Brüsseli kroonika: kuhu kurat ma ennast nüüd joonud olen?

Just nii võiks mõelda üks unine kärbes, kes külmast Eesti talvest lendab paartuhat kilomeetrit lõuna poole et seal end keset rohelist muru ja mõnusat meretuulekest avastada. Unise kärbse rollis seekord siis mina ise. Miks unine? Sest mälupilt sellest, kuidas ma siia sain algas 25.nda jaanuari hommikul kell 10 ning lõppes 26.nda jaanuari õhtul kell 22.00 , ehk teisisõnu 36 tundi jutti.
Kuidas ma siis siia sain ja mida ma siin teen. Vastus lihtne, ma lendasin ja teen tööd. Elan väikese Oudenaarde linna külje all Weldeni külas ja töötan väikeses rakendisõidu tallis groomina. Kes ei tea, või ei saa aru, mis see tähendab, siis minu ülesanne on hoolitseda hobuste eest- teha bokse, sööta, jalutada, lonžeerida(kordetada, ehk lihtinimeste keeles hobust nööri otsas ringiratast ümber enda jooksutada), rakendada, kaarikus sõita ja ratsutada. Lühidalt öeldes, pean teadma kõike mis selles tallis toimub. Minu hoolealused praegu on 6 lipitsa tõugu hobust, lähima kuu aja jooksul toimuvad ilmselt mõned vahetused, mille tulemusena saab neid olema 8, ehk tall tuleb täis. Lihtinimestele siis infoks, et sama tõugu hobuseid saab näha "tantsimas" Hispaania ratsakoolis Viinis.
Aga kui nüüd rääkida mõnedest oma esimestest tähelepanekutest selle riigi kohta...neid on päris palju...siis Eestil on Euroopasse (kui Belgiat saab selleks va Euroopaks ikka nimetada) pikk maa minna ja mõneti mul on hea meel, et see nii on. Saksa täpsus laieneb ilmselt ka Belgiasse ja minusugusel "võsavillemil", kes ma oma lapsepõlve metsas luusides veetsin, on siinsete lagedate alade ja sirgete puuridadega raske harjuda. Maa on siinkandis nii kallis, et keegi ei raiska seda metsa kasvatamiseks, maa on 100 ja 5 protsenti ära kasutatud. Kõik heinamaalapid on tarastatud, neid hooldavad suvisel perioodil kariloomad, põllupeenrad on asfaldini. Mõne koha pealt tundub mulle, et kõik on nii vale, teisalt vaatad asju, mis võiks ka Eestis nii olla. Nüüdsest siis proovin hakata kirja panema oma tähelepanekuid selle põhjamaalase jaoks veidravõitu kandi kohta, kuhu  kõik meie parlamendisaadikud tahaks iga hinna eest kohale roomata, justkui oleks see nende paljutõotatud Nirvaana.
Mõni pilt ka asja ilustamiseks: Pandi siis mind kohe pukki, et näha mis ma mõistan ja vajalikku õpetust lisaks jagada. Õppida on mul pehmelt öeldes sitaks. Need kaks suve suksutamist muuseumis võib peaaegu et maha kanda, sporthobustega on lood vähe teistsugused. Aga ma arenen...kus ma pääsen...

Niimoodi jalutan ma hobuseid- viskan masinasse ja las nad kõnnivad nii palju kui kulub.  

See oli esimene Oldtimer mida ma siin riigis nägin. Kunagi kirjutan neist pikemalt, nendega on siin maal omaette teema. Aga mu "sõiduk" arvas, et just need kaks (oldie ja tema taga olev Maserati) on kõige kohutavamad autod, millest peab kõige suurema kaarega mööduma... 

Õhtused heinad ees, väike hingetõmme.  

Mu "sõiduk" Herzeg 

Vaatasin ringi ka "erialase" pilguga. Majadel on väga edevad müüriankrud, kahjuks paljudel on need üle värvitud. Kunagi kindlasti tahaks mõne sepaga sõbraks saada.  

Ahjaa, keeleliselt väga huvitav koht tegelikult- suhtleme siin eesti, inglise, saksa, flaami ja hobustega ka ungari keeles. Ja ärge te arvakegi, et ma kunagi prantsuse keelt hakkan rääkima! Enne õpin ungari keele ära, kaks sõna vähemalt on juba selge...