaalset maailma, kus ei ole valu, ei ole haigusi, kus kõik on kõigi jaoks täiuslikud. Iseenda jaoks täiuslikud.
Ja kui ma üritangi hakata vastutustundlikuks ja end ankurdada, siis peetakse seda valeks. "Oled veel liiga noor." "Naudi elu!" "Vaata ilma, enne kui pere lood!"
Türa, mida te minust tahate!?!

Brüsseli kroonika vol 14: Soome ehitaja

Ehk lugu sellest, kuidas Krissu käis Volvosid jahtimas, kaardimängus haledalt pähe sai ja selle tagajärjel alasti mööda Belgiat ringi jooksis ning ka mõningaid muid juhtumisi, mis vahepealse kuu aja sisse mahuvad.

Alustame kaugemast minevikust. Ma ei mäleta põhimõtteliselt midagi, mis on kaugemal kui kolm päeva. Usute või ei...nii lihtsalt on. Ühel kaunil päeval käis Brüsseli kroonik lõpuks ka Brüsselis endas ära. Ma ei oska midagi põhjapanevat öelda selle linna kohta. See on kohutav paik minusuguse metsaelaniku jaoks, kuid minu kirjaniku ja kunstnikuhing tahaks sinna jäädagi. Vähemalt paariks kuuks. Uskumatult räpane, kole, vastik, kohutava liiklusega (kui te varem pole Belgias rattaga liigelnud, siis ma ei soovitaks esimeseks kohaks, kus seda katsetada Brüsseli kesklinna valida, võite surma saada), inimesi on palju. Liiga palju. Aga mingi osa minust tahtis ringi keerata ja vaadata tagasi nendele tänavatele, seal elavatele inimestele ja lihtsalt istuda ja jälgida seda inimevolutsiooni taset, mis valitseb nö "Euroopas". Brüssel jääb ilmselt minu jaoks tabamata imeks, mille võlusid ma kunagi ei näe. Rongiga öösel sealt läbi sõites, seirasin sealset punaste (tegelikult küll roosade) laternate tänavat, kus neiud end vaateaknal möödujatele müüvad. Tahtsin olla seal, kõndida, vaadata. Imetleda. Mingi osa minust tahtis ennast seal müüa. Hämmastav, kas pole. Noh...selline ma kord olen....

Pärast Brüsselit käisin vaatamas üht Volvot. Kaunis isend, nii kehalt, kui vaimult, kui auto kohta saab nii öelda, kahjuks kergelt tõbine, mistõttu ta hetkel valikust välja jätsin. Aga sellega ei piirdunud veel mu jaht Volvodele, mis ilmselt jätkub veel ka homme. Seda juhul kui saan enda käsutusse Mersu, mis mind mõne Volvoni viib. Keeruline eks... :) tegelikult mitte. Lõpuks ma ilmselt siiski lähen siit ikka Mersuga, mis on minu jaoks kergem, kiirem ja odavam lahendus, kui teise auto ostmine. Aga see selleks.

Kust tuli see kuradi Soome ehitaja...ma ei tea. Eestist ta igal juhul tuli. Tema on see, kes mulle kaardimängus korduvalt pähe tegi ja niisiis avastasin ma, et alasti öösel mööda võõra riigi pinda jooksmine on kindlasti midagi, mida igaüks peaks proovima. Nüüd võin oma "To do" listi veel ühe ristikese juurde tõmmata ja olla rahul, et mu aastane Belgia lähetus pole täiesti asjatult möödunud. Juba paari nädala pärast ootab mind ees veel üks kogemus, mida väga siit riigist otsin, nimelt lähen üritusele " I love techno", kus esineb suur osa DJ-de paremikust, nagu Knife Party, Martin Garrix, Baauer, Disclosure...ma ootan seda... (http://www.ilovetechno.be/?page_id=957) God dammit, ma tahan minna ja end välja elada!

Niisiis oli mul nädal aega lõbusat elu, kui mul oli elamine mehi täis. Mehed läksid juba koju ära. Sellest on kurb. Nüüd tuleb mul järgmised kolm kuud üle elada, kuniks ise saan käigu sisse panna ja tuld tõmmata. Mind oodatakse Eestis. Ma tean seda. See innustab iga järgmist päeva hingega ette võtma, et see edukalt seljatada!

and now sit back and enjoy the beat...

Smoke'n'fly

Lülitan välja tuled, tõmban koomale uksed. Süütan üle mitme- setme nädala ühe sigareti ja tõmban mahvi. Mitte et ma seda igatsenud oleks. Lihtsalt täna, lõpetades jälle nii hilja, tundus see vajalik. Kell on 9 läbi, väljas on juba pime. Õhtu on soe. Istun koerakuudi katusel, kõlgutan jalgu ja mõtlen elu üle. Lasen end selili katusele, vaatan taevast, kus pilved on kollakat tooni- valgusreostus. Harvade pilvede vahelt näen üle pea lendavaid lennukeid, kõrvades kohiseb pidev automüra maanteel. Tallist kostab hobuste liikumist-tegutsemist. Kuidagi kõle, vale, nõme on olla.

Brüsseli kroonika vol huijevosnajet: Justus

Kuidas kurat sai minust nüüd siis järsku kassiomanik? Ega ma ise ka ei tea. Ja miks on Slovakkia kass parem, kui Eesti kass, seda ma ka ei tea. Igal juhul on nüüdseks see punapäine kõuts minuga esimesed 1300 km tervest teekonnast läbinud ning peesitab mõnuga õhtuti mul süles ja naudib tähelepanu.

Mis teha, ma võtaks endale vist kõik maailma kodutud kassipojad, kui mulle see voli antaks. Ei saa miskit parata, mu loomuses pole julmust jätta juhuse hooleks elusolendit, kelle inimesed on muutnud juba kord endast sõltuvaks. See nimetu kõuts, kellega pime õhtu ja joodud alkohol (kuradi prantslaste vein, sakslaste jääger, itaallaste grappa, eestlaste vanake ja portugallaste mingi hägune sodi...võistluste Nation Eveningud on saadanast!) mu teed ristas on hetkel mu võimalus oma lähedusevajadust kellegi peale välja elada. Ja see talle isegi meeldib.

Mida aga rääkida teile nendest riikidest, kus ma nüüd siis käisin?Nädal aega Ungaris, teine nädal Slovakkias, läbisõit Austriast, Saksamaalt ja Luksemburgist. Ma nägin tegelikult üsna vähe, aga piisavalt, et tekiks huvi. Slovakkiasse, nagu ka Ungarisse läheksin ma veel hea meelega tagasi. Need on minu jaoks huvitavad riigid, kahju on vaid sellest, et aeg ja võimalus nendega tutvumiseks oli üsna piiratud.

Slovakkias sain teha ühe üürikese jalgrattaringi, mille käigus kohtusin kohalike metskitsedega, kellest üks oleks mulle peaaegu sülle jooksnud. Minu kahjuks olin läinud püüdma maastikke ja fotokaamera ees oli lainurkobjektiiv, mis looma heina seest välja eristada ei suutnud. Seega jäi see elamus vaid mu enda jaoks põnevaks, kellegagi jagada seda ei saa. Slovakkias paiknesime väikeses Topolcianky külas, mis asub Tatrate eelmäestiku läheduses. Silmapiiril ilutsesid kogu aeg kaunid mäed, mis meeldisid mulle seda enam, et need on järsemad ja paistava ligipääsmatumad, kui näiteks Belgia Ardennid, mis pigem pehmeid metsaga kaetud muhkusid meenutavad. Kohaliku turvamehe Patrikuga vesteldes kuulsin, et kõrgtatrad pidid veelgi ilusamad olema, need, mis meil silmapiiril paistsid olevat selle kõrval nohu.

Nüüdseks olen juba kaks nädalat turvaliselt majaseinte vahel elanud ja naudin vahelduseks tsivilisatsiooni mõnusid. Ärge saage minust valesti aru- reisida on küll tore, kuid ma eelistan siiski magamiseks oma 2x2 seksodroomi ja suletekki-patja. Kuidas see ütlus kunagi oligi- magama võin jääda kus iganes, aga ärgata tahan omas voodis.

Korraks veelgi kaugemasse minevikku põigates ja puhkust meenutades, tuleb tõdeda, et veetsin väga hästi aega- Viljandi folk, Seli mõisa külje all elava härra juures käik (mees, kellel paar haruldast sõiduriista kuuri all....ja täitsa pandav poeg on tal ka...aga see pole teps mitte see teema...), koprajaht, Melliste vanavara laat...no mida sa hing veel tahad. Täitsa tihedalt sisustatud aeg, ega suurt midagi rohkemat polekski selle aja sisse mahtunud vist. Kindlasti oleks veel tahtnud mõnda inimest näha ja mõnes kohas veel käia, aga küllap jõuab veel.

