Reede õhtul koju minnes oleksin peaaegu saanud kergemat sorti rabanduse. Ma ei karda pimedat, ma kõnnin alati pimedas julgelt, mulle meeldib pimedus. Kodu poole minnes tabas kõrv oma koera haukumise ja järgmisel hetkel nägin pimetuses mingit musta, madalat kogu enda poole liikumas. Minu esimene reaktsioon igasugusele ehmatusele on röögatus. Enne veel, kui avasin suu, jõudis minuni teadmine, et tegu on musta ülepõlve koeraga. Minu röögatusega ühel ajal koer haugatas ehmunult. Siis aga murdsekundi jooksul tundsin koeras ära hulkuri, kellega mul juba aasta tagasi oli tegemist olnud.
Aasta tagasi tabasin koera teepeal vabalt, kaelarihmata jooksmas. Koer oli alguses küll veidi umbusaldav, kuid lasi siiski ligi ja osutus väga sõbralikuks. Selle koeraga oli palju jamamist. Panin ta korraks välja rihmaga kinniseotult, et minna tuppa telefoniraamatust mingi asjapulga numbrit otsima, kes hulkuvate koertega meie vallas tegeleb. Koer pani plehku. Jooksin talle järele ja sain ta naabri juures kinni. Naabrinaine tundis temas ära looma, kes tema küülikuid oli murdmas käinud. (Väikeseks selgituseks, et naabrnaine ise on kah paras frukt...)Selleks ööks sain talle hoiupaiga, kuid järgmisel päeval oli ta sealt plehku pannud ja ilmselt siis koju jooksnud. Mina teda enam ei kohanud, kuid naabrilapsed rääkisid, et oldi varjupaik ikka nii kaugele saadud, et hulkudes tabatult oldi talle järgi tuldud. Siis ärkas ka omanik ja oli olnud ääretult tige, et pidi maksma arve varjupaigas veedetud aja eest. Rohkem ei ole temast kuulnud.
Nüüd sedasama koera nähes tabas mind ääretu tigedus. KURAT VÕTAKS! Kui mitu korda peab inimene koera varjukast välja ostma, et aru saada, et koer ei tohi mööda küla hulkuda. Ja kui ta ei püsi aias, siis tuleb välja mõelda viis, kuidas teda kodu juures hoida.
Järgmisel päeval läksin naabri juurde, et küsida kelle koer see oli. Tema oli eelmisel aastal tegelenud tema varjupaika toimetamisega, ja kuna ta selline ülekülaentsüklopeedia juba on, siis ilmselt ta teab. Kahetsesin siiralt, et mul polnud koera kohates kaasas aberit ja pliiatsit, muidu oleksin talle kirjutanud kaela kirjakese, sest tal oli isegi mingi imepeen rihm kaelas. Läksin siis naabri juurde. Naabri koer tuli parajasti kusagilt KÜLA PEALT! Maja juures ei olnud kedagi... uksed olid lahti...hõikasin majja, kedagi ei olnud...maja ümber tilbendas UUS KUTSIKAS! Aasta tagasi oli neil alles varjupaigast võetud noor koer, keda enam ei olnud.... Kallis naaber, kellel kuue aasta jooksul(nüüd üle lugedes) on juba KUUES KOER!!!(aga võibolla ka seitsmes, sest ma tõesti ei mäleta enam kõiki) ma loobusin mõttest, et mu naaber on normaalne inimene ja mind haaras ääretu kurbus, kui ma mõtlesin nendele koertele, kes kõik olid olnud ääretult toredad loomad, kuid lihtsalt p...e keeratud....
kurb...
(;sissyJ;)
No comments:
Post a Comment