Brüsseli kroonika vol 10:Teine mentaliteet

Tahtsin kirjeldada siinsete inimeste teistsugust suhtumist mõningatesse asjadesse. Olgu need asjad täna siis näiteks alkohol ja tubakas. Noh, endale südamelähedastel teemadel on ikka kergem rääkida ju. Kallis sõber Kaspar küsis mult kui ma suhteliselt äsja olin siiamaile saabunud, et kas olen ma juba pudeli kohalikku veini arvuti kõrvale nautimiseks lahti korkinud. Too hetk oleks võinud mu pea kohal suurt lillat küsimärki näha, kui keegi oleks minuga veel ruumis olnud. Mul tekkis küsimus esiteks selle pärast, kas tõesti olen ma jätnud mulje, et mul on alkoholiga nii tõsiseid probleeme, et võiks minust juba sellist käitumist eeldada. Teiseks tekkis küsimus, kas kallis sõber juhuslikult arvas, et olin pagenud kuhugi nii pärapõrgusse, et pean masendusest lihtsalt veiniga aega sisustama ja kolmandaks tekkis mul küsimus, kas kalli sõbraga on kõik korras. No offence Kaspar, me oleme sinuga juba pisut aega tuttavad küll, ehk andestad, et just sind näiteks tõin.

Vastates esimest küsimust, siis jah, ei saa just väita, nagu oleks ma müürililleke. On olnud juhuseid, kus ekraaani valgel on ligi pool liitrit haljast viina ära joodud, aga see oli ka ekstreemsem juhus, milletaolisi, ma loodan, mul enam elus palju üle elada ei tule. ...mis tegelikult oli umbes-täpselt aasta tagasi...krt, aeg läheb kiiresti....
Seega, pole minu suugi seinapragu ja viina võtan mehiselt, kui vaja. Aga mind üllatas tookord see siiras küsimus ja sellest peale olen hakanud märkama, kuivõrd teistsugune on ikka suhtumine alkoholi Kesk-Euroopas.

Võiks välja tuua, et kanget alkoholi tarvitatakse vähem. Kõvasti vähem. Jah, konjakit ikka pakutakse, vein on õhtusöögi kõrvale tavaline ja  õlu onkarastusjook. Aga keegi ei joo end purju! Isegi mina mitte. Noh samas pole mul ka võimalust olnud. Kus sa lased selle rihma lõdvemale, kui ikka pea iga päev töötama peab, ei tahaks nagu seda ühte vaba päeva maha ka põdeda. No ja muidugi ei ole ma siinmail veel ühtegi tõsist ööelu asutust kohanud, kus kõigel minna lasta...Gent on küll neid paksult täis, aga kunas ma sinna jõuan...no üks kord peab jõudma!

Tubakas on siinmaal liiga kallis, et seda (kuri)tarvitada. Õigemini võiks öelda et olen selle tarbimise praktiliselt lõpetanud. Ei tule enam meeldegi, et peaks suitsu tegema, küll Eestis jälle meelde tuleb see amet.... Aga et kui kallis see siis on? Pakk sigarette, mis Eestis mu mäletamist mööda maksis 2.90 € maksab siin riigis 5.10€ ja sealjuures on pakis 19 (!) sigaretti. Vat siis sulle...

Aga suitsetatakse ometigi ja suitsetatakse pigem isegi rohkem sigareid ja keeratavat tubakat, kui tavalisi pakisigarette. Ja suitsetatakse igal pool. Nüüd on küll ka igas kohvikus juba oma väike suitsetamiskamber, et päris avalikus ruumis ei suitsetata, aga suhtumine on ikkagi leebem. Minu jaoks oli üsna üllatuslik, et inimesed näiteks talli vahel sigaret hambus ringi käivad ja keegi ei pilguta silmagi. Eestis sellist asja just naljalt ei näe, suitsetajad on ikka rohkem põlu all, kui siin.

Aga samas ma ei ütleks kokkuvõtteks, et asjalood selle pärast veel halvasti oleks,  et siinsed inimesed teistsuguse mõttelaadiga on, pigem vastupidi. Ka olemuselt ollakse pigem lahked ja avatud, kui tõrjuvad ja tõredad. Vastu tulevad inimesed naeratavad, kui satud kellegagi juttu ajama ollakse siiralt huvitatud, kust pärit oled ning millega siin tegeled. Mõnele põhjamaalasele väga ootamatu ja veidi pealetükkiv võib tunduda ka siinne tervitamis- ja hüvastijätuviis- põsele suudlemine( paremale põsele üldiselt). Mina isiklikult olen sellega juba täitsa harjunud ja aktsepteerin seda, aga ma loomult ka muidu üsna kallistaja inimene. Minu arvates on see kallite sõprade või pereliikmete tervitamiseks märksa meeldivam viis, seega ärge ehmatage, kui juhuslikult Eestis kohtudes teid põsele suudlen, sellised meeldivad kombed jäävad lihtsalt külge.

Nagu ka positiivsus- siin ollakse positiivsemad. Minagi hakkan vaikselt paranema.