Praeguse plaani järgi tahan jaanuari eelviimasel nädalal siit riigist teele asuda, et enne kooli veel paar päeva puhata ja kibekiireid asjatoimetusi teha, näis, kas see ka õnnestub... Selle tarbeks on kõigepealt tarvis soetada sõiduriist, mis on võimeline 3000 km maha sõitma, sealjuures suuremate viperusteta, kõigi eelduste kohaselt. Aga selleni on veel mõni üksik kuu aega. See mind veel lohutabki, enam pole palju jäänud!

Pildikraami saab ka pisut :)

Ilus maa see Slovakkia...

Team Belgium, ehk kõik Belgia tiimi kutsarid ja nende groomid enne MM-i avaürituse rongkäiku.

Estonia. Jah, ka Eesti oli esmakordselt paarisrakendite MM-il esindatud üksikvõistlejaga. Olen uhke meie oma esikutsari üle! :)

Helloo! Mäest üles-hop-hop! Eestlane maratoni viimases takistuses. Oli edukas maraton!

Üks ilupilt ka :)

Peaväljakul oli alati hea vaade ümbritsevale ilule.

Kahjuks ei jõudnudki rohkem asiseid pilte elust ja olust teha, sest viibisin suurema osa ajast ainult kämbis ja mujale kollama väga ei sattunud. Või kui sattusingi, polnud pildimasinat ligi. Aga ma arvan, et pildimaterjal on informatiivne, andes edasi eredalt seda, millega me tegeleme nendel võistlustel.

Budapesti päevik

17.08

Öises Ungaris, nagu ka prantsusmaas, on jällegi oma võlu. Ma ei tea täpselt, kas mind lummab idee asumisest endises idabloki riigis, kus elu käib ikka veel vähemalt viis aastat taha, või pigem lihtsuses, millega siin asju võetakse. Eestlase jaoks hoopis teistsugune kliima-kuiv, kuum, samas talvel külm, annab mu siinolekule hoopis teise maigu. Ma ei oska öelda, kas ma pigem elaks siin, või belgias, oma mugavat elu. Mulle näib elu siin märksa võluvam, metsikum, vabam. Sugulust kohalikega ma ei tunne, kuigi oleme sugulasrahvad, oh ei. Ma arvan, et meie teed rahvustena on lahknenud nii piisavalt ammu aega tagasi, et traditsioonid on oluliselt teised. Kuid samas, mine sa tea. Pean lähipäevil asja pisut kohalike käest uurima. Siiski tabasin juba algselt ära mõned sarnased sõnatüved, mis tõid mulle ainult äratundmisrõõmu ja tegid päeva eredamaks. Sõnad on küll keeltmurdvalt pikad ja täis susisevaid häälikuid, kuid ma arvan ,et pean vaid ära õppima, kuidas siinset keelt loetakse. After all, pärast seda kui õppisin ära, kuidas lugeda flaami keelt ei tundu ka see enam kuigi keeruline, Kuid hüva. Mul on selja taga pikk sõit, ning ma olen väsinud. Homne algab varakult, et asuda uurima siinset kultuuri ja otsida meie ühiseid juuri ungarlastega, näis, kas see ka õnnestub.

18.08

Terve see riik on nagu üks väike venemaa. Ainult soojem. Ja keelest ei saa ma ka muhvigi aru. Ah et miks ta ngu Russia on? Siin on kõrvuti nii minevik, kui modernne olevik, rikkus-vaesus...Aeg on kohati jäänud seisma 20 aastat tagasi. Mõni ehitis, mis tollest ajast säilinud on ikka veel puutumata inimkätest, mis seda lammutada tahaks. Omaette elamus oli minu jaoks ka muidugi duši all käik. Lubasin endale seda pattu, et käisin eile vaid ujumas, sest tundsin end liig väsinult, et hakata veel ringkäiku võõrastesse eluruumidesse pesemisvõimaluse otsimiseks tegema. Niisiis sain täna mõistatada, kummast torust tuleb kahest külmast pisut soojem vesi ning üritasin meeleheitlikult meenutada lapsepõlve ergastanud jutte külma duši kasulikkusest. No ei tulnud meelde. Lohutasin end vaid mõttega, et külm dušš annab nahale nooruslikuma jume. No värskendav oli küll, aga iga päev ma seda siiski ei harrastaks.

See maa on kaunis. Siin on avarust, stepisarnast maastikku, Balkanisarnast mentaliteeti. Meie suured sugulased valisid endale rahvasterände ajal väga ilusa pesapaiga.

19.08

Ma ei ole kindel, mida täpselt ma tänasest päevast peaksin meelde jätma, või juurde õppima. Kui aus olla, oli küllaltki sisutühi päev. Tõsi, mul on küll mõne asja üle tarvis järgi mõelda, mis õhtusöögi ajal sai arutatud, aga ma kardan, et see võib kujundada vaid mu arvamust negatiivsemaks, kui see on. Hobumaailm on minu jaoks niiehknaa liiga õel ja tagarääkiv, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkan veenduma, et ma ei taha vist ikka siin maailmas olla. Mulle meeldib pigem tehnikahuviliste konstruktiivne kriitikameel. Siin...noh. Ei ole enam sellist asja. Kurb, kuid tõsi, ma ootan homset et taastada oma usk hobuinimsetesse. Ma pole selle taastumises veel kindel.  

Nädala pärast lahkume siit oma Mannschaftiga Slovakkiasse. 

Nur du und ich

Komm, wir reisen rum die Welt.

Nautides Prantsusmaa avaraid vaateid, jõudsin arusaamale, et ilmselt ma tõesti olengi maailmakodanik. Ma ei suuda kuigi pikalt üheski kohas paigal olla, kuid samas vaimustun kergelt uutest väljakutsetest, uutest paikades ning inimestest. Praegugi võiks öelda, et mu elu on liiga stabiilne. Vajaksin rohkem ebakindlust ja improviseerimisvabadust, aga õnneks mu praegune töö ja elu Belgias pisut tasakaalustab seda kompotti.

Mulle näib, et ma võin juba ette ennustada, et see aasta siin, saab minu jaoks olema küllaltki suure tähtsusega. Ma ei ole juba praegu enam see inimene, kes ma olin. Ma küll ei suuda veel päris täpselt öelda, mis on teisiti, aga ma tunnen, et mõned asjad ei pruugi enam kunagi olla sellised, nagu need olid. Need muutused, ma arvan, on pigem positiivsed. Ma olen positiivsem inimene, küll oma äraspidisel moel, kuid siiski.

Kaks nädalat. Tahan juba Eestisse, keda ma petan.

Brüsseli kroonika vol12: Kiired ajad

Poolakad on toredad. Olen siiani kohutnud kolmega. Ühega rongis kodu poole sõites ning kahega öises pubis, kuhu me Kailiga maandusime. Ahjaa, Belgia pikim riist on 18 cm, siis kui ta magab. Ma muigasin ja tundsin vaestele belglastele kaasa, kui nad sellise varustusega peavad leppima. Ei, mitte et ma oleks saanud nüüd ise veenduda selles pikkuses või võimekuses (viimases muidu ma sügavalt kahtlen), sest ma olen ikkagi ontlik eestlane ja võõraste belglastega ei suhtle.

Siiski panin ma tantsu, nii et belglased võisid kõrval vaid kahvatada ja poolakatele jäin ma/jäime me silma. Mitte, et mulle alati sedasorti tähelepanu meeldiks. Eriti veel, kui tegu on üsna umbkeelsete tüüpidega. Oskavad vaid küsida, kas ma õlut soovin ja kas ma olen siin üksi või ootab mind Eestis mees ja kari lapsi ka. No aitäh, jah, olen juba kolmed kolmikud sünnitanud ja tulin siia maailma vanimat ametit õppima. No vägisi tekib tahtmine mingit sitta kokku rääkida. See viisakas jutt hakkab juba end ammendama.

Aga muidu on kõik kena. 20 päeva pärast olen jälle Eestis, söön teiei kõigi närvid nahka ja siis tõmban jälle tuld. Kui kellelgi on hea idee, kuidas mahutada kahe nädala sisse võimalikult palju inimesi, siis need on väga teretulnud.

Nädal aega veetsin taas metsade ja mägede vahel, ma arvan, et see võiks saada mu jägmiseks elukohaks. Mulle meeldib seal. Jägmisena lähen sinna elama, ma arvan. Sellekohased suulised kokkulepped on juba tehtud ja varsti õpin nii veel ka prantsuse keele ära, sest Valloonia piirkonna valdav keel on siiski prantsuse, eriti veel nii piiri ligidal, nagu seda on Orchimont. Ardennidest tulevad ka pildid, aga neljapäeval lähen jälle sõitu, seekord taas Prantsusmaale, Chablis'sse võistlustele, mis seekord ilmselt ära siiski ei jää. See on ka enne puhkust mu viimane võistlus ja pärast seda pean hakkama hobuseid kaarikus sõitma, kuna Filip soovib, et ma käiksin mägedes jalutamas, et hobused veaks ja oma selga treeniks. Mul pole iseenesest selle vastu midagi, polegi ilmammu enam kaarikuga sõitnud, saab vähemalt midagigi teha.

