Tartuffe!

Kes meist poleks omajagu Tartuffe? Kõik me oleme omakasu nimel valetanud, vassinud, varastanud, liiderdanud, üle aisa löönud. Oluline vahe on aga sellel, kas kõik on tulnud ilmsiks või jäänud varjule. Kui patt jääb varjule, pole pattu olnud, eksole. No omajagu on selles tões ka head mõtet sees. Teinekord on parem, kui mõned asjad jäävad kõigile osapooltele, keda asi teoreetiliselt puutub, teadmata. Vahel on tegemist puhtalt endale kallite inimeste kaitsmisega valusa tõe eest, kui kardame neile haiget teha sellega, et nad peaks meis endis pettuma. Seda vaid vahel .Siis kui tegemist polegi puhtalt omakasupüüdliku aktiga. Mõnigi kord juhtub asju, mis veenavad mind, et inimestel ka meie pisikeses riigis on veel säilinud omakasupüüdmatust ja kaastunnet, nagu seda võib lugeda reisikirjade 6ndast osast. Siiski tuleb tõdeda, et enamasti on enda nahk ihule kõige lähemal. Ka minul.
Ehk on siin oma osa viimaste aastate kehvas seisus, mis eelkõige paneb mõtlema enda ja oma pere, hiljem juba lähedasemate sõprade-sugulaste peale. Kurb on see, et kui üritadki olla võimalikult heatahtlik, leidub alati neid, kes üritavad seda ära kasutada. Juba selle pärast on võimatu olla üdini hea ja selle pärast elamegi päevast päeva küüned enda poole. Kuidas saame siis tegelikult mõista kohut nende üle, kes ühiskonna silmis on saanud hakkama millegi lubamatuga?
Kas raha kantimine on lubamatu? On küll. Vähemalt seni, kuni see raha mõjutab meid kõiki. Jah, kallid inimesed, ma räägin viimastel päevadel suurt tolmu üles keerutanud erakondade rahastamise skandaalist. Aga näiteid võime tuua teisigi; võtame lahti Postimehe ja esimesed potentsiaalsed ühiskonna mõistes lubamatud teod, mis silma jäävad- Breivik ja Mladić. Muidugi on kole mõelda, kui palju inimesi on surma saanud, ma ei vaidle vastu. Aga kas ei või mõelda, et vale on see vaid meie jaoks, kes me pole kunagi tapnud inimest. Isegi mitte kaudselt elik me pole alla kirjutanud kellegi surmaotsusele. Me ei tea mis tunne on omada võimu millegi nii hapra üle, nagu seda on inimelu.
Võim teiste üle, nagu seda on varemgi tõestatud (no ei tule mulle praegu meelde, mis selle vangide-vangivalvurite eksperimendi nimi oligi) hakkab kergesti pähe ja olgu see siis kaudne (parteide rahastamissüsteem) või otsene (Breivik jookseb ringi mööda saart ja tapab inimesi), kas meil on õigus süüdistada kedagi inimlikes nõrkustes? Kas Sina vajutad nuppu, kui selle pärast sureb kusagil teisel pool maakera inimene, aga Sulle antakse selle eest miljon? Kas meid tegelikult huvitavad teiste inimeste kannatused, kui need ei puuduta otseselt meid? Mina ütlen, et ei, kedagi ei huvita tegelikult see, mis paneb nutma hilisel õhtutunnil tänaval vastu tuleva naisterahva, mis paneb jooma korraliku pereisa pärast rasket päevatööd, mis paneb suitsetama eluvõõra nooruki. Me ei tea seda! Meid ei huvita see! Me elame vaid oma pisikeses mullis, kus vastavalt päevale, vastavalt tujule, vastavalt kodusele olukorrale, rahalisele seisule kas paistab päike, sajab rahet või ulub tuul.
Tõsi, ka mina olen selline, ma olen inimene oma inimlike nõrkustega. Kui mul neid poleks, kasvaksid mul varsti tiivad selga ja no kus siis selle jama ots...mis ma teen nende tiibadega, siis peaks ju puhta alasti ringi käima, sest ei saa ju enam riidessegi panna... Ja muide, ka alasti ringi käimine ON ühiskondlikult taunitav. (Ehk saaks ma siis ka muul moel meediasse kui Maanteemuuseumi kutsarina, aga see selleks...) Aga vahel ma tahan välja saada sellest mullist. Ma tahaksin vestelda pikalt ja põhjalikult Ratko Mladićiga tema minevikust, tahaksin veeta päeva koos Breivikiga, käia Tivolis või midagi, kurat, ma isegi olen valmis astuma Reformierakonda või süvenema poliitikasse, et saada lihtsalt aimu inimestest.
Mis see on, mis paneb meid käituma viisil, mida ühiskond halvustab? Miks ühiskond seda halvustab? Selge see, ka mina halvustan, aga miks? Kas ma hakkan hulluks minema, et ma tahan selliseid asju teada? Ma ei poolda ju anarhiat, see on võimatu, aga ometi tekib mul küsimus, miks meid see huvitab. Kas see huvitab meid vaid seni, kuni see võib meid otseselt puudutada? Kas kaastundeavaldused, mida lähedase surma puhul tehakse on siirad vaid selle pärast, et nende mitte tegemine heidaks see meile halba varju? Milleni küündib inimeste omakasupüüdlikkus, ahnus ja ükskõiksus/pealiskaudsus? Kas ma kunagi üldse saan sellele vastuse?
Ilmselt mitte, aga eks ma otsin seda veinipudelist edasi, äkki on see põhjas ikka kirjas...
_____________________________________
╭∩╮（︶︿︶）╭∩╮
And now.... ＳＨＵＴ　ＵＰ　ＡＮＤ　ＥＮＪＯＹ　ＴＨＥ　ＭＵＳＩＣ!