Tere. Mina olen Kristiina. Olen oma elu viimased 11 aastat õppinud elama. Tunnistan, et olen täielik iseõppija, seega ma olen teinud palju vigu, mida edaspidi üritan vältida. Ma pole seda kunsti veel täielikult omandanud, kuid iga päev on õppetund, millest üritan mõnda kasulikku kõrva taha panna. Seega vabandan juba ette, kui mu jutt võib vahel kõlada lapsikult, naiivselt, ebaküpselt või koguni rumalalt. Olen teel eneseparandamiseni ning see pole kerge. On raske astuda jälgedesse, mida on ette teinud keegi, kelle sammud on oluliselt pikemad, kui mu jalad eales õpivad kõndima. Iga päev näen ma edusamme, iga juhtum mu elus õpetab mind end rohkem kontrollima, rohkem ennast teadvustama.
Ma näen vaeva. Kuigi ma ei taha. Ma olen oma vanuse kohta juba niigi liiga vana. Ma ei taha olla liiga täiskasvanud. Tahaks lumesõda mängida ja õunaraksus käia. Ma ei tahaks üldse mitte vastutada. Mind ei rahulda mulle peale sunnitud koorem. See surub mind üha madalamale, kõvemini vastu maad. Kahe jalaga maha. See hävitab mu unistused, see tapab juba eos igasuguse lootuse võimatute asjade võimalikkusest, aga ma vajan oma unistusi! Miks ei tohikski mul olla oma ideaalset maailma, kus ei ole valu, ei ole haigusi, kus kõik on kõigi jaoks täiuslikud. Iseenda jaoks täiuslikud.
Ja kui ma üritangi hakata vastutustundlikuks ja end ankurdada, siis peetakse seda valeks. "Oled veel liiga noor." "Naudi elu!" "Vaata ilma, enne kui pere lood!"
Türa, mida te minust tahate!?!
No comments:
Post a Comment