Kui asjalood hästi lähevad on lootust selle aastanumbri sees veel ka Ungaris ja Slovakkias ära käia, kuna tndub, et on seatud siht minna MM-ile, mis toimub augusti viimasel nädalavahetusel Topolciankys, Slovakkias. Enne seda lähevad hobused ja kogu "Mannschaft Kindt" Ungarisse aklimatiseeruma ja treenima. Asjad lähevad igal juhul täitsa huvitavaks. 9. juulil selgub, kas FEI rahastab meie sõitu 05.08 Saksamaale, Riesenbecki võistlema, ning sellest oleneb ka järgnev liikumine. Aga seni, elame veel ja naudime sooje ilmasid. Pildikraami kah:

Mu uus armastus Nero

Tõsine pähkel sõita, aga mis käigud ja mis selg...

...vanakurat lihtsalt liigub nii sujuvalt, nagu tugitoolis istuks...

...ja oleks, et ta siis tõrguks...oh ei..ja muide minuga oli tal kolmas kord elus hüpata. 

Katsetasin Kaili objektiivi konikute peal. Täitsa asine, aga midagi nagu oleks puudu...

Sellised mõnusad metsarajad

Ja üks pilt meeleolust ka. Nii need kaarikusõidud meil käivadki Ardennides. 

Paarkümmend meetrit vabalangemist. Mõnus. 

Üks ilupilt ka Chantali imelistest roosidest. Ehk tegelikult ma katsetasin ka veidi oma kaamera võimeid. 

Ja öelge vaid, et pole mugav sõiduk- vägagi mugavalt võib end sisse seada, nagu näha... :)

Brüsseli kroonika vol 11: Memoirs

Tegelikult oleks mul nii paljust rääkida. Aga kuidagi on juhtunud nii, et kogu aeg on kirjutamine meelest läinud. Istun ometi pooled õhtud arvuti taga.

Tahtsin rääkida Prantsusmaast. Veetsin nädala Saumuris rahvusvahelistel rakendispordi võistlustel. Mulle meeldib see maa. Seal on juba rohkem avarust ja metsikust, kui siin Belgias. Juba see kant, kus me olime paelus mind. Kõik majad olid kohalikust heledast liivakivist, külade üldmulje oli helge ja soe, linn tundus kodune. Inimesed olid päikesest pruunid, vaid valged hambad välkusid, kui nad mulle vabandavalt naeratasid vastuseks küsimusele, kas nad inglise keelt oskavad. Seal on teistsugune elutempo ja isegi ellusuhtumine.

Kuid tegelikult on elu hoopis seda rada läinud, et mind piinavad lisakspeavaludele (jah, valutab tõbrik jälle) ka mälestused. Näib, et mälestused ongi need, mis jäävad pärast seda, kui kõik muu on kadunud või kadumas. Tõsi ta on, et mälestustesse elama jäädes unustame oleviku ja tulevikule ei mõtle. Õnneks eesti keele grammatike sõnastab selgesti tuleviku kui sellise.

Ega mul suurt midagi jagada polegi. Olen viimased paar nädalat lihtsalt üks tuim tükk töölist olnud. Mõtlen vaid vahel suuri mõtteid ja unistan mida kõike tahaksin teha, kui Eestisse jaanuaris naasen, kui naasen. Ka see viimane on viimaste suurte mõtlemispuhangute käigus küsimärgi alla sattunud. Eks hiljem siis näis, nagu laulusalm ütleb. Esmaspäeva õhtul sõidame Filipiga jälle nädalaks Ardennidesse treenima ning nädala lõpus on seal ligiduses võistlus. Teised järgnevad meile kolmapäeva õhtul, seega saan kaks ööd rekkas üksi laia lehte mängida.

Head tulevast jaani, mul on tunne, et elu hakkab nii igavaks minema, et mu hing vajab skandaali. Pean lantima minema. Kõik kohalikud küll vist juba teavad mind. Baarmen küll juba kärgib kõigiga, kui pubis olen, et ära räägi temaga flaami keelt, ta ei saa aru. Nii armas temast. Muidugi teab ta ka, mida ma joon, nii et kui uksest sisse astun pole sõnu vajagi, vaid noogutus ja sõrmedega näitad kui mitut vaja. Ja nii see elu käib.

Muide, ma põhimõtteliselt saan juba aru flaami keelest, kui nad tõprad liiga kiiresti mingit oma segast dialekti ei pursi.

Ja kuigi ma loen siin sügavmõttelisi arutlusi jaanipäeva ja alkoholismi teemadel, on mul tunne, et ainuke asi, mis ma tahaks praegu teha, on end täisti umbe tõmmata ja kaks päeva kaineks mitte saada. Normaalne olen onju.
Ya ne dam. Yes, I don't give a fuck. 

Brüsseli kroonika vol 10:Teine mentaliteet

Tahtsin kirjeldada siinsete inimeste teistsugust suhtumist mõningatesse asjadesse. Olgu need asjad täna siis näiteks alkohol ja tubakas. Noh, endale südamelähedastel teemadel on ikka kergem rääkida ju. Kallis sõber Kaspar küsis mult kui ma suhteliselt äsja olin siiamaile saabunud, et kas olen ma juba pudeli kohalikku veini arvuti kõrvale nautimiseks lahti korkinud. Too hetk oleks võinud mu pea kohal suurt lillat küsimärki näha, kui keegi oleks minuga veel ruumis olnud. Mul tekkis küsimus esiteks selle pärast, kas tõesti olen ma jätnud mulje, et mul on alkoholiga nii tõsiseid probleeme, et võiks minust juba sellist käitumist eeldada. Teiseks tekkis küsimus, kas kallis sõber juhuslikult arvas, et olin pagenud kuhugi nii pärapõrgusse, et pean masendusest lihtsalt veiniga aega sisustama ja kolmandaks tekkis mul küsimus, kas kalli sõbraga on kõik korras. No offence Kaspar, me oleme sinuga juba pisut aega tuttavad küll, ehk andestad, et just sind näiteks tõin.

Vastates esimest küsimust, siis jah, ei saa just väita, nagu oleks ma müürililleke. On olnud juhuseid, kus ekraaani valgel on ligi pool liitrit haljast viina ära joodud, aga see oli ka ekstreemsem juhus, milletaolisi, ma loodan, mul enam elus palju üle elada ei tule. ...mis tegelikult oli umbes-täpselt aasta tagasi...krt, aeg läheb kiiresti....
Seega, pole minu suugi seinapragu ja viina võtan mehiselt, kui vaja. Aga mind üllatas tookord see siiras küsimus ja sellest peale olen hakanud märkama, kuivõrd teistsugune on ikka suhtumine alkoholi Kesk-Euroopas.

Võiks välja tuua, et kanget alkoholi tarvitatakse vähem. Kõvasti vähem. Jah, konjakit ikka pakutakse, vein on õhtusöögi kõrvale tavaline ja  õlu onkarastusjook. Aga keegi ei joo end purju! Isegi mina mitte. Noh samas pole mul ka võimalust olnud. Kus sa lased selle rihma lõdvemale, kui ikka pea iga päev töötama peab, ei tahaks nagu seda ühte vaba päeva maha ka põdeda. No ja muidugi ei ole ma siinmail veel ühtegi tõsist ööelu asutust kohanud, kus kõigel minna lasta...Gent on küll neid paksult täis, aga kunas ma sinna jõuan...no üks kord peab jõudma!

Tubakas on siinmaal liiga kallis, et seda (kuri)tarvitada. Õigemini võiks öelda et olen selle tarbimise praktiliselt lõpetanud. Ei tule enam meeldegi, et peaks suitsu tegema, küll Eestis jälle meelde tuleb see amet.... Aga et kui kallis see siis on? Pakk sigarette, mis Eestis mu mäletamist mööda maksis 2.90 € maksab siin riigis 5.10€ ja sealjuures on pakis 19 (!) sigaretti. Vat siis sulle...

Aga suitsetatakse ometigi ja suitsetatakse pigem isegi rohkem sigareid ja keeratavat tubakat, kui tavalisi pakisigarette. Ja suitsetatakse igal pool. Nüüd on küll ka igas kohvikus juba oma väike suitsetamiskamber, et päris avalikus ruumis ei suitsetata, aga suhtumine on ikkagi leebem. Minu jaoks oli üsna üllatuslik, et inimesed näiteks talli vahel sigaret hambus ringi käivad ja keegi ei pilguta silmagi. Eestis sellist asja just naljalt ei näe, suitsetajad on ikka rohkem põlu all, kui siin.

