Brüsseli kroonika vol7: Ay-ya-ya-yaa

Krissu läks siis lõpuks ikkagi lantima. See polnud plaanis. Idee oli lihtsalt pubis maha istuda, paar õlut võtta ja koju kotile kobida, sest järgmine päev ootas ees varajase äratusega hirmpikk võistluspäev. Ma jõusdin pool 2 öösel tagasi. Mis teha, algul tundus, et pubis polegi kedagi vaadata, kuniks kusagilt ikka mõni roogitav räim ilmus, siis oli tarvis kindlasti minna leti äärde õlut nõutama ja nii pooljuhuslikult neile otsa joosta, üks pilk vahetada ja siis oma lauda tagasi võnkuda. 10 minutit hiljem oli seltskond meie lauas. And that's how it works. See on nii lõbus, et võiks sellest mingi spordiala välja arendada.

Aga siis läks mu muusa tagasi Eesti ja nüüd ma istun jälle omaette ja mõtlen suuri mõtteid. Sellel esmaspäevasel pärastlõunal, kui ma üle mitme kuu klapid kõrva surusin ja pedaalidele valu andsin, et vähe mõtteainet koguda, leidsin end juurdlemas sõpruse üle.

Ma mõtlesin, et millisest hetkest alates hakkan kedagi nimetama oma sõbraks või sõbrannaks. Et üldse selgust saada, kui palju mul sõpru on, panin nad kirja. Sealjuures jäin selle juurde, et kirja panen need, kes esmajärjekorras meelde tulevad. Selle järgi võttes on mul viis mees- ja neli nais-sõpra. Kui nüüd meessõpradest arvestada ainult need, kes on lihtsalt sõbrad, ehk need, kellega pole kordagi voodis maandutud, jääb mul ühtekokku alles kuus sõpra. Naistega ma endiselt veel sellist sporti ei harrasta.

Aga miks siis tuleks välja arvata n-ö seksisõbrad? Ma lihtsalt pole siiamaani kuigi kindel, millele selline sõprus baseerub. Iseenesest saan selliste inimestega muidu ka sõber oldud, vaid ühe inimese puhul on seis, kus sõprust enam eriti jäänud pole. Loen teda küll ikka veel sõbraks, aga fakt on, et sõpradena pole meil enam ühiseid pidepunkte. Kahjuks.

Ma ei tea, kas sõprus seksisõprade vahel püsib vaid tänu sellele, et kummalgi on mängus vaid oma huvi teine voodisse saada. Kas me vaid selle pärast huvitumegi teise inimese elust, tunneme tema valu, elame kaasa tema edule? Ja kui see kirg jahtub...kas siis sõprus jääb? Mis teha, olen viimasel ajal umbusaldavamaks muutunud.

Aga millisest hetkest alates hakkan ma siis head tuttavat sõbraks pidama? Mõeldes oma nimekirjale, kus on üheksa nime, üritan neis leida ühiseid jooni. Kõigiga olen ma midagi kunagi korda saatnud, kõigiga neist on mul meeldiv ja vaba olla. Tean-tunnen kõiki juba piisavalt kaua ja tean ka nende lugu, mida kõik on vabatahtlikult minuga jaganud. Mis kõige olulisem- igaüks neist on mulle mingi olulise õppetunni andnud, kellelt rohkem, kellelt vähem, kuid õppinud olen ma neilt kõigilt.

Sõber seega on keegi, kes tuleb sinuga läbi paksu ja vedela, aga hoiab sind samal ajal auku kukkumast. Sõber hoiab sõpra teadvuse juures, mida võivad muidu ähmastada alkohol, inimsuhted või päevamured. Ja kõigil on vaja kedagi, kes meid vahel lahti raputaks rutiinist, et teha lahti silmad ja vaadata- täna on ilus päev.