oli mul eile selline juhus, mis terveks õhtuks tuju nulli keeras.
Saabusime me seltskonnaga mälumängust ja (kohalikud teavad) veidi enne Vinso risti Leevi poolt tulles nägime, tee peal kitse lamamas. Pidasime auto kinni ja arvates, et loom on surnud, siis vähemalt tirime ta tee pealt ära. Kitse ümber vedelesid tumesinise auto vasaku küljepeegli jäänused. Kits oli veel elus. Mis me siis tegime? Midagi! Olgugi, et seltskonnas oli kaks meeshinge ei raatsinud kumbki neist kitsekese elu kallale minna. Et oli seltsis ka jahimehe teinepool, siis helistas ta oma mehele, kes siis lubas kellegi kohale saata. Vahepeal juhtus aga see, mis juhtuma pidigi: kitseke heitis hinge. Üks meestest lohistas ta siis tee pealt ära(vedeles ta ju keset sõidurida) ja kuna meie võimuses ei olnud enam midagi teha, sõitsime minema.
Täna sama teed pidi sõites oli küll kits ära koristatud aga mulle jäi ikka hinge kripeldama. Miks on vaja minema sõita, kui oled juba looma kord alla ajanud ja näed, et loom tee peale lebama jääb. Kas on siis tõesti šokk nii suur, et ei suuda isegi jalga pidurile asetada ja telefonis 110 valida? Või 1313? Kas on tõesti nii suur hirm, et keegi sulle selle eest trahvi teeb? EI TEE JU!!! Kas oled tõesti nii õrnahingeline, et ei suuda isegi minna vaatama, kas loom ellu jäi, või ei? Kas tõesti ei suuda surnud looma kasvõi tee pealt kõrvale lohistada? Jah ja jäi mulle ka hinge kripeldama see, et loom niiviisi piinlema pidi. Aga no andke andeks, ma olen 17 ja tütarlaps. Kas ma pean minema väitsaga kitsele kõri kallale või?
Igal juhul, mul on siiral kahju nendest, kes sellise autojuhi auto ette jäävad. Olge te või inimene, ega ta ei vaevu niikuinii peatuma, et vaadata, kes alla jäi, või kas temaga on kõik korras. Kes end ära tunneb, edu teile!
(;sissyJ;)
No comments:
Post a Comment