Mõtlesin mälust, mälestustest.
Kui palju meie aju tegelikult asju meelde jätab? Vähe. No eriti minu aju. Pea aasta aega juba ei talleta see enam kuigi palju kasulikku teavet. Eks kõiksugu mõnuained on hakanud oma lõivu nõudma ja see a-tähega haigus ka, mille nimi mulle hetkel ei meenu.
Möödunud ajast jäävad meelde ainult säravamad mälestused. Mingid hetked, kui tundsime ennast hästi. Ilmselt muidu ei olekski ju võimalik eksisteerida, kui peaks kogu aeg kandma endaga kaasas tervet koormat valusaid kogemusi, pettumusi ja tüdimust, mida vahel tahes tahtmata taluda tuleb.
Pärast meid jäävad need samad mälestused, meie erksamad hetked, meid meenutama ka teistele inimestele. Nendele, kes peavad endid meie sõpradeks, kes usuvad, et teavad meid. Kes arvavad, et igal juhul, kui midagi juhtub oleme kõik üksteisele toeks, just nii, nagu see peakski olema. Ideaalses maailmas. Aga mina ei ela ideaalses maailmas. Ma pole ka kaugeltki ideaalne inimene. Ma ei saa kunagi minna oma patte pihtima, sest pihiisa töötund maksab rohkem kui minu oma.
Minu ümber pole samuti ideaalsed inimesed. Aga mina näen neid ilusatena. Mu ümber on inimesed, kes on kaunid just sellistena nagu nad on. Isegi kui saaksin neid muuta, siis milleks? Elu, maailm meie ümber, oleks veel igavam ja üksluisem. Kõik need erinevad inimesed, kõik need nii kehalt kui vaimult head ja ilusad elusolendid, kellega mul on au ühist ruumi jagada, teevad ka minu elu huvitavamaks. Kõik pliiatsid on karbis erinevat värvi. Mõni teravam, mõni vähem, aga nende mõte seisneb ühtsuses. Nad on komplektsed vaid koos.
Üks ilus inimene minu elust otsustas hiljaaegu lahkuda. Tema ei suutnud ilmselt enam leida ilu kõige valu kõrvalt. Mul on sellest ääretult kahju. Meil olid omad hetked- meil olid omad tundide pikkused telefonikõned.
Kohtume veel, Enno!
No comments:
Post a Comment