Pliiatsijutt

Ükshetk tundub, et karkass on paigas, peamised parameetrid paberil, visand olemas. Näib, et võiks asuda detailide paika panemise kallale ja kui oled mõned juba enam-vähem lokaliseerinud ja hakkad neid kindlamalt maha märkima siis järsku saad aru, millise joone kere juures valesti tõmbasid, et üldmulje kuidagi vale tundus! Hea, et tuleb praktiliselt pool teed tagasi minna. Tü...ri, on linn Kesk-Eestis! Hambad ristis mõtled kähku, kas see kõrvalekalle on liiga suur, kas seda pannakse tähele. Tundub siiski, et tuleb raske südamega tehtud töö ja nähtud vaev kustutada ja uuesti proovida. Eks see paras enesedistsipliini kasvatamine ole vist, kui on võetud eesmärk teha täpselt, siis järelikult ei saa kvaliteedi osas järeleandmisi teha. Punkt. Aga see on ka minu eriline debiilsus, et vahel haarab mind tahtmine teha täpselt. Alles möödunud aasta lõppu jääb üks joonistamise tund, mil pidin õpetajaga raksu minema, sest viimane soovitas mul loobuda nikerdamisest oma Zeniidi fotoaparaadi kallal, võtta süsi ja kiirelt ja kergelt teha. Mina ei suutnud sellega leppida ning otsustasin, et jätan parem töö üldse sinnapaika, muidu lähen tülli veel oma toreda õpetajaga. Ja nii ta jäi. Nüüd on siis mu ees laual töö nende autodega.
See on küll vist viimane kord, kui enda lõbuks autosid joonistan, edasipidi ainult ja üksnes raha eest!
Ahjaa, et miks ma autosid joonistan? Ma ei tea, tuli hullusehoog peale. Sealjuures suudab metallitöö tudeng, kes peaks olema saanud juba omajagu õpetust kuidas kujutada paberil metalli, autoplekid joonistada muljega, nagu oleks tegemist mingi eriti pehme ja fluffy materjaliga.
Aga ma loodan, et kui ma selle ükskord valmis saan, mis kõigi eelduste ja ennustuste kohaselt võiks juhtuda lähima 3-4 päeva jooksul, siis võib tööga rahule jääda. Ma arvan, et kui teha, peakski tegema nii, et endaga ise rahule jääd. Mul on mulje, et head meistrit iseloomustabki see, et ta seab just endale kõrgeid nõudmisi ning saab tehtud tööga rahule jääda vaid siis, kui on mingil määral kas end ületanud või enda normidele vastava töö teinud. Kõige raskem on ju ometi ületada iseennast, sest see tähendab mingist mugavusstoonist välja tulemist, milleks omakorda on vaja motivatsiooni.
Minu motivatsioon praegu on näha seda tööd valmiskujul ja näha inimese nägu, kes selle kunagi enda seina ehtima saab. Mina tegijana tahan, et võiksin tunda oma töö üle uhkust ning et julgeksin ka selle avalikkusele kritiseerimiseks anda. Kui tunnen, et olen pannud sellesse piisavalt iseennast ja näinud sellega vaeva, andes endast parim, olen valmis ka seda kriitika eest kaitsma. Ma tahaks loota, et ka iga meister mõtleb sarnaselt mulle, et teha tuleb võimalikult hästi, aga peamine on siiski rahulolu endaga- kui tunned, et asi ei ole õige, tuleb tööd jätkata kuni on õige. Läbi sellise enesekasvatuse saab ka inimene ise paremaks, sest ammu enam ei tohiks olla tähtis kvantiteet, vaid kvaliteet, kuna elame ajas, kus kvantiteedi jaoks on välja mõeldud masinad. Kvaliteet, tõsi, ei tee meid kedagi rikkaks, kuid...kas see ongi alati kõige tähtsam?