mõmm...

on tuju... on on sitt tuju natuke. aga väga sitt ka ei ole, sest homme lõpeb koolinädal ja üürike hingetõmme on väga vajalik. Tahaks mõelda, et kodus ootab mind miski, aga kurb, eriti vist ei oota. Koer ootab... see on teatud lohutus. Ja Sõbrad ootavad, seegi lohutus. Lauba on plaanis teha üks väikest sorti fotosessioon, millest tahaks natuke head pildikraami kah saada. Näis, mis välja tuleb. Koera kavatsen kaasa võtta, talle on natuke sotsialiseerumist vaja, ja ma pean tema autodekartusega midagi ette võtma.
See on täiesti jube, kuidas ta isegi teosammul teed mööda liikuvat autot kardab. Oma hoovis sõitvale autole on ta valmis kasvõi ette jääma, aga ära tulla ei taha. Tee peal kõndides on mul tegemist, et püsti jääda, kui ta mõne auto lähenemise peale, läbi kõige paksema tihnku minema tahab panna. Aga ma mõtlesin välja väikese plaani. Anne soovitas küll mingi mänguasi koerale teepelae kaasa võtta või maius ja temaga siis sel ajal tegeleda, kui auto mööda sõidab. Aga ma ise tulin mõttele, et kui ma tal lasen rahulikult eemale karata, ehk teen nagu hoiaksin teda kinni, aga lasen tal rahulikult minna ja siis kui auto mööda sõidab, kõnnin rahulikult edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ehk saab ta siis aru, et mina ei karda autosid ja ka temal pole mõtet seda teha. Nii palju võiks ta minu juhistaatust ikka usaldada, et minuga koos end turvaliselt tunda. Usun et pean temaga hakkama jalutama kohtades, kus liigub rohkem autosid. ehk siis tähendab see pikemaid jalutuskäike, pikemaid tunde koos koeraga... VAHVA!!! Tõsiselt!
Vot sääne mötlisklus...
(;sissyJ;)