Aga samas ma ei ütleks kokkuvõtteks, et asjalood selle pärast veel halvasti oleks,  et siinsed inimesed teistsuguse mõttelaadiga on, pigem vastupidi. Ka olemuselt ollakse pigem lahked ja avatud, kui tõrjuvad ja tõredad. Vastu tulevad inimesed naeratavad, kui satud kellegagi juttu ajama ollakse siiralt huvitatud, kust pärit oled ning millega siin tegeled. Mõnele põhjamaalasele väga ootamatu ja veidi pealetükkiv võib tunduda ka siinne tervitamis- ja hüvastijätuviis- põsele suudlemine( paremale põsele üldiselt). Mina isiklikult olen sellega juba täitsa harjunud ja aktsepteerin seda, aga ma loomult ka muidu üsna kallistaja inimene. Minu arvates on see kallite sõprade või pereliikmete tervitamiseks märksa meeldivam viis, seega ärge ehmatage, kui juhuslikult Eestis kohtudes teid põsele suudlen, sellised meeldivad kombed jäävad lihtsalt külge.

Nagu ka positiivsus- siin ollakse positiivsemad. Minagi hakkan vaikselt paranema.

Brüsseli kroonika vol 9: Femme fatale

Ma loodan, et ma pole ainuke naisolevus, kes sooviks isegi vahel olla üks tõeline femme fatale (pr. k. saatuslik naine). Küll on mõningad kogemused nii noorematest aastatest kui ka lähiajaloost mind veennud, et selleks on vaja rohkemat kui vaid tahtmist. Peab olema ka see "miski", et mängida inimesi oma suva järgi justkui malendeid. (Mis muuseas meenutab mulle, et üks kabemäng jäi kunagi Pärnus pooleli, ma olin küll kahjuks juba kaotusseisus, seega erilist indu polekski vist jätkata. Tuleb uus mäng teha, mis muud.)

Aga kui mõelda, missugune võim peab olema ühel naisolevusel, et niiviisi võimutseda...vaid selle võimu tajumisest piisaks, et täielikuks orjaks muutuda.... Minul pole inimeste üle kuigi palju võimu. Ma küll olen tajunud olukordi, kus minu otsusest sõltub kõik, ja need hetked on tekitanud minus vastakaid tunded- kui otsustad. siis järelikult ka vastutad, kuid kas ma alati tahangi vastutada..?

Tõeline Femme fatale ei hooli piirangutest, mida seab talle ühiskond või hea kasvatus. Üks tuntumaid fille fatale'sid (femme fatale noorem varaint, ehk saatuslik tüdruk) on Nabokovi Lolita, kellest kord ma juba juttu olen teinud, küll tänapäevases võtmes. Ka Lolita jaoks polnud mingi piirang võrgutada endast aastakümneid vanem mees. Pean tunnistama tegelikult, et ma pole Lolitat lõpuni kunagi lugenud...ma ei teagi, mis neist sai. Samas võiks öelda, et ka mina ei ole siiani hoolinud mingitest piirangutest... ma pole küll mingi meestejahtija ning enda sõrme ümber neid samuti keerata ei suuda. Mul on vaid oma silmarõõmud ja huviobjektid, kelle käekäik mulle korda läheb, muidu olen tagasihoidlik inimene, kui kõrvale heita kõik uhkus, mida minus omajagu on.

Aga tegelikkuses oli tahtsin öelda vaid seda, et igas tüdrukus on olemas naine, kes tahab tähelepanu, kes ihkab võimu, kes loodab, et ka tema on kunagi femme fatale. Mõnedel see õnnestub, enamasti jääme kõik leebeteks kodukiisudeks, kes armastavad siiralt, vihkavad südamest ja kurjustavad, sest hoolivad. Ja kui me vahel ka käitume kui diivad, siis teadke, kallid mehed, südames me seda ka oleme ja vaid kodurahu huvides oleme nõus olema need, keda teie meis näha soovite.

In loving memory

Mõtlesin mälust, mälestustest.
Kui palju meie aju tegelikult asju meelde jätab? Vähe. No eriti minu aju. Pea aasta aega juba ei talleta see enam kuigi palju kasulikku teavet. Eks kõiksugu mõnuained on hakanud oma lõivu nõudma ja see a-tähega haigus ka, mille nimi mulle hetkel ei meenu.

Möödunud ajast jäävad meelde ainult säravamad mälestused. Mingid hetked, kui tundsime ennast hästi. Ilmselt muidu ei olekski ju võimalik eksisteerida, kui peaks kogu aeg kandma endaga kaasas tervet koormat valusaid kogemusi, pettumusi ja tüdimust, mida vahel tahes tahtmata taluda tuleb.

Pärast meid jäävad need samad mälestused, meie erksamad hetked, meid meenutama ka teistele inimestele. Nendele, kes peavad endid meie sõpradeks, kes usuvad, et teavad meid. Kes arvavad, et igal juhul, kui midagi juhtub oleme kõik üksteisele toeks, just nii, nagu see peakski olema. Ideaalses maailmas. Aga mina ei ela ideaalses maailmas. Ma pole ka kaugeltki ideaalne inimene. Ma ei saa kunagi minna oma patte pihtima, sest pihiisa töötund maksab rohkem kui minu oma.

Minu ümber pole samuti ideaalsed inimesed. Aga mina näen neid ilusatena. Mu ümber on inimesed, kes on kaunid just sellistena nagu nad on. Isegi kui saaksin neid muuta, siis milleks? Elu, maailm meie ümber, oleks veel igavam ja üksluisem. Kõik need erinevad inimesed, kõik need nii kehalt kui vaimult head ja ilusad elusolendid, kellega mul on au ühist ruumi jagada, teevad ka minu elu huvitavamaks. Kõik pliiatsid on karbis erinevat värvi. Mõni teravam, mõni vähem, aga nende mõte seisneb ühtsuses. Nad on komplektsed vaid koos.

Üks ilus inimene minu elust otsustas hiljaaegu lahkuda. Tema ei suutnud ilmselt enam leida ilu kõige valu kõrvalt. Mul on sellest ääretult kahju. Meil olid omad hetked- meil olid omad tundide pikkused telefonikõned.

Kohtume veel, Enno!

Brüsseli kroonika vol 8: Rahu, ainult rahu

Niisiis otsustasin end parandada ja ükskord lõpuks aru anda oma tegevusest Euroopa Liidu peakorteris. Tinglikult võiks ju Belgiat nõnda nimetada. Jah, selleks korraks olen mägedest tagasi tsiviliseeritud flandrias ja need viis päeva metsikust ja kõrgkultuuri kummalises sümbioosis istutasid pähe kõiksugu kummalisi mõtteid, mida järjest üritan kirja saada ja avaldada. Kõike korraga kirjeldada oleks liiga palju, kardan.

See kord räägin oma meelisteemast- loodusest. Eestis on meil küll vaieldamatult kaunis olemine, kuid siiski tuleb tunnistada, et seekord jätsin oma hinge Ardennidesse. Meie peatuspaik seal oli väike Orchimont' asula, mis on praktiliselt kiviviske kaugusel Prantsuse piirist. Ühel varahommikul metsas kolades õnnestus mul muide ka täiesti teadmatult Prantsusmaal ära käia. Hiljem alles sain teada, et see tee, mida mööda ma poolteist tundi olin ekselnud oli juba France. Lähim suurem asula meile oli Bohan, mis on tuntud kui suvitamiskoht. Jala käisime kord ka seal ära, mäest alla ja tagasi mäest üles 3 km. Hiljem jällegi selgus, et Bohan's on olemas ka lõbumaja, mis ilmselt selle koha ka populaarseks puhkusepaigaks muudab...

Aga selles oli oma võlu. Kui oled juba mitu kuud järjest elanud täiesti urbaniseerunud keskkonnas ilma võimaluseta nautida metsikuma looduse võlusid, võtad igast võimalusest viimast. Ja uskuge mind, seda metsikust oli seal ka piisavalt. Kuigi kõik kohad olid täis arvukaid radu, teid ja rajakesi, ei viinud kaks kolmandikku neist mitte kuhugi, ning lõpuks võid end avastada keset tihnikut või kaljuserval ja edasi minna pole enam kuhugi. Suurem osa radu olid kaarikuga ka läbitavad, ning tegelikutl me seda sinna tegema ju läksimegi-hobuseid treenima. Ja mitmekesist treeningut said nii loomad kui inimesed. Sain ka mina kutsarina ühe ligi 30km ringi läbi teha, ning oli ikkagi tegemist juhtimisega nii piisavalt, et ümbrust jälgida ei jõudnudki.

