Brüsseli Kroonika vol 6: Tweede maand

Sa lööd silmad lahti ja jääd õhku ahmides lakke jõllitama. Kardina vahelt pressib sisse valguskiir, mis ennustab ilusat kevadpäeva. Kiirustades mööduvad vaikivad sekundid, kuniks sa järsku taipad, mis sind kaks minutit enne äratuskella äratas. Huuled on kuivad, keel suulakke kleepunud, silmad rähmased. Hingata on raske, kurk on kähe ja unes vähkremisega oled kogu voodi segi keeranud. Me kõik teame seda tunnet, kui on nohu ja nina on kinni...

Selline sissevaade mu ellu siis. Märkamatult on mul siinmaal juba kaks kuud täis tiksunud. Aeg lippab kiirelt edasi, ta ei oota meid kedagi järgi. Kui me vahel ka väsime ja tahaks puhkepausi astub aeg endise tempoga edasi ja on meie eneste asi, kuidas talle hiljem järgi jõuame. Aga vahel tuleb aeg maha võtta. Mõelda, aru pidada, mõistust ja keha puhata, et siis endise hooga jätkata. 

Ilmad on päikeselisemaks läinud. Külm on veel endiselt, aga väike lootus saabuvale kevadele on siiski lähemal. Meid ootavad ees neli nädalavahetust võistlusi, milleks ettevalmistumine võtab kogu võhma nädala sees. Eelmise päeva õhtul paneme valmis rekka, tassime sinna kõik vajaliku varustuse, teeme ettevalmistused, et järgmisel päeval oleks vaid tarvis hobused peale laadida ja teele minna. Kohale jõudes läheb Filip tingimusi üle vaatama, rada õppima jms, siis laadime loomad maha, paneme rakkesse ning siis hakkab päris tsirkus pihta. 

Järgmise nädala algul saabub Eestist mulle väikest abiväge ka kaheks nädalaks, mis teeb elu pisut kergemaks, ja siis kahe nädala pärast peaks Säreverest praktikant tulema. Hakkaski juba elu igavaks minema, mul ongi juba tunne, et oleks tarvis seltskonda, kellega lollusi tegema hakata. Või noh, vabandust, mulle on publikut tarvis, mitte seltskonda :). Üksi oldud küll, nüüd tahaks kellegagi koos õlut võtta ja mehi lantida. 

Mul oli tarvis siin kaks kuud olla, et aru saada, et see, mida ma Eestis tegin ongi see, millega ma tahan tegeleda. Ma tahangi õppida oma metallitööd, tahangi sepistada, joota, trugida, saagida, kohrutada, keevitada, puurida, neetida, karastada, lõõmutada seda külma ainest, mille üldnimetus on metall. See näiliselt tugev, samas mingis olukorras täiesti habras, kõva ent samas plastiline mateeria. Tahan teha seda, sest see annab mulle eneseväljenduseks vabaduse, samas hoides mind teatud piirides, millega pean arvestama. Tahan teha seda, sest see seob mind maamuna kõige andekamate, kõige muhedamate ja kõige abivalmimate inimestega, keda senini tundma olen õppinud. Need on minu inimesed, mu rahvas, mu seltskond, minu inspiratsioon!