Brüsseli kroonika: Week two

Olgem ausad, elust ja tööst siin pole suurt midagi kirjutada, lihtsurelikku hobusepläma niiehknaa ei huvita, aga muud ma siin ju põhimõtteliselt ei teegi.
Mu päev algab enamasti kell 7, vahel ka pool 7 kui mingist kurjast vaimust vaevatuna järsku end ärkvel avastan ja meeleheitlikult telefoni järgi koban, et teada saada mis kell on. Sisse magada pole eriti võimalik, kell 8 on meil juba valge, selle järgi saab alati aru. Kui kell 7 äratuskell häält tegema hakkab lükkan selle jälle 5 minutit edasi ja otsustan, et "täna hakkan tubliks- lähen kell 9 magama. Tegelikult pole eriti vahet, ma puhkan suurepäraselt ka siis välja kui pool 11 magama kobin. Aga see selleks, siis kunagi suudan end nii kaugele sundida, et lohistan end riidesse ja alla vannituppa. Mu elamine asetseb talli kõrval varustuseruumi kohal,( jube hea, kui töökoht nii lähedal asub, hakkan juba nautima kodus töötamise mõnusid) allkorrusel on vannituba, üleval on suur avatud kööginurk ja eraldi tuba, kus minu päralt on 2x2m seksodroom ja suletekk-padi...keegi külla ei taha tulla v? Täitsa mõnus urg on, mulle meeldib. Vaade päikeseloojangule on ka, romantika missugune. Siia üles levib mulle wifi, seega olen pidevalt online kah...seda siis nii pidevalt kui mul on aega tööpäeviti siin tiksuda. No ja siis kell 8 hakkan vaikselt toimetama, söötma, koristama, jalutama, rakendama- tegema kõike, mida tarvis. Kuigi see nädal on mul kujunenud hoopis mingiks üsnagi ringiuimamiseks, nädala peale tuleb kokku 3 vaba päeva juba. Kuidagi kohatu on mitte midagi teha, aga üritan, et kui on vaba päev, siis ei teegi midagi. Vot.
Mis siis kahe nädala peale uudist on? Ma olen juba peaaegu hakanud aru saama siinsest ümbrusest, kus ma asun, olen paaril viimasel päeval väga palju rattaga ja ratsa ringi liikunud ja õppinud seda kanti tundma, paar huvipakkuvat objekti ka avastanud, mida kavatsen lähiajal ligemalt uurida, aga nendest juba siis kui tutvus tehtud.
Käisin üleeile ja täna tutvumas pisut Oudenaardega. See siinses mõistes väikelinn, annab meie mõistes välja nii Tartu mõõdu, ma pakuks. Mis siin pikalt rääkida, arhitektuur on igav, autod kõik eranditult koledad. Minu silm puhkaks pigem sellistel Supilinna-stiilis lobudikel kui piinliku täpsusega hoolitsetud eesaedadega kivimajakesed, mis kõik paistavad nii idüllilised. Ma jätkan veel otsimist, kas leian siit linnast ka mõne sellise rajooni, mida mu hulkurihing armastab näha. Kui näen, näitan teile ka, ausõna. Autod on jah koledad. Liiga uued, liiga ümarad ja kõik nii kenasti puhtad ja lakutud. Ühte roostes mersikut nägin üleeile. Vanemaid autosid siin eriti ei kohta, kõige rohkem liigub linnapildis veel Golf 2 ja 3-sid, kõige tavapärasemad on Pesood, Sidrunid, Audid, Mersud, Bemarid. Kusjuures hakkasin mõtlema, et pole siiani veel ühtegi Audi 80-t siin kohanud, ilmselt on need kõik siitkandist Eesti eksporditud...
Novot. Ei, ausõna, kõik on hästi. Liigagi hästi. Selles mõttes, et kui nii hästi on, võin isegi mina mugavustsooni jääda ja selle kooli ka veel pikalt saata. Kuigi ma ei tohi, sest paps käskid mul tagasi tulla. Seni ma siin harin end pisut keeleliselt ja üritan seda hirmkoledat flaami keelt omandada. Rääkida küll ei julge...kui kirjapildist veel saab aru, siis hääldus on täitsa perses! No kurat, kuidas sa hääldad "oe" "u"-ks....