Valgemetsa suvi

Üks pilt minevikust. See meenus mulle ükspäev ja ma mõtlesin pikalt, et kuidas ometi pole ma varem sellele tagasi mõelnud. Jutt käib suvest 2005-jah, ka mina olen kunagi käinud lastelaagris.

Valgemetsa suvelaager, aasta 2005 augustis, olen värskelt saanud lausa ülbed 14 aastat vanaks. No kõva sõna ju...igatahes. Maja number 3, tuba number 5. Aknaalune voodi. Olgu öeldud, et aken oli pea terve laagri aja väga oluline portaal suhtlemaks välisilmaga, eelkõige aga just suhtlemaks meessoost nagadega kõrval asuvatest majadest numbritega 4 ja 5.

Olin esimesena kohal. Istusin ja ootasin oma saatusekaaslasi. Meid oli tuppa ette nähtud 8 kui ma nüüd ei eksi. Ma ei mäleta, kes saabus järgmisena, kas see oli see rikkurivälimusega brünett, ta nimi võis olla Kaidi (nimed polegi tegelikult olulised) , kes oli väga korralik või oli see hoopis see blond Kaisa- rebel teismeline. Vahet pole. Igal juhul oli see nädal minu jaoks mingit sorti lõbu ja piin samal ajal. Ma ei mäleta pooli inimesi- ilmselt olid nad piisavalt tähtsusetud, mul on meeles elavalt kaks õde, lastekodulapsed, kui ma õigesti nüüd mäletan, ühe nimi oli Astrid, teist ma ei tea. Nad suitsetasid ja jõid, käisid öösiti akendest välja kõrvalmaja poistega jumal-teab-mida tegemas. Ma ei kujutagi ette, mida kuradit üldse võisid teismelised tol ajal öösiti väljas kolades teha. Mina olin ju outsider, ma ei teadnud sellest elus midagi. Ma ei olnud rebel, ega punk. Ma olin lihtsalt veider teismeline, kes tahtis ka kuhugi kuuluda, aga ei olnud mingi hinna eest nõus kellegi teise käsu all olema. Ma olen alati igasugu fucking malevates ja laagrites olnud selline- ma pole päris oma, samas nagu võõras ka pole, ühesõnaga veidrik, kellest on targem kõrvale hoida. Võib-olla ma selle pärast neid vihkasingi...

Ei no see oli tegelt tore, ma ei saa midagi öelda- juhtus ikka igast sitta, aga nalja sai ka. Mäletan, et need lastekodulapsed meie toast saadeti üsnagi poole laagri pealt ära, väidetava reeglitele mitteallumise pärast, kas see ka päriselt aset leidis, ei tea vist keegi. Niikuinii vihkasid kõik kasvatajaid ja kasvatajad hakkasid ka lapsi laagri lõpuks vihkama, kõigil oli hea meel, kui see õudus lõpuks läbi oli.

Ka mul oli hea meel minema saada. Seda küll vaid selleks, et minna koju ja avastada näljane peni lühikese keti otsast ja purjus esivanem magamas. Tore ja turvaline igapäev.