Brüsseli kroonika vol 4

Mult küsitakse ikka päris tihti, tüdruk, mis sul viga on, sind huvitavad AUTOD? Veelg enam, VANAD autod. Oled vales kehas sündinud? (Keha üle ma ei kurda, mulle isiklikult ta täiesti meeldib.) Aga vaadake, kui ilusaks teeb üks vana auto ühe keskpärase naise. Just nii, mitte vastupidi. Need tibinad ei ole pandud autode kõrvale seda ilustama- ilus asi ei vaja garneeringut. Hoopis naine on see, kelle enesetunet sellega parandatakse- olen piisavalt ilus, et mind ilusa auto kõrvale poseerima panna. Ja nii hakkab veel nii mõnigi luts end kenaks viidikaks pidama.

Okei, rahu kõik te feministid, ma teen nalja. Mõelge kuidas iganes ise soovite asju näha, mina näen asja nii :)

Tegelikult ei ole ju asi autodes, mulle meeldivad vanad asjad. Mulle meeldib nende loomulik kulumine. Aeg kulutab ja vormib nii asju kui ka inimesi tegelikult ja kui vaadata millist liivapaberit mööda meid iga päev lohistatakse on see kulumine üsna märkimisväärne. Kõigepealt võtab elu maha kõige järsemad  konarused, kääriva mässumeele ja maailmavallutusplaanid. Siis asub ta meie tervise kallale ja kui see on alkoholi ja tubakaga tuksi keeratud jõuab järg viimase varani- mõistuseni. Sama moodi toimub see ka asjadega. Algab kõik mõnest üksikust kriimust või katkisest nurgast, kust rooste sisse roomab, kuni ilmaolud värvi täiesti lahti löövad ja roosteuss sügavamale hinge poeb. Lõpuks saab rauast jälle oksiid ja aineringlus võib uuesti alata.

Mõelgem nüüd korraks... kui me suudaks kõiki neid asju, mis meie teele satuvad rohkem väärtustada, uuele elule äratada....siis oleks maailm juba natuke parem paik...ja fuck you kapitalism ja tarbimisühiskond!

Pildid on pärit SIIT