Brüsseli kroonika vol 11: Memoirs

Tegelikult oleks mul nii paljust rääkida. Aga kuidagi on juhtunud nii, et kogu aeg on kirjutamine meelest läinud. Istun ometi pooled õhtud arvuti taga.

Tahtsin rääkida Prantsusmaast. Veetsin nädala Saumuris rahvusvahelistel rakendispordi võistlustel. Mulle meeldib see maa. Seal on juba rohkem avarust ja metsikust, kui siin Belgias. Juba see kant, kus me olime paelus mind. Kõik majad olid kohalikust heledast liivakivist, külade üldmulje oli helge ja soe, linn tundus kodune. Inimesed olid päikesest pruunid, vaid valged hambad välkusid, kui nad mulle vabandavalt naeratasid vastuseks küsimusele, kas nad inglise keelt oskavad. Seal on teistsugune elutempo ja isegi ellusuhtumine.

Kuid tegelikult on elu hoopis seda rada läinud, et mind piinavad lisakspeavaludele (jah, valutab tõbrik jälle) ka mälestused. Näib, et mälestused ongi need, mis jäävad pärast seda, kui kõik muu on kadunud või kadumas. Tõsi ta on, et mälestustesse elama jäädes unustame oleviku ja tulevikule ei mõtle. Õnneks eesti keele grammatike sõnastab selgesti tuleviku kui sellise.

Ega mul suurt midagi jagada polegi. Olen viimased paar nädalat lihtsalt üks tuim tükk töölist olnud. Mõtlen vaid vahel suuri mõtteid ja unistan mida kõike tahaksin teha, kui Eestisse jaanuaris naasen, kui naasen. Ka see viimane on viimaste suurte mõtlemispuhangute käigus küsimärgi alla sattunud. Eks hiljem siis näis, nagu laulusalm ütleb. Esmaspäeva õhtul sõidame Filipiga jälle nädalaks Ardennidesse treenima ning nädala lõpus on seal ligiduses võistlus. Teised järgnevad meile kolmapäeva õhtul, seega saan kaks ööd rekkas üksi laia lehte mängida.

Head tulevast jaani, mul on tunne, et elu hakkab nii igavaks minema, et mu hing vajab skandaali. Pean lantima minema. Kõik kohalikud küll vist juba teavad mind. Baarmen küll juba kärgib kõigiga, kui pubis olen, et ära räägi temaga flaami keelt, ta ei saa aru. Nii armas temast. Muidugi teab ta ka, mida ma joon, nii et kui uksest sisse astun pole sõnu vajagi, vaid noogutus ja sõrmedega näitad kui mitut vaja. Ja nii see elu käib.

Muide, ma põhimõtteliselt saan juba aru flaami keelest, kui nad tõprad liiga kiiresti mingit oma segast dialekti ei pursi.

Ja kuigi ma loen siin sügavmõttelisi arutlusi jaanipäeva ja alkoholismi teemadel, on mul tunne, et ainuke asi, mis ma tahaks praegu teha, on end täisti umbe tõmmata ja kaks päeva kaineks mitte saada. Normaalne olen onju.
Ya ne dam. Yes, I don't give a fuck.