Touch me, yeah...

Seisan sauna eesruumis, avatud ukse lävel ja vaatan vastu tänavavalgustuslambi valgust, kuidas taevast sajab alla veesegust lumelöga. See kleepub kõikjale, see sulab puutudes. Mõned helbed kukuvad õlleklaasi, mida käes hoian. Võin peaaegu kuulda, kuidas need sisinal vahusesse märjukesse kukuvad ja seal molekulideks lahustuvad.

Näen pimeduses kõlkumas tagaaeda tõmmatud pesunööride siluette. Seal on nii palju säravaid veepiisku reas. Need kogunevad ja kukuvad, kasvavad ja kahanevad. Ikka lendavad mu pea kohal lennukid, ikka vuravad seal kaugemalt maanteel sajad autod. Mõned asjad ei muutu siin ilmas.

Olen lühikese ajaga suutnud siin riigis juba täiesti koduneda. Ma kardan seda kultuurišokki, mis mind Eestis ootab. Värske õhu mürgitus ja järsku ei naerata enam inimesed mulle tänaval vastu...Ja kõik on sünged ja endassetõmbunud. Sellist Eestit ma ei taha. Tahan riiki, kus võin vaid paar tundi tagasi kohatud võõrast juba lahkudes familiaarselt suudelda, kus pubis su vastas istuv inimene teeb sulle õlle välja, sest sa lihtsalt oled tore ja oled temaga ühes pubis. Kus inimesed ei alustaks õhtusööki kirudes Ansipit ja valitsust. Ma tahaks(!)....tahaksin, et inimesed oleksid ka Eestis sama palju õnnelikud ja oma eluga rahul, kui siin. Ma sooviksin, et meie inimestel oleks rohkem positiivset meelt vangerdamaks igapäevamuredega, et meil oleks tahtmist sellest neetud maalapist kinni hoida küüntega, kui talivised iilid meid lahti tahavad sealt rebida.

Ma tean, ma ise muudan esimestel tundidel Eestis viibides kohe meelt ja tahan kohe jälle minema,. Ma tean, mul on hea praegu siin elu idealiseerida, ma ei ela ise seda, aga ma ei usu, et muudmoodi oleks võimalik. Me peame muutma oma suhtumist ja maailm meie ümber muutub koos meiega!

Olen unistaja, mis teha...