Brüsseli kroonika vol 15: Lass uns tanzen

Alles koju tagasi jõudnuna tabab sind tegelik väsimus matsuga silmnäkku. Kui tegelikult oledki olnud järjest ärkvel 27 tundi ja sealjuures teinud ühe tööpäeva enne, kui ligi 6 tundi järjest oled täiest hingest inimeste poolt palavaks köetud saalis näppu visanud, siis ükshetk vajab keha puhkust. Kõrvakuulmine on kehv veel ka järgmine päev, jalad kergelt hellad ja kael kange.... Kui satud selliste sümptomitega maadlema, võid end õnnitleda, oled edukalt üle elanud ühe korraliku reivi. 

Aitäh teile Martin Garrix, Gesaffelstein, Knife Party ja paljud teisedki, kes te minu elu üheks ööks võrreldamatult ilusamaks muutsite. 

Seda loomaaeda on tegelikult raske kirjeldada, selleks, et aru saada, peab kohal olema. 6 suurt saali, chill-out-area, söögi-joogikohad...Flanders Expo üüratud ruumid oli paksult rahvast täis. Su ümber on kõikjal inimesed, põrand on kaetud joogitopside ja suitsukonidega, saalis lämbeks ja paksuks köetud õhku lõikab kellegi kanepijoindi kirbe hais. Su ümber, vastas, kõrval...igal pool on inimesed. Lõpuks unustad isegi, et sa ei salli tegelikult teisi inimesi liiga enda ligidal...sind ei häiri enam, kui keegi sulle otsa kukub, sa ise võid järgmine hetk ise samamoodi kuhugi koperdada ja lennata, võid moshimishoos tasakaalu kaotada ja naabrile selga sadada....Nobody cares... Ükshetk jookseb sulle otsa keegi õlletopsiga peos, mille sisu lendab kaarega su särgile...teine hetk libised ise märjal ja libedal betoonpõrandal ja kastad kõrvalseisja märjaks. Keegi ei pahanda, keegi ei ole kuri. Kõigil on üks eesmärk saada õnnelikuks (õndsaks?) läbi muusika. Biit lööb peast minema kõik mured. Sa lihtsalt elad hetkes, ei mõtle millelegi ja naudid olemist. Ja nii saavadki inimestest hedonistid...

Hommikul, kui tee viib peosaalist raskete, aeglaste sammudega väljapääsu poole, vaatad inimesi, kes koos sinuga on jaganud ühist ruumi öö otsa, vaatad, kes on need, keda pead samuti tänama selle eest, et nemad on aidanud sul mõneks ajaks tõmmata pea tühjaks kogu jamast, mida seal tihtipeale liiga palju leidub...Ka nemad on inimesed on murede ja kohustustega...ka nemad leiavad oma vabaduse muusikast. Ja sa hakkad neid mingil kummalisel kombel armastama. Kuidagi on nad omad. Siis saad aru, et järsku oledki elamas unistust. Kui see unistus ka on olemas vaid loetud tunnid, on need siiski hästi elatud tunnid. Need on tunnid, mil inimene on VABA!