Jahist. Miks ma järsku jahist hakkan rääkima? Ega väga järsku ei hakkagi. Tegelikult on minu ajurakkude vahel küpsenud päris kaua aega mõte minna jahile. Ikka päris jahile, mitte Vereta Jahile. Ikka verega jahile jah. Mis mind sinna tõmbab ei saa ma isegi väga hästi aru... Kas mulle tõesti ei piisa sellest, et ma käin metsas kaameraga, nüüd on siis vaja sinna minna eesmärgiga tappa?! Aga kas mul on ikka kindel eesmärk tappa? Ei ole, aga see annaks palju teadmisi metsloomade alal esiteks, teiseks, tahaksin endiselt saada laikaomanikuks, kolmandaks, kas ma ei hoolitseks niiviisi mingil määral oma ümbruskonna metsloomade eest, keda ma pildistan!? Kui satun pildistamisel peale mõnele (oletame näiteks:) kõhutõves vaevlevale kitsele, mis on tervele asurkonnale väga ohtlik, siis tavakodanikuna ei saa ma teha muud, kui teada anda jahimeestele ja loota et õige loom leitakse. Jahimehena saaksin aga õige looma kiiresti üles leida ja teha ta kahjutuks teistele asurkonna kitsedele. Ma ei räägigi siin hetkel kehva sarvekasvuga või nõrkadest kitsetalledest. Tean et seeaastagi oli meie kodu ligidal kitse kahe tallega. Üks oli kena ja rammus, kuid üks oli tõesti väga kõhn ja ka sügise saabudes ei olnud ta rammusamaks saanud. Sellisel juhul tuleks nõrgem ära lasta. Samuti on koprad juba mitu aatat pidevat peavalu oma veepaisutamisega teinud. Aga ka raudadega ei tohi mitte-jahimees püüda.
Plaan on otsida üles kohaliku jahiseltsi esimees, ja küsida kohta ajajaks. Vähemalt üks, kui mitte kaks hooaega oleks küll tarvis ajamas käia enne kui ralva ja relvaloa peale mõtlema hakata. Ja see, et ma pilti teen ei tähenda, et ma peaksin taimetoitlaseks hakkama. Jumala eest, üks ei välista ju teist. Jah, tõsi ta on, et on veider tegeleda fotograafiaga enne ja siis jahti minna, aga keegi ei ole kirja ka pannud et nii ei tohiks:D
(;sissyJ;)
No comments:
Post a Comment