Until the pain goes away.

Ei tea, kas ma olen haigeks jäänud või vastutustundlikuks hakanud. Viimane variant pole eriti tõenäoline, kuid samas...mine sa hullu tea. Ma lihtsalt ei suuda meenutada alates oma ülikooli astumise ajast teist sarnast perioodi, mil ma nii pikalt oleks täiesti kaine olnud. Või siiski, möödunud kevadel kuu aega tööl käies oli ka ja kui see ükskord läbi sai, siis...siis juhtusid kõik asjad kohe ja korraga, mis veensid mind, et ma pole ikka veel väga vastutustundlikuks hakanud...
Aga vat ma ei kujuta ettegi, kas mul selle aastanumbri sees õnnestub ka veel ennast selles veenda. Neljapäeval on viimane eksam. Siis on nädal aega veel ja juba ongi tsau-pakaa Eestimaa. Kas mul on kahju? Jah, mõneti ma ei tahaks minna. Mul on oma koht siin olemas, ma olen kusagil sees. Teisalt jälle saan ma aru, et mul on vaja eemale saada ja näha elu teiselt poolt seda ümmargust mulli, mis meid ümbritseb. Enda eest ei põgene inimene küll kuhugi, seda on mulle öeldud korduvalt, endaga tuleb ükshetk ikkagi silmitsi seista ja siis on vastuste andmise aeg. Praegu ma lükkan siis seda aega pisut edasi.
Egas inimene ise ei saa ilmselt arugi, et ta teokombel kõiki oma jamasid endaga kõikjale kaasa veab. Kellel läheb koorem liiga raskeks, see peab vahepeal puhkama, oma koorma lahti harutama ning järgi vaatama, ehk leidub midagi, mille saaks ära lahendada ja endast maha jätta.
Täna kahe nädala pärast olen juba neljandat päeva teises riigis ja alustamas seal uut eneseteostamise etappi. Vaba laps põgeneb.