Dilemma

Kunagi saab mul olema midagi, mis on elamist väärt. Kindlasti. Noh, see ei pidanud küll kõlama nüüd nii dramaatiliselt, ma mõtlen, mul on praegugi mille jaoks elada, aga mõtet ei ole ma ikka veel leidnud. Ehk tuleb seda otsida kusagilt mujalt, kui end ümbritsevast maailmast, ehk peaksin hakkama vaatama sügavamale enda sisse? Ma olen liiga püsimatu, et tegeleda mediteerimisega. Seega tuleb leida muid teid enda juurde. Alkohol on üks tee. Igasugu psühhotroopsed ained ka muidugi. Sellega seoses...kas ma olen kunagi jaganud oma kogemust sellest, mis tunne on täielikult kivis olla?

Noh, ega see vist polegi jagamist väärt...ses mõttes, et kogemusena...jah, oli huvitav. Lilled ja liblikad...hämmastavad kujundid, mida ma oma silmade eest nägin. Tõesti hämmastavad, need värvid olid...no sõnulseletamatud. Ütleme nii, et ma sain suurepäraselt aru, miks on see meeleseisund nii paljude geniaalsete teoste inspiratsioon olnud. See on selline kehaväline kogemus, mida muul viisil ei olegi praktiliselt võimalik saavutada ilma mingit kõrgemat vaimse tasakaalu saavutamise kunsti oskamata. Kui ma ükskord selgeks tagasi sain, siis mu ainuke reaktsioon oligi "hämmastav". Aga siis tuli mõistus koju, istus laua taha, kallas pitsi, süütas sigareti, vaatas mind raskete laugude alt läbi suitsuvine ja ütles: " Tüdruk, see oli esimene kord, parem oleks kui see jääks ka viimaseks." Ja ma uskusin teda.

Niisiis, olen siiani elu mõtet otsinud enda ümbert ja piilunud ka pisut enda siseilma. Seda siis nii kaine mõistusega kui ka mitte niiväga kaine mõistusega. End ümbritsevas näen vaid maailma täis erinevaid asju, mis eraldiseisvatena pole ometi väärt et neile oma elu pühendada. Kui vaatan enda sisse, näen seal hulka erinevaid ideid, mis kõik tahavad välja saada, et realiseeruda asjades.

Kõik taandub lõpuks vaid materiaalsusesse. Mis ometigi, et on lõputult üksluine ja ebaoriginaalne, on siiski kindel ja stabiilne. Ja seda me ju tegelikult otsimegi. Nagu varemalt kunagi juba öeldud, püüdleme väikseima energiakulu poole, mida stabiilsem igapäevaelu, seda paremini arvame end tundvat. Meile näib, et kõik on paigas ja jätkub nii elu lõpuni. Me seome end pigem asjade kui elusolenditega, sest viimastega end sidudes tuleb tahtmatult olla valmis emotsionaalseks valuks, mis on kordades hullem, kui asja puhul. Asi on asendatav, inimene mitte. Asi ei muuda meelt, et tee sõnadega haiget, ei löö nuga selga, kurat, ta ei jää haigeks ja ei sure ära!

Ja siin ongi minu dilemma- kas siduda end turvaliselt asjadega, teades, et ma ei saa kuangi sellest täielikku rahulolu, sest jään alati igatsema midagi, millel on oma arvamus, või luua sõprus elusolenditega, kelle tuju on täna hea, homme fekaal, kes võivad iga hetk sind juppideks rebida, läbi hakklihamasina lükata ja pannil veidikese soola ja pipraga pruunistada, et siis koos vähekese maitserohelisega... Aga samas ei tee nad seda puhtalt selle pärast, et emotsionaalselt oled nende ori ja vice versa. Vähemalt olen selle nüüd sõnastanud.