Teine asi, mis lisaks ümbrusele oli äärmiselt meeldiv, oli seltskond. Meie lahkusime Weldenist juba kolmapäeva pärastlõunal ning kuna miskipärast oli neljapäev terves Belgias vaba päev, olid kiirteed kõik umbes. 3-tunnine reis venins 5,5 tunniseks. Neljapäeva hommikul järgnesid meile ka Benny kahe meie hobusega ja Petrus oma pere ja kahe hobusega. Seega kokku pidid Chantal ja Guy (hääldus: [g]hii) majutama 9 inimest ja 10 hobust. Olles seal mitu päeva järjest flaamikeelses keskkonnas, hakkas mullegi see keel üha rohkem ja rohkem külge jääma. Lõpuks hakkan juba ühtlasest jutuvoost eristama sõnu...

Aga pikemalt juttu ei teekski praegu. Mõned pildid teile kah:
Guy viis meid kohta, kus oli hea vaade...

 ...ja näitas kuidas seal poseerima peab...:)

 ...mille Kaili järgi proovis...

 Mina jäin tagasihoidlikuks, nagu alati....

 Mehed läksid maratonitrenni tegema. Hobuste valmis panemine oli meile kah nagu üks paras maraton. Tappev...

 Kaks päeva järjest oli meil õnn saada suurepärast istaku ja juhtimisvõtete trenni Chantali käe all, kes treenib Alexsandri tehnika ja Tai Chi baasil. Õppehobusteks olid meil kaks ungari gidranit. Loomad, kes panid mind sellesse tõugu küll põhjalikult armuma. Kunagi võiks üks selline küll endal olla.

 Chantal selgitab, kuidas ratsanik peab sadulas istuma. Näitlikult, nii et ka kõige tumbam peaks aru saama.

 Vahel olid edusammud...

 ...aga enamasti olin seisundis, kus ei teadnud, kas nutta, naerda või vihastada, sest nii rasket trenni pole ma küll ilmselt kunagi saanud.

vaheuuendust kannatamatutele

Kurvis kallutab, ehk Johnny läks segi.

Ilupilti kah. 

Pärast trenni kõlab lõua alt sügamine hästi :)

Mul on iludus akna all

Ja üks diip pilt kah. 

Juttu saab siis, kui mägedest tagasi olen elusalt. Siis räägime pikalt trendipederastiast ja muudestki põletavamatest päevateemadest, millel omaette arutlenud olen. Samuti puhkusest. 

Brüsseli kroonika vol7: Ay-ya-ya-yaa

Krissu läks siis lõpuks ikkagi lantima. See polnud plaanis. Idee oli lihtsalt pubis maha istuda, paar õlut võtta ja koju kotile kobida, sest järgmine päev ootas ees varajase äratusega hirmpikk võistluspäev. Ma jõusdin pool 2 öösel tagasi. Mis teha, algul tundus, et pubis polegi kedagi vaadata, kuniks kusagilt ikka mõni roogitav räim ilmus, siis oli tarvis kindlasti minna leti äärde õlut nõutama ja nii pooljuhuslikult neile otsa joosta, üks pilk vahetada ja siis oma lauda tagasi võnkuda. 10 minutit hiljem oli seltskond meie lauas. And that's how it works. See on nii lõbus, et võiks sellest mingi spordiala välja arendada.

Aga siis läks mu muusa tagasi Eesti ja nüüd ma istun jälle omaette ja mõtlen suuri mõtteid. Sellel esmaspäevasel pärastlõunal, kui ma üle mitme kuu klapid kõrva surusin ja pedaalidele valu andsin, et vähe mõtteainet koguda, leidsin end juurdlemas sõpruse üle.

Ma mõtlesin, et millisest hetkest alates hakkan kedagi nimetama oma sõbraks või sõbrannaks. Et üldse selgust saada, kui palju mul sõpru on, panin nad kirja. Sealjuures jäin selle juurde, et kirja panen need, kes esmajärjekorras meelde tulevad. Selle järgi võttes on mul viis mees- ja neli nais-sõpra. Kui nüüd meessõpradest arvestada ainult need, kes on lihtsalt sõbrad, ehk need, kellega pole kordagi voodis maandutud, jääb mul ühtekokku alles kuus sõpra. Naistega ma endiselt veel sellist sporti ei harrasta.

Aga miks siis tuleks välja arvata n-ö seksisõbrad? Ma lihtsalt pole siiamaani kuigi kindel, millele selline sõprus baseerub. Iseenesest saan selliste inimestega muidu ka sõber oldud, vaid ühe inimese puhul on seis, kus sõprust enam eriti jäänud pole. Loen teda küll ikka veel sõbraks, aga fakt on, et sõpradena pole meil enam ühiseid pidepunkte. Kahjuks.

Ma ei tea, kas sõprus seksisõprade vahel püsib vaid tänu sellele, et kummalgi on mängus vaid oma huvi teine voodisse saada. Kas me vaid selle pärast huvitumegi teise inimese elust, tunneme tema valu, elame kaasa tema edule? Ja kui see kirg jahtub...kas siis sõprus jääb? Mis teha, olen viimasel ajal umbusaldavamaks muutunud.

Aga millisest hetkest alates hakkan ma siis head tuttavat sõbraks pidama? Mõeldes oma nimekirjale, kus on üheksa nime, üritan neis leida ühiseid jooni. Kõigiga olen ma midagi kunagi korda saatnud, kõigiga neist on mul meeldiv ja vaba olla. Tean-tunnen kõiki juba piisavalt kaua ja tean ka nende lugu, mida kõik on vabatahtlikult minuga jaganud. Mis kõige olulisem- igaüks neist on mulle mingi olulise õppetunni andnud, kellelt rohkem, kellelt vähem, kuid õppinud olen ma neilt kõigilt.

Sõber seega on keegi, kes tuleb sinuga läbi paksu ja vedela, aga hoiab sind samal ajal auku kukkumast. Sõber hoiab sõpra teadvuse juures, mida võivad muidu ähmastada alkohol, inimsuhted või päevamured. Ja kõigil on vaja kedagi, kes meid vahel lahti raputaks rutiinist, et teha lahti silmad ja vaadata- täna on ilus päev.

Brüsseli Kroonika vol 6: Tweede maand

Sa lööd silmad lahti ja jääd õhku ahmides lakke jõllitama. Kardina vahelt pressib sisse valguskiir, mis ennustab ilusat kevadpäeva. Kiirustades mööduvad vaikivad sekundid, kuniks sa järsku taipad, mis sind kaks minutit enne äratuskella äratas. Huuled on kuivad, keel suulakke kleepunud, silmad rähmased. Hingata on raske, kurk on kähe ja unes vähkremisega oled kogu voodi segi keeranud. Me kõik teame seda tunnet, kui on nohu ja nina on kinni...

Selline sissevaade mu ellu siis. Märkamatult on mul siinmaal juba kaks kuud täis tiksunud. Aeg lippab kiirelt edasi, ta ei oota meid kedagi järgi. Kui me vahel ka väsime ja tahaks puhkepausi astub aeg endise tempoga edasi ja on meie eneste asi, kuidas talle hiljem järgi jõuame. Aga vahel tuleb aeg maha võtta. Mõelda, aru pidada, mõistust ja keha puhata, et siis endise hooga jätkata. 

Ilmad on päikeselisemaks läinud. Külm on veel endiselt, aga väike lootus saabuvale kevadele on siiski lähemal. Meid ootavad ees neli nädalavahetust võistlusi, milleks ettevalmistumine võtab kogu võhma nädala sees. Eelmise päeva õhtul paneme valmis rekka, tassime sinna kõik vajaliku varustuse, teeme ettevalmistused, et järgmisel päeval oleks vaid tarvis hobused peale laadida ja teele minna. Kohale jõudes läheb Filip tingimusi üle vaatama, rada õppima jms, siis laadime loomad maha, paneme rakkesse ning siis hakkab päris tsirkus pihta. 

Järgmise nädala algul saabub Eestist mulle väikest abiväge ka kaheks nädalaks, mis teeb elu pisut kergemaks, ja siis kahe nädala pärast peaks Säreverest praktikant tulema. Hakkaski juba elu igavaks minema, mul ongi juba tunne, et oleks tarvis seltskonda, kellega lollusi tegema hakata. Või noh, vabandust, mulle on publikut tarvis, mitte seltskonda :). Üksi oldud küll, nüüd tahaks kellegagi koos õlut võtta ja mehi lantida. 

Mul oli tarvis siin kaks kuud olla, et aru saada, et see, mida ma Eestis tegin ongi see, millega ma tahan tegeleda. Ma tahangi õppida oma metallitööd, tahangi sepistada, joota, trugida, saagida, kohrutada, keevitada, puurida, neetida, karastada, lõõmutada seda külma ainest, mille üldnimetus on metall. See näiliselt tugev, samas mingis olukorras täiesti habras, kõva ent samas plastiline mateeria. Tahan teha seda, sest see annab mulle eneseväljenduseks vabaduse, samas hoides mind teatud piirides, millega pean arvestama. Tahan teha seda, sest see seob mind maamuna kõige andekamate, kõige muhedamate ja kõige abivalmimate inimestega, keda senini tundma olen õppinud. Need on minu inimesed, mu rahvas, mu seltskond, minu inspiratsioon! 

Dilemma

Kunagi saab mul olema midagi, mis on elamist väärt. Kindlasti. Noh, see ei pidanud küll kõlama nüüd nii dramaatiliselt, ma mõtlen, mul on praegugi mille jaoks elada, aga mõtet ei ole ma ikka veel leidnud. Ehk tuleb seda otsida kusagilt mujalt, kui end ümbritsevast maailmast, ehk peaksin hakkama vaatama sügavamale enda sisse? Ma olen liiga püsimatu, et tegeleda mediteerimisega. Seega tuleb leida muid teid enda juurde. Alkohol on üks tee. Igasugu psühhotroopsed ained ka muidugi. Sellega seoses...kas ma olen kunagi jaganud oma kogemust sellest, mis tunne on täielikult kivis olla?

Noh, ega see vist polegi jagamist väärt...ses mõttes, et kogemusena...jah, oli huvitav. Lilled ja liblikad...hämmastavad kujundid, mida ma oma silmade eest nägin. Tõesti hämmastavad, need värvid olid...no sõnulseletamatud. Ütleme nii, et ma sain suurepäraselt aru, miks on see meeleseisund nii paljude geniaalsete teoste inspiratsioon olnud. See on selline kehaväline kogemus, mida muul viisil ei olegi praktiliselt võimalik saavutada ilma mingit kõrgemat vaimse tasakaalu saavutamise kunsti oskamata. Kui ma ükskord selgeks tagasi sain, siis mu ainuke reaktsioon oligi "hämmastav". Aga siis tuli mõistus koju, istus laua taha, kallas pitsi, süütas sigareti, vaatas mind raskete laugude alt läbi suitsuvine ja ütles: " Tüdruk, see oli esimene kord, parem oleks kui see jääks ka viimaseks." Ja ma uskusin teda.

Niisiis, olen siiani elu mõtet otsinud enda ümbert ja piilunud ka pisut enda siseilma. Seda siis nii kaine mõistusega kui ka mitte niiväga kaine mõistusega. End ümbritsevas näen vaid maailma täis erinevaid asju, mis eraldiseisvatena pole ometi väärt et neile oma elu pühendada. Kui vaatan enda sisse, näen seal hulka erinevaid ideid, mis kõik tahavad välja saada, et realiseeruda asjades.

Kõik taandub lõpuks vaid materiaalsusesse. Mis ometigi, et on lõputult üksluine ja ebaoriginaalne, on siiski kindel ja stabiilne. Ja seda me ju tegelikult otsimegi. Nagu varemalt kunagi juba öeldud, püüdleme väikseima energiakulu poole, mida stabiilsem igapäevaelu, seda paremini arvame end tundvat. Meile näib, et kõik on paigas ja jätkub nii elu lõpuni. Me seome end pigem asjade kui elusolenditega, sest viimastega end sidudes tuleb tahtmatult olla valmis emotsionaalseks valuks, mis on kordades hullem, kui asja puhul. Asi on asendatav, inimene mitte. Asi ei muuda meelt, et tee sõnadega haiget, ei löö nuga selga, kurat, ta ei jää haigeks ja ei sure ära!

Ja siin ongi minu dilemma- kas siduda end turvaliselt asjadega, teades, et ma ei saa kuangi sellest täielikku rahulolu, sest jään alati igatsema midagi, millel on oma arvamus, või luua sõprus elusolenditega, kelle tuju on täna hea, homme fekaal, kes võivad iga hetk sind juppideks rebida, läbi hakklihamasina lükata ja pannil veidikese soola ja pipraga pruunistada, et siis koos vähekese maitserohelisega... Aga samas ei tee nad seda puhtalt selle pärast, et emotsionaalselt oled nende ori ja vice versa. Vähemalt olen selle nüüd sõnastanud.

Flanders Horse Expo

Pühapäeval käisin elus esimest korda ühel suurel hobumessil. No teate ju ikka, milline on üks mess- hullult palju erinevaid halle, erinevaid esinejaid, erinevaid müüjaid jne. Ja rahvast....meeletult. Ma pole vist veel jõudnud mainida, et Belgias on hobused täiesti tavalised lemmikloomad. Ei maksa sugugi imeks panna, et kusagil keset linna oma tagaaias keegi peab paari poni, või kusagil supermarketi kõrval aias närib hobune muru. No iseenesest muru nad närivadki, seda ei saagi imeks panna, aga...no saite aru küll! Ütleme nii, et ma saan aru, miks on Belgia üks riike, kust käib läbi maailma suurim kogus hobuseliha, kui neid siin nii palju on peavad need üleliigsed ju kuhugi minema!

Niisiis hobuseinimesi on siin palju! Ja kõik need, lisaks veel paljud Prantsusmaalt ja Hollandist olid kõik Gent Exposse kokku kogunenud. 3 päeva suurejoonelis show'd ja meeletus koguses hobustuffi, mis kõik maha müüdi...jube mõeldagi. Meie esindus koosseisus mina, Benny (käib paar korda nädalas meil hobuseid sõitmas) , Petrus (Benny groom ja sõidab ja pisut ka võistleb ise oma hobustega) ja Niko (Petruse poeg) jõudis Genti siis viimasel päeval. Huvitas meid peamiselt just tol päeval aset leidnud neljahobuse rakendite võistlus. Pean ütlema- kuradi äge oli! Ilmselgelt oli peamine tõmbenumber äsja juba mitmendat korda maailmameistritiitliga pärjatud Koos de Ronde esitlus, kuid ometi olid ka teised kutsarid väga tasemel. See selleks, väga lahe oli oma silmaga ka näha, kuidas tipud sõidavad. Ahjaa, pilte ei ole, pildimasin andis otsad, hakkan talle varsti asendajat otsima. Niikuinii on juba ammu plaanis midagi toekamat soetada.

Novot, ja nii ma siis mingi hetk seisin seal expol, Benny ja Petrus ajasid mingite tuttavatega juttu, millest mina loomulikult aru ei saa ja seetõttu oli mu funktsioon lihtsalt ilus olla. Vaatasin kõiki ostuhullusest haaratud emaseid hobuinimesi- kes oli endale uue steki, kes nunnud päitsed oma koplis mudaaugus istuvale maailma kõige nunnumate silmadega suksikule, kes oli pärast seda kui oli kõik expol leiduvad pükipaarid jalga proovinud siiski kõige koledamad ostnud...ja nad kõik olid omadega jube õnnelikud. Kes oli jälginud pisarsilmi Parelli etteastet, ostnud endale sealtsamast kohe kõik vajaminevad vidinad-kulinad, hunniku raamatuid, DVD-sid ja suundus nüüd koju oma loomade peal eksperimenteerima, või need tütarlapsed, kes olid kindlad et justnimelt see uus kivikestega stekk ja need uued nahast kindad on need, mis teevad tema poni parkuuriässaks. Ma vaatasin, ja mul hakkas kõhe. Vaatasin ja mõtlesin, miks mina ei torma ringi mööda näitusehalle ja ei osta endale kokku jama, mis kõik peaksid tegema minust parema ratsutaja. Kas pean mina end siis teistest paremaks, kui arvan, et mind need kellad ja viled ei aita nii, nagu teisi? Või olen lihtsalt loll, kes usub klassikalisse treeningusse, oma vigadest õppimisse, harjutamisse, harjutamisse ja veel kord harjutamisse? Ma ei teagi, öelge teie... Igal juhul tegin enda jaoks kokkuvõtva otsuse, et kui kunagi saan nii rikkaks, et pean hobuvarustuse poodi šoppama minema, teen endale nimekirja vajalikest asjadest, sest ilmselgelt on kerge kaotada pea, kui valik on suur ja silm haarab seda ja toda ja mõnda kolmandat asja veel. Usun, et pooled ostlejatest expol olid ka selle sama sündroomi ohvrid.

Nii palju siis sellest.
Ja head naistepäeva ka muidugi, kõik kallid feminiinsed kaashobusehaiged! :)

Brüsseli kroonika vol 5: Imelik maa

Meile jäid viis kuud ja pisut üle 9000 kilomeetri maanteid. Meil oli kauneid hetki...Oh jah, aga mitte sellel ei tahtnud ma pikemalt peatuda ja ka tervet blogiposti Golfile pühendada, küllap ta saab endale väärilise järeltulija, vähemalt kui mul on selles osas sõna sekka öelda.. Ja küllap mul on.

Belgia on väga teistsugune riik. Pärast kuud aega siinviibimist häirib mind ikka veel asjaolu, et pakk piima säilib pool aastat ja metsaks nimetatakse kõiki puukogumeid, kus isendeid on rohkem kui kolm istutatud puud ja kaks isekasvanud põõsast nende vahel.

Mis mulle siin meeldib... See riik on väike. Rongiga võib ühest servast teise paari tunniga sõita. Paar nädalat tagasi käisime Prantsusmaal. Poes. Mööda kiirteed ligi 40 minutit sõitu. Muideks, lapsevanemad võiksid kaaluda korra aastas reisi Prantsusmaale, lasteriided ja üleüldse riided on seal märgatavalt soodsamad, kui Eestis. No lasteriided on minu arvates Eestis üldse tapvalt ülehinnatud. Ei taha ise mõeldagi, et peaks lapsi soetama...

Aga jah, nagu mainitud, riided ja üleüldse tööstuskaubad on siinmail kõvasti soodsama hinnaga kui Eestis. Söök see-eest on umbes kaks korda kallim. Ja kõik teie, kes te endiselt ütlete, et neil siin on ka vastavad palgad...teate, nii roosiline ka kõik ei ole. Ma juba korra rääkisin siinsest maksusüsteemist, no ja vat nii ongi. Siin on astmeline tulumaks, mis kõrgema sissetulekuga inimestel võib küündida kuni 60% palgast. Pärimissüsteem on siin ka päris huvitav... kui oled otsene järeltulija (laps, lapselaps), pead päranduse kätte saamiseks maksma riigile maksu 25% ulatuses selle väärtusest. Kui ei ole otsene järeltulija, vaid tühipaljas sugulane (vennapoeg või nõbu vms) pead päranduse eest riigile välja käima 75% selle väärtusest. Ütleme nii, et kui saad päranduseks tädilt maja, on sul võimalus see riigilt 25% turuväärtusest odavamalt ära osta. Lõbus, eks?

Ahjaa, eile muide avastasin poes, et valgehallitusjuust on siin odavam kui Eestis. Võin end siin sellest lolliks süüa... :D

Ja lõppeks veel ka päeva küsimus: Mis tundeid/mõtteid tekitab teis see pilt?

Ei, ma ei käinud sekspoes, mulle viidati pilt internetist ja meile vähemalt pakkus see päris korralikult arutelu materjali. Lõbutsege teiegi! :)     (Arvasin lihtsalt, et äkki ei ole sobilik seda laiemalt kusagil Molovihkos eksponeerida, mine tea, seal on lapsi ka...) 

Brüsseli kroonika vol 4

Mult küsitakse ikka päris tihti, tüdruk, mis sul viga on, sind huvitavad AUTOD? Veelg enam, VANAD autod. Oled vales kehas sündinud? (Keha üle ma ei kurda, mulle isiklikult ta täiesti meeldib.) Aga vaadake, kui ilusaks teeb üks vana auto ühe keskpärase naise. Just nii, mitte vastupidi. Need tibinad ei ole pandud autode kõrvale seda ilustama- ilus asi ei vaja garneeringut. Hoopis naine on see, kelle enesetunet sellega parandatakse- olen piisavalt ilus, et mind ilusa auto kõrvale poseerima panna. Ja nii hakkab veel nii mõnigi luts end kenaks viidikaks pidama.

Okei, rahu kõik te feministid, ma teen nalja. Mõelge kuidas iganes ise soovite asju näha, mina näen asja nii :)

Tegelikult ei ole ju asi autodes, mulle meeldivad vanad asjad. Mulle meeldib nende loomulik kulumine. Aeg kulutab ja vormib nii asju kui ka inimesi tegelikult ja kui vaadata millist liivapaberit mööda meid iga päev lohistatakse on see kulumine üsna märkimisväärne. Kõigepealt võtab elu maha kõige järsemad  konarused, kääriva mässumeele ja maailmavallutusplaanid. Siis asub ta meie tervise kallale ja kui see on alkoholi ja tubakaga tuksi keeratud jõuab järg viimase varani- mõistuseni. Sama moodi toimub see ka asjadega. Algab kõik mõnest üksikust kriimust või katkisest nurgast, kust rooste sisse roomab, kuni ilmaolud värvi täiesti lahti löövad ja roosteuss sügavamale hinge poeb. Lõpuks saab rauast jälle oksiid ja aineringlus võib uuesti alata.

Mõelgem nüüd korraks... kui me suudaks kõiki neid asju, mis meie teele satuvad rohkem väärtustada, uuele elule äratada....siis oleks maailm juba natuke parem paik...ja fuck you kapitalism ja tarbimisühiskond!

Pildid on pärit SIIT

Brüsseli kroonika vol 3: Miks on Eestis hea elada

Teate kuidas kasvatatakse patrioote? Kindlasti mitte kindlalt kahe jalaga vabal kodumaal. Just, selleks, et aru saada kui hästi enda kõik on, tuleb minna ja vaadata, kui halvasti on teistel. Eestlane on muidugi ka teada-tuntud vinguja, mistõttu pole tal raske teiste silmadest pinde välja noppida. Kui te arvate, et hakkan nüüd halama, kuidas siin on kõik nii halvasti, et tahan jooksujalu Eestisse tagasi silgata, siis te eksite. Ma teen lihtsalt kõrvaltvaatajana ääremärkusi, mida võiks arvesse võtta nii mõnigi noor uljaspea, kes tahab esimesel võimalusel Eesti tolmu jalgelt pühkida. Minu kokkuvõtlik soe soovitus- ärge selleks riigiks kuhu pageda Belgiat valige, parem jääge siis juba kodumaile, seal on kõvasti rohkem potentsiaali.
Kui algul tuli jutuks, et lähen välismaale tööle, olid esimesed reaktsioonid stiilis noh-lähed-suurt-raha-kokku-ajama-palju-seal-pappi-saad-siis-kah. Ja kuuldes, et seda pole sugugi palju järgnesid arvamused stiilis mina-küll-sellise-raha-eest-tööle-ei-läheks. Küll on hea, et mind ei ole kunagi teiste arvamus eriti kottinud. Muidugi saan ma aru nendest, kel on Eestis juba pere ja nad tõepoolest ei lähekski väljamaale sellist raha teenima, sest ennem oleks tark kodumail juba ringi vaadata, kui kriteerium on selline palk. Mõistlik inimene, kes pole elu aeg käte peal istunud vaid nendega ka miskit teha oskab saab selle kätte küll.
Need kohati täiesti lausnõmedusena kõlavad slogan'id mida igaüks oskab pilduda ei peegelda kuigi palju reaalsust. Keegi ei teeni sel alal siin tuhandeid. Vähemalt mitte minu tasemel isik. Professionaalid ehk võib-olla, aga neid on siin kohalikkegi piisavalt, pole vaja välismaiseid tsorte. Tõsi, mõned teenivad siin hästi, aga neil ei ole tihtipeale eriti palju boonuseid. Suur osa rahast läheb ära elamise peale, sest elu siin, kallikesed, on ikka kuradima kallis. Siin pead maksma praktiliselt iga mugavuse eest mida tahad- tahad autoga sõita- maksa, tahad telekat vaadata- maksa, tahad autos raadiot ka kuulata- no maksa siis. Lisaks veel kõiksugu varjatud maksud, astmeline tulumaks ja tegelikult maksad siin praktiliselt iga asja eest peale.
Elu siin ei ole ainult vaarikas, selleks et läbi lüüa tuleb kordades rohkem sedasamustki rebestada, kui Eestis. Lapsepuhkust antakse 4 kuud, pärast seda kobi tööle ja maksa makse, lapse jaoks palka hoidja, kellele maksad juba praktiliselt pool oma palka ära. Muidugi, ma ei vaidle, siin on ka asju, mis on hästi, aga perspektiivis ei näe ma peale soodsama kliima Belgial Eesti ees ühtegi eelist. Küsimus on ainult inimestes, sest need on siin tõesti ettevõtlikud. Kui veel mõni eestlane rohkem arvaks, et tuleb olla ettevõtlik kodumaa viljakates oludes, mitte tõmmata esimesel võimalusel jeed kuhugi piiri taha Kalevipojaks, poleks see riik ehk ka demograafilise krahhi äärel. Eestis endale nimi teha ja siis maailma vallutama hakata on märksa lihtsam kui Austraaliasse oma American Dreami kuhugi kurgipõllule teostama minna.

Brüsseli kroonika: Week two

Olgem ausad, elust ja tööst siin pole suurt midagi kirjutada, lihtsurelikku hobusepläma niiehknaa ei huvita, aga muud ma siin ju põhimõtteliselt ei teegi.
Mu päev algab enamasti kell 7, vahel ka pool 7 kui mingist kurjast vaimust vaevatuna järsku end ärkvel avastan ja meeleheitlikult telefoni järgi koban, et teada saada mis kell on. Sisse magada pole eriti võimalik, kell 8 on meil juba valge, selle järgi saab alati aru. Kui kell 7 äratuskell häält tegema hakkab lükkan selle jälle 5 minutit edasi ja otsustan, et "täna hakkan tubliks- lähen kell 9 magama. Tegelikult pole eriti vahet, ma puhkan suurepäraselt ka siis välja kui pool 11 magama kobin. Aga see selleks, siis kunagi suudan end nii kaugele sundida, et lohistan end riidesse ja alla vannituppa. Mu elamine asetseb talli kõrval varustuseruumi kohal,( jube hea, kui töökoht nii lähedal asub, hakkan juba nautima kodus töötamise mõnusid) allkorrusel on vannituba, üleval on suur avatud kööginurk ja eraldi tuba, kus minu päralt on 2x2m seksodroom ja suletekk-padi...keegi külla ei taha tulla v? Täitsa mõnus urg on, mulle meeldib. Vaade päikeseloojangule on ka, romantika missugune. Siia üles levib mulle wifi, seega olen pidevalt online kah...seda siis nii pidevalt kui mul on aega tööpäeviti siin tiksuda. No ja siis kell 8 hakkan vaikselt toimetama, söötma, koristama, jalutama, rakendama- tegema kõike, mida tarvis. Kuigi see nädal on mul kujunenud hoopis mingiks üsnagi ringiuimamiseks, nädala peale tuleb kokku 3 vaba päeva juba. Kuidagi kohatu on mitte midagi teha, aga üritan, et kui on vaba päev, siis ei teegi midagi. Vot.
Mis siis kahe nädala peale uudist on? Ma olen juba peaaegu hakanud aru saama siinsest ümbrusest, kus ma asun, olen paaril viimasel päeval väga palju rattaga ja ratsa ringi liikunud ja õppinud seda kanti tundma, paar huvipakkuvat objekti ka avastanud, mida kavatsen lähiajal ligemalt uurida, aga nendest juba siis kui tutvus tehtud.
Käisin üleeile ja täna tutvumas pisut Oudenaardega. See siinses mõistes väikelinn, annab meie mõistes välja nii Tartu mõõdu, ma pakuks. Mis siin pikalt rääkida, arhitektuur on igav, autod kõik eranditult koledad. Minu silm puhkaks pigem sellistel Supilinna-stiilis lobudikel kui piinliku täpsusega hoolitsetud eesaedadega kivimajakesed, mis kõik paistavad nii idüllilised. Ma jätkan veel otsimist, kas leian siit linnast ka mõne sellise rajooni, mida mu hulkurihing armastab näha. Kui näen, näitan teile ka, ausõna. Autod on jah koledad. Liiga uued, liiga ümarad ja kõik nii kenasti puhtad ja lakutud. Ühte roostes mersikut nägin üleeile. Vanemaid autosid siin eriti ei kohta, kõige rohkem liigub linnapildis veel Golf 2 ja 3-sid, kõige tavapärasemad on Pesood, Sidrunid, Audid, Mersud, Bemarid. Kusjuures hakkasin mõtlema, et pole siiani veel ühtegi Audi 80-t siin kohanud, ilmselt on need kõik siitkandist Eesti eksporditud...
Novot. Ei, ausõna, kõik on hästi. Liigagi hästi. Selles mõttes, et kui nii hästi on, võin isegi mina mugavustsooni jääda ja selle kooli ka veel pikalt saata. Kuigi ma ei tohi, sest paps käskid mul tagasi tulla. Seni ma siin harin end pisut keeleliselt ja üritan seda hirmkoledat flaami keelt omandada. Rääkida küll ei julge...kui kirjapildist veel saab aru, siis hääldus on täitsa perses! No kurat, kuidas sa hääldad "oe" "u"-ks....

Prelüüd Brüsselile, ehk mis oli enne.

Minu käest on palju küsitud, et kuidas ma selle töö leidisin ja mis siis ometi kooliga nüüd saab. Et rahustada muretsevaid hingi ja toita uudishimulikke, panen enam-vähem lühidalt kirja, kuidas nende asjadega lood siis olid ja on.
Mõte minema minna mõlkus mul peas juba ülemöödunud sügisest (2011). Siis sai mindud uude kooli ja see mõte jäi vaikselt omadega soiku, kuniks see kevade liginedes jälle ärkas. Mõneti oli põhjus ehk selles, et eelmine suvi sai muuseumis ära orjatud ja väljavaade veel üks aasta seal veeta ei tundunud kuigi veetlev. Kui kunagi märtsis helistas mulle Riinu, et küsida, kas ma ka tuleval suvel oleks nõus nende "tiimi" kuuluma (kuigi teoreetiliselt pole ma muuseumi tiims kunagi olnudki, sest n-ö ametlikult töötasin ju MTÜ Tamula Tallid alt. ) pidin tõdema, et ma polegi selles kuigi kindel. See variant oli minu jaoks küll veetlev, sest nagu alati on see kehvem pool tööst unustatud ja meelde jäänud vaid toredamad seigad mullusest töösuvest, kuid ma arvasin, et seda ei tasuks arvata ainsaks võimaluseks ja seadsin internetilehele yardandgroom.com üles oma tööotsija profiili.
Pakkumisi tuli küll. Tuli täitsa palju. Aga vahepeal oli juba aega ka möda läinud ja veidi vett merre juurde voolanud. Teadsin juba päris kindlalt ei tahan ära minna. Ei olnud isegi oluline kuhu minna, peaasi, et ära. Siis juhtus aga kahjuks jällegi nii, nagu ta minema pidi vist ja ma läksin tööle, mistõttu ma ei saanud munapühade aegu minna Taani oma võimaliku suvise tööga tutvuma. Siis läks juba aeg sinna ja veidi lõin käega kah, kurat temaga, kui muuseum, siis muuseum, elame veel. Kunagi aprillis tegigi siis Vello sellest juttu ja järjekordselt müüsin ma ennast maha. Edasist lugu pole tarvis vist enam korrata :)
Aga tahe minna ei kadunud kuhugi ja ühel novembriöösel Kohilast praktikalt Viljandisse saabudes ootas mind postkastis kiri Piretilt. Tema kutsuski mind tööle enda juurde Belgiasse. Ma vaatasin seda kirja, mõtlesin umbes 5 minutit ja otsustasin, et aga miks kuradi päralt ka mitte! Ja nii ma siis siia välja jõudsin.
Kui aga minna korraks tagasi selle juurde, miks üldse tahtsin ma minema minna, siis võiks siin süüdistada ilmselt kahte tegurit- esiteks, minu noorust ja teiseks minu lollust.
Noorus on süüdi selles, et ma ei malda oodata ja taluda seisu, mis oli ja mõneti ka ikka veel on meil koolis, kus me oleme esimene lend seda eriala ja sellepärast täielikud katsejänesed. Metalliinkubaator, mida tehakse Eesti Loomeinkubaatorite allharuna, ei ole veel siiani täies mahus tööle hakanud, nii palju kui ma tean toimub seal praegu seadmete ostmine ja paigaldamine. Ilmselt varsti küll saaks seal juba tööd tegema hakata, aga mine sedagi tea.
Lollus on süüdi...selles, et ma loll olen. See ei vaja väga pikemat selgitamist. Eks ta tegi koostööd noorusega.

Ahjaa, lõbusamate asjade poole pöördudes tahtsin rääkida, kuidas ma endale pookeisa sain. Teate misasi on pookimine eks? No vanale tüvele poogitakse noor oks külge. Novat, mind poogiti kah nii pooltahtmatult siis külge, aga ega me kumbki sugugi pahased selle üle pole.
Lugu järgmine, meil on koolis üks õppejõud, kes tegeleb praegu peaasjalikult metalliinkubaatori ellu toomisega. Tema initsiatiivil toimus meil ka üks osa koolipraktikat Kohilas Tohisoo mõisas. Sealsamas Kohilas sai minust, Kristjanist ja veel kahest mu kursaõest pere. Me läksime neljakesi poodi, kus meid siis üks tore ja jutukas müüjanna perekonnaks arvas. Kristjan isa, üks vanem kursuse kolleeg ema ja meie ülejäänud siis lapsed. Vaatasime seal kõik selle peale korraks üksteisele otsa ja naersime. Aga kummaliselt kombel jäi see ikka külge kah. Vahel sai ikka lõõbitud, et me Kristjaniga, kes ise muidu täitsa vanapoiss on, isa ja tütar oleme. Sukk ja saabas oleme niikuinii, sest kui kuskil miskit toimub, peame kahekesi kindlasti ninapidi asja juures olema, kui asi vähegi huvipakkuvana tundub.
Ja nii siis ongi, et mul on jälle üks esivanem rohkem. Muide vanuse poolest peaaegu et isegi sobiks...Nagu Kristjan ütles, siis vähemalt on mul süda rahul, mul üks troonipärija on olemas. Ja teate, mul on hea meel, et paps nii arvab. :)