Brüsseli kroonika vol 8: Rahu, ainult rahu

Niisiis otsustasin end parandada ja ükskord lõpuks aru anda oma tegevusest Euroopa Liidu peakorteris. Tinglikult võiks ju Belgiat nõnda nimetada. Jah, selleks korraks olen mägedest tagasi tsiviliseeritud flandrias ja need viis päeva metsikust ja kõrgkultuuri kummalises sümbioosis istutasid pähe kõiksugu kummalisi mõtteid, mida järjest üritan kirja saada ja avaldada. Kõike korraga kirjeldada oleks liiga palju, kardan.

See kord räägin oma meelisteemast- loodusest. Eestis on meil küll vaieldamatult kaunis olemine, kuid siiski tuleb tunnistada, et seekord jätsin oma hinge Ardennidesse. Meie peatuspaik seal oli väike Orchimont' asula, mis on praktiliselt kiviviske kaugusel Prantsuse piirist. Ühel varahommikul metsas kolades õnnestus mul muide ka täiesti teadmatult Prantsusmaal ära käia. Hiljem alles sain teada, et see tee, mida mööda ma poolteist tundi olin ekselnud oli juba France. Lähim suurem asula meile oli Bohan, mis on tuntud kui suvitamiskoht. Jala käisime kord ka seal ära, mäest alla ja tagasi mäest üles 3 km. Hiljem jällegi selgus, et Bohan's on olemas ka lõbumaja, mis ilmselt selle koha ka populaarseks puhkusepaigaks muudab...

Aga selles oli oma võlu. Kui oled juba mitu kuud järjest elanud täiesti urbaniseerunud keskkonnas ilma võimaluseta nautida metsikuma looduse võlusid, võtad igast võimalusest viimast. Ja uskuge mind, seda metsikust oli seal ka piisavalt. Kuigi kõik kohad olid täis arvukaid radu, teid ja rajakesi, ei viinud kaks kolmandikku neist mitte kuhugi, ning lõpuks võid end avastada keset tihnikut või kaljuserval ja edasi minna pole enam kuhugi. Suurem osa radu olid kaarikuga ka läbitavad, ning tegelikutl me seda sinna tegema ju läksimegi-hobuseid treenima. Ja mitmekesist treeningut said nii loomad kui inimesed. Sain ka mina kutsarina ühe ligi 30km ringi läbi teha, ning oli ikkagi tegemist juhtimisega nii piisavalt, et ümbrust jälgida ei jõudnudki.

Teine asi, mis lisaks ümbrusele oli äärmiselt meeldiv, oli seltskond. Meie lahkusime Weldenist juba kolmapäeva pärastlõunal ning kuna miskipärast oli neljapäev terves Belgias vaba päev, olid kiirteed kõik umbes. 3-tunnine reis venins 5,5 tunniseks. Neljapäeva hommikul järgnesid meile ka Benny kahe meie hobusega ja Petrus oma pere ja kahe hobusega. Seega kokku pidid Chantal ja Guy (hääldus: [g]hii) majutama 9 inimest ja 10 hobust. Olles seal mitu päeva järjest flaamikeelses keskkonnas, hakkas mullegi see keel üha rohkem ja rohkem külge jääma. Lõpuks hakkan juba ühtlasest jutuvoost eristama sõnu...

Aga pikemalt juttu ei teekski praegu. Mõned pildid teile kah:
Guy viis meid kohta, kus oli hea vaade...

 ...ja näitas kuidas seal poseerima peab...:)

 ...mille Kaili järgi proovis...

 Mina jäin tagasihoidlikuks, nagu alati....

 Mehed läksid maratonitrenni tegema. Hobuste valmis panemine oli meile kah nagu üks paras maraton. Tappev...

 Kaks päeva järjest oli meil õnn saada suurepärast istaku ja juhtimisvõtete trenni Chantali käe all, kes treenib Alexsandri tehnika ja Tai Chi baasil. Õppehobusteks olid meil kaks ungari gidranit. Loomad, kes panid mind sellesse tõugu küll põhjalikult armuma. Kunagi võiks üks selline küll endal olla.

 Chantal selgitab, kuidas ratsanik peab sadulas istuma. Näitlikult, nii et ka kõige tumbam peaks aru saama.

 Vahel olid edusammud...

 ...aga enamasti olin seisundis, kus ei teadnud, kas nutta, naerda või vihastada, sest nii rasket trenni pole ma küll ilmselt kunagi